Pelikani ära käimised ja unistused selles suunas...

keep left, keep left, turn right

2009-10-28T10:32:00.004+02:00

Ehk siis lugu sellest kuidas 4 tsikki otsustasid auto rentida ja Chamonix'sse põrutada. Paar päeva varem otsisime välja sobiliku autorendi firma, bronnisime Ford Fiesta vms auto ning jäime põnevusega ootama, mis meid siis tegelikult ees ootab. Valida oli 2-ukselise Fordi ja 4-ukselise Fiati vahel. Eelistasime siis 4 ust, et kõigil mugav oleks. Või no kui mugav kõige odavamas autos ikka olla saab ;) Autoks sai meil Panda, selline eriti tuhmi pruuni värvi... ja lõbustajaks võtsime ka GPS-seadme. Kaarti kahjuks prantslased kaasa anda ei tahtnud ... Seega tundus, et on väga vaja.

Seiklus alga! GPS otsustas alguses meiega veidi nalja teha ja suunas kogu aeg veidratesse kohtadesse... Loobusime tema teenusest ning hakkasime liikuma teeviitade järgi. Tunduvalt tõhusam... Kuigi jah... kui sa ei tunne riiki, keelt ja veel vähem on aimu kus sa oled ja kuhu sa lähed, siis selgitused, et keera sinna või mine sealt on suhtelistelt segadust tekitavad. Õnneks kiirteele jõudes muutus kõik. Gaas põhja ja edasi. Olgu siinkohal öeldud, et Panda üle 130 km/h ei tahtnud sõita ja kui tõus oli, siis ta piiruds 100 km/h.

Vaated olid vapustadavad (nii palju kui seda sellel kiirusel roolis olles näha saab) ning sihtpunkt WOW-efektiga. Alguses väike osturalli ja siis mäkke, et pidada alustuseks üks mõnus piknik.

Millised vaated, milline õhk ja milline vabadustunne. Selline peakski elu olema!

Kui leiba veidi luusse lastud, siis võtsime ette väikese retke natuke kõrgemale (mägedes ei ole kõrgustest ikka üldse aimu, iga sammuga on uus ja vingem vaade). Loomulikult klõpsisin umbes 100 ühesugust pilti, mis ei suuda üldse edasi anda seda tunnet - silmadega pildistan, südamega ilmutan (fraas Marilt).

Pilte vaadates selgus, et oletatavat Mont Blanci ma isegi ei pildistanud :D See esimene taimkattega küngas on see, millel me piknikku pidasime :)

Varsti hakkas jahedamaks kiskuma (algselt oli linnakeses 14 kraadi), siis otsustasime laskuda ja külastada ka veel Annecy linnakest (väga väga väga ilus pidavat olema). Otsustasime kiirteid vältida ja vaadata kohalikku elu ka ... Paraku sattusime tööpäeva lõppu ja 5 km läbimiseks kulub nii 30 minutit. Sel hetkel jõuab kohale, et äkki ei olnud kõige parem mõte. Ummikus olles saan ka mina vaadata ringi :D Pole paha! Kahjuks jõuame Annecy linnakesse pimedas. Samas isegi pimedas on sellel linnal mingi mõnus aura. Tahakski sinna jääda.

Meil aga on eesmärk käia korra järve ääres ning leida söögiks kohalikku toitu pakkuv koht. Küsime kohalikelt. Antakse suund kätte ja näeme palju toredaid söögikohti. Tõeliselt toredaid. Valime siis ühe pisikese välja ja laseme hea maitsta. Raha ei loe. Kahjuks on autojuhiks olemisel veel miinuseid. Siidrit ma pigem vaatan (maitsen) kui joon. 120 km ootab veel ees. Toiduks on erinevad road juustuga. Minu esimene kokkupuude fondüüga. Mõnus. Toit on maitsev. Tundub ka kohalikum kui Pariisis proovitud. Mingi kohalik toit on veel, mida tahan ära proovida, aga mul pole aimugi kuidas seda kirjutatakse. Siis aga autoni (loomulikult ringiga, et linna näha) ja siis tagasisõit mööda kiirteid, enam ei jaksa seigelda. Kell on 2 kui ma unne vajun.

Lyon...

2009-10-25T11:37:00.002+02:00

Endalegi üllatuseks olen jõudnud taas Prantsusmaale. Lend oli õigeaegne, ümberistumised õnnestusid ja isegi bussile sain. Söök oli lennukis kehvem kui ma arvasin (makaronid ja Laima Tallinna shokolaad!), aga õnneks vein leevendas seda. Kõik nagu alati... Ilma ei maksa kadestada, Lyon võttis mind vastu seenevihmaga. See ei ole üldse nii tore, kui oled väsinud ja pead ootama ... Õnneks oli tee peal näha juba Lafayette silte, nii, et silmad läksid särama...

Nüüd olen siis Romaini juures ja ees ootab tänasel päeval kolimine. See Prantsuse süsteem on nii kummaline. Kogu aeg koli! Tegelikult päris nii pole, aga... Maris on seda juba korduvalt teinud ja nüüd siis pean mina ka selle rütmiga kaasa minema. Vaatame siis kuidas prantsuse ühikaelu käib :D

Hommikul keerati ka siin kella (endiselt -1h Eesti ajaga) ning meie hommik on veninud päris pikaks. Aga tuleb tunnistada, et see on päris mõnus. Hommikul jautasime saiakesi ostma ja siis väike kohv ja ... selline nauding! Nüüd ootab ees turu külastus - toidu- ja raamatu-ehteturg. Kõlab põnevalt. Loodan, et saan ka ostudega käe valgeks ;) Raha ometi ei sünni koju tagasi tuua...

Naistekas ...

2009-08-26T16:39:00.005+02:00

Lihtsalt teile teadmiseks, et järgmine reis viib mind Lyoni (24-31.10.09). Prantsusmaa on minu arm sel aastal. Juba teist korda plaanin sinna minemist. Tegelikult ei ole sel Prantsusmaa armastamisega midagi pistmist, aga kuna sinna läheb pooleks aastaks õppima väike kullakallis Maris, siis ... tuleb ju juhust kasutada.

Vat selline linn saab minu koduks nädalaks ajaks oktoobri lõpus :) Kuuldavasti pidi tegu olema väikese Pariisiga. Kontrollime fakte! :) Lisaks pidi seal olema palju armsaid söögikohti... Sel reisil raha ei loeta (kolm naist Prantsusmaal)! Pärast nähakse lihtsalt näguripäevi :D

Ja veel veidi Pariisist...

2009-08-26T16:38:00.013+02:00

Kolmas päev ja Montmartre. Kõige enam oodatud päev oli Montmartre külastamine. Ikkagi kunst ja lõbu. Juba esimsel päeval lummas vaade sellele mäekesele ja rohkem me ei suutnud vastu panna ning asusimegi teele. Loomulikult ma ei saa mainimata jätta, et meie teele jäi fantastiline kirjatarvete pood. Sinna oleks jätnud ma suurema osa oma rahast, kui mind korrale poleks kutsutud. Lihtsalt väga vinged nahast kotid, erinevad pildiraamid, pliiatsitopsid jne. Siis traditsiooniline kiriku külastus ja edasi mäkke!

Sel päeval tundsime ka pariislaste lahkust, kui nad rõõmsalt ligi astusid ja näitasid meile, kus me kaardil asume ja mis suunas liikuma peame. Selgus, et me olime täiesti õigel teel ja polnudki palju minna. Hotellist ca 30 – 45 minutit jalutust (kui peatused välja jätta).

Esimese asjana vaatasime üle Le Chat Noir’i hotelli, kus mõned meist olid varem peatunud ja tahtsid ka seekord. Paraku oli see juba välja müüdud ning seetõttu jäi ära. Mulje polevat aga enam see, mis tol ajal. Sellel hotellil pidi hästi minema, sest selle välimus oli saanud uhke kuue ja polnud üldse see. Ma tean, peaks rõõmustama, aga .. vahepeal on mõnus kui asjad on ligadi-logadi.

Siis vaade Moulin Rougele, seekord jäi ka selle külastus ära. Polnud meile sobiv hinnaklass. Õhtul oli kade vaadata küll seda sädelust ja sära ning inimesi, kes sinna sisenesid. Edasi läksime otsima ööklubi Au Lapin Agile (Kärme Küülik). Selle hinnaklass oli sobivam, aga meil polnud aimugi, kas sinna on võimalik kohta saada. Teepeal nägime ära ka skulptuuri läbi seina kõndivast mehest (ei mäleta kelle lugu see oli) ning siis olime lootusetult eksinud. Sattusime ummiktänavatele, mis polnud üldse pariisilikud, vaid lihtsalt armsad. Õnneks meil oli kaasas paar geograafia ja 1 orienteeruja ja varsti olime taas kaardil ning leidsime üles ka oma ööklubi.

Selle tundis juba kaugelt ära – palju inimesi luusis selle ümber. Kahjuks sisse ei saanud ja väljas paistis maja väga pisike. Kuigi tuleb tunnistada, et atraktiivne! Loomulikult oli selleks ajaks paras teha üks piknik. Valisime aga sobiva pingi välja ja ... asusime jälgima prantslasi, kes olid kaasa vedanud tunduvalt rohkem toidukraami.

Meil piknikukorvi ikka ei olnud ja mitmekäigulist piknikku ei pidanud. Järgmine siht oli Sacré-Cœuri kirik, teel oli loomulikult miljon ahhetama panevat vaadet linnale.

Kirikus ei olnud tore, seal oli kuri turvamees, kes kes kogu aeg kamandas. Isegi istuda ei lubanud. Aga vaade selle kiriku tornist oli küll mõnus. Tegelikult oli minek sinna torni veel toredam, sai kolada Pariisi katustel (loe: kiriku katusel).

Lõunatamiseks valisime seekord Tertre’i väljaku (hetkel on raske meenutada, kas oli ikka see koht) ääres mõnusa istumiskoha ning lasime toidul hea maitsta. Teenindus oli super, vaade super ja toit super.

Peale mõnulemist otsustasin mina üle vaadata Dali muuseumi, kuid paraku selgus, et aeg oli selleks ümber. Ma oleks saanud seal olla liiga lühikest aega, et maksta sellist hinda. Läksin ja süvenesin siis Dali turistilõksu, poodi. Mulle meeldivad sellised pisikesed poed, kus saad aru, mida müüakse, mitte et kõike natukene.

Kunstiga puutusime kokku veel hiljemgi... Näiteks järgmisel päeval, kui külastasime Picasso muuseumi. See oli minu suur unistus (teistel mitte nii suur unistus). Kuigi hiljem tunnistasid nad kõik, et see oli hea leid. Pisikene muuseum (kus oli päris palju rahvast, sest ikkagi oli kuu esimene pühapäev, kus riiklikud muuseumid olid tasuta) ja selline mõnus olemine. Sai aeda astuda ja ruumid olid erinevad traditsioonilisest. Ma ei saanud tükk aega aru kuhu inimesed kaovad ja siis taas välja ilmuvad, selgus, et ruum oli liigendatud peeglitega :) Picasso on mulle juba kooliajast meelde jäänud ja seega oli kohtumine justkui vana armastusega. Ei pidanud üldse pettuma, arm kestab edasi.

Järgmiseks võtsime plaani Pompidou keskuse. Seal oli meeletult pikk järjekord, kuid mõtlesime, et vaatame kui kiirelt liigub. Liikus nii kiiresti, et ootamisest villand ei saanud. Ja nii me sinna sattusimegi. Tuleb tunnistada, et nautisime rohkem maja ja sealt avanevaid vaateid kui kunsti, sest see oli tõeliselt ülerahvastatud. Maja sees polnud aga isu enam järjekorras seista ning osad saalid olid endiselt tasulised (ning selleks oleks pidanud pileti ostma 1. korruselt?). Kummaline oli see igatahes ja seega otsustasime niisama maja imetleda. Järgmiseks „kunstiliseks“ peatuseks oli Louvre’i muuseum. Tegelikult kunsti ei nautinud me ka seal. Va nii palju kui ekseldes silma jäi. Nimelt giid ütles, et väljapääs mille poole suundusime on suletud. See tõi kaasa hunniku segadust, meil polnud aimugi, kus me siis seal maa-all olema ja välja peaksime saama. Haakisime siis end giidile ja grupile sappa ning lisaks neile väheste eksponaatide imetlesime saime ka välja. Louvre ei kuulu mu unistuste hulka õnneks, sest mu armas „venna“ ütles, et „ära sinna suurde majja küll mine, sa ei saa sealt mitte midagi. Selleks on vaja kuid, et ära vaadata. Mõttetu ajaraisk.“ Samas sugulane ütles, et seal on Napoleoni eluruumid, mis on põnevad. Võta siis kinni.

Vahepeal pole toiduga konkreetseks läinud, siis ärge arvake, et me nälgisime. Sel päeval oli meil lõunatamiseks valitud Café-Restaurant Chouchou (63, rue Rambuteau), kus mängis mahe jazz ja teenindaja oli enam kui abivalmis (eks me seetõttu seal ka lõpetasime). Proovisime ära juustusupi (oli tõeliselt palju juustu ja väga suur portsjon) ning tagurpidiõunakoogi.

Järgmistel päevadel vaatasime veel kunsti Rodini muuseumist ja Orsay muuseumist. Esimene on armas majamuuseum, kus lisaks kunstile saab nautida ka hoovi pisikese pargiga, teise puhul on tegu endise raudteejaamahoonega. Mõlemad olid väga mõnusad ja vahvad. Orsay muuseumis ei käinud läbi kõiki saale. Vaatasime ära impressionistid, natuke skulptuure, ühe ajutise näituse (aga kuna ei mäleta, kes oli autor, siis ... igatahes oli tegu graafikaga), natuke sisustuselemente.

Ja ärge arvake, et me Pariisis ainult kunstiga üritasime tutvust sobitada (tulemuseks hakkasin lugema Françoise Gilot & Carlton Lake „Elu Picassoga, kümme aastat armastust“ ja David Weiss "Alasti tulin ma"). Muidugi me shoppasime Champs-Elysées’l, vaatasime üle Arc de Triomphe (Võidukaare) ja üritasime pääseda Eiffeli torni. Viimase puhul pääsesime ainult 2. korrusele, sest 3. suleti ajutiselt. Pidavat tavaline olema. Üldiselt oli see väga ärritav. Eriti seetõttu, et see avati mingi hetk ning kuna pileteid vahepeal ka ei müüdud, siis muutus teine korrus kiiresti üheks pikaks järjekorraks. See liikus tõenäoliselt päris kiiresti, aga ... kaks korda ometi sama asja pärast järjekorras ei seisa! Lisaks hakkas väsimus kimbutama ning ees ootas jalutuskäik koju.

Kui võrrelda neid kahte vaadet Eiffel vs Võidukaar, siis minu jaoks jäi võitjaks viimane. Seal oli sama hea vaade kui Eiffeli 2. korruselt (mis siis, et Võidukaar on ~50 m ja Eiffeli teine tasand 115 m). Ilmselt oli siin oluline roll ka rahvahulgal. Ei taha trügida, et näha, lisaks veel tunne, et sa peaks kohe edasi liikuma, et keegi teine saaks ka imetleda.

Kusjuures tuleb tunnistada üles piinlik tulemus. Me ei suutnud ükski õhtu minna pimeduses Eiffelit imetlema. No ei olnud viitsimist. Nii hea oli niisama hotellitoas vedeleda ja muljeid vahetada.

Muidu oli veel palju lonkimist Pariisi tänavatel, erinevaid poode, sattumisi hommikustele toiduturgudele (millised ahvatlused!), erinevaid söömisi.

Cité saarel käisime ka teist korda, et vaadata üle linnuturg. Kuna selle kohta oli juba negatiivne hoiak võetud, siis ei olnud võimalik pettuda. Päris vahva oli vaadata kuidas erinevas vanuses mehed (raudselt ülekaalus, kui mitte ainult) müüsid oma linnukesi. Erand polnud, et neil oligi müügis 1-2 lindu.

Samas tundus, et see oli rohkem sõpradekokkusaamispaik kui eesmärk müüa. Lisaks lindudele sai osta ka kõike muud tarvilikku, mida lindude kasvatamiseks vaja võiks minna. Huvitav, kas seal on veel ka muid lemmiklooma turgusid? Teel jäid ette loomapoed ja midagi nii kurba ma ei olnud veel varem näinud. Pisike puur, kus siis olid koos erinevad tõukoerad. Ma oleks hea meelega nad kõik sealt minema viinud, sest minule tundus see liig, mis liig. Pisike puur ja mitu koera koos. Loodan, et nad leidsid endale kiiresti omaniku, sest Pariisi tänavatel võis näha palju lemmikloomasid (koerasid). Hulkuvaid loomi ei märganud.

Ja loomulikult jäi meie teelt kõrvale mitmeid toredaid kohti, mille pärast tagasi minna ning palju kohti, kuhu tahaks uuesti tagasi minna.

Cite saar ...

2009-08-26T16:38:00.007+02:00

Teisel päeval otsustasime peale hommikusööki minna Cité saarele. Hommikuti on Pariis vahva. Mulle meeldib tööle minemaid inimesi vaadata ning Pariisis tundus, et on kohustuslik enne üks väike kohv kolleegidega teha... Tänaval oli igatahes palju viksis ja viisakas riietuses inimesi. Meie teele jäi ette raamatukogu. Loomulikult oli vaja ka sinna minna. Turvakontroll veidi ehmatas, aga kuna ta nii lahkelt meid edasi kutsus, siis enne kui aru saime avastasimegi end raamatukogust. Ei mingit kaasaegsust. Kõik oli nii nagu oli olnud. Ainult, et lugemissaalidesse oli palju juhtmeid veetud, et inimesed paremini lugeda näeks ja saaksid kasutada rüperaali. Esimese hooga sattusime raamatukogu ruumi, mis oli tegelikult suletud ja ootas renoveerimist (ma vähemalt loodan) ning hiljem vaatasime üle ka lugemissaali. Erinevalt Eestist seal on ikka hulgim ajalehti ja ajakirju mida lugeda. Mastaapide erinevus. Tean. Aga ikka kadestan! :) Edasi liikusime Louvre’i poole. Minu ehmatus oli suur, kui nägin nii suursuguse hoone väravate juures kodutut magamas.

Turvamehed paarikümne meetri kaugusel. Keegi ei ajanud kedagi ära ja kodutu sai rahus magada. Pilt oli võõrastav, aga tuleb tunnistada, et mitte üldsegi hirmutav. Tekkis tunne, et kui Pariisi külastada ja majutust ei leia/kallis on, siis võib magada kusiganes (va pargis muru peal!). Väike puhkus purskkaevu juures ja suund saarele.

Mida lähemale saarele jõudsime seda väiksemaks jäi inimeste hulk tänavatel. Hommik oli liiga varajane, et turistid oleksid kogu linna vallutanud. Loomulikult on võimalik ka, et me lihtsalt olime osavad liikujad ja ei kasutanud turistide lemmikuid tänavaid. Luusisime oma äranägemise järgi.

Vaatamata varasele tunnile oli kohus oma otsuse teinud ja üks tänav oli suletud politseinike poolt. Loomulikult üks meist arvas, et tühja need politseinikud, jala saab läbi küll... Õnneks suutsime ta tähelepanu juhtida politsei relvastusele. Peale seda tardus ka meie julge hunt. Ma pole kunagi näinud kuidas turvatakse kohtuhoonest väljumist... Põnev. See kõik kestis kokku tegelikult loetud minutid ja varsti saime rahus oma teekonda jätkata. Ees ootas Sainte-Chapellekatedraal, kus on vaatamisväärsusteks märgitud 15 vitraažakent + roosaken. Seal saime ka tunda Pariisi järjekordi. Esialgu tundus see pikk, kuid tegelikult olime 15 minutiga läbinud turvakontrolli ja juba aknaid imetlemas. Oli mida vaadata. Mulle meeldivad katedraalid. Mitte, et ma arhidektuuriliselt väga tugev oleks (vabandust midagigi teaks), aga sealne atmosfäär sobib mulle.

Varsti jalutasime juba kohtuhoone ümber ja enda rõõmuks avastasime, et olemegi jõudnud lilleturule. Kirjeldus raamatust Pariis: ... Aastaringselt avatud lilleturg lisab administratiivhoonetega pikitud kvartalile värvierksust. See on kuulsaim ja paraku viimane Pariisi lilleturgudest, kus pakutakse ka selliseid haruldusi nagu orhideed ...“ oli hamba verele ajanud. Loomulikult oli meil antud lõigu põhjal kujunenud ka arusaam, kuidas asi peaks välja nägema. Tegelikkuses oli seal müügil mitmeid puid-põõsaid-seemneid ja vidinaid aia kaunistamiseks ning üksikud lilled, sh 1 kiost, kus tõesti müüdi ka orhideesid (kuigi samad sordid on müügil pea igas suuremas aianduse poes ka Eestis, seega eksootika jäi ära). Esimene ehmatus üleelatud asusime nuuskima, et mida põnevat pakutakse. Mind köitsid igasugsed vahvad seemned, kuid kuna puudus usk, et suudan ise ühe boababi üles kasvatada, siis ... ei hakanud raha sellele kulutama. Kuigi hea teada, et võimalus katsetamiseks on olemas. Ja siis need vidinad, millega saaks tõeliselt vinge maaköögi sisustada. Kui mul selleks võimalus avaneb, siis lähen sinna nänni järele ;)

Järgmiseks kohaks oli Pariisi Notre-Dame (Jumalaema kirik). Alustuseks traditsiooniline piknik. Kahel oli ettekujutus, et nemad sinna sisse küll ei lähe, sest esimene mulje oli pettumuse valmistanud. Õnneks ülejäänud kahel seltskonnast kogemus puudus ning me külastasime seda. Selle külastus oli erinevalt Sainte-Chapell’ist tasuta (kui ei tahtnud torni ronida). Loomulikult mina tahtsin ka torni, aga ilm oli liiga palav, et ennast nüristada platsil seismisega. Seega on põhjust tagasi minna ;) Kirik seest oli aukartust äratavalt suur ja õnneks oli seal suhteliselt vähe rahvast. Häirivaks osutusid aga kutsed giidiga tuurile, mida oli päris sagedalt. Tore oli vaadata ka kaasaegsust vanas hoones (lühtritel säästupirnid ja sammastel plasmatelerid). Õnneks ei mõjunud need häirivalt.

Edasi viis tee meid Ladina kvartalisse. Seal ei olnud meil plaanis üldse vaatamisväärsuseid vaadata, vaid nautida kohalikku kööki. Tuleb tunnistada, et see oli meie kõige haledam toiduvalik. Aga sellest ajalugu vaikib. Koht iseenesest oli mõnusalt puude vilus ja ettekandja sõbralikult abivalmis (suhtles inglise keeles). Edasi jalutasime sihitult mööda kvartalit. Meie teele jäid Cluny-La Sorbonne ja Collège de France hooned, Panthéon. Pikema peatuse tegime Luxembourgi kvartalis, kus puhkasime jalga samanimelises aias. Njah. Ka aiast on mul teistsugune ettekujutus, aga kohalikud nautisid sealset eluolu. Seal oli rohkelt istumiskohti, kuid muru oli vähe ja sinna astumine isegi pildi tegemiseks oli keelatud. Kohe ilmus ei kusagilt turvamees, kes eksijad korrale kutsus. Selles aias meeldis mulle kõige enam purskkaev, kus sai laevu sõidutada (loomulikult tasu eest). Nii need lapsed seal siis oma paate taga ajasid ja kaikaga sõidule lükkasid.

Minu ehmatuseks nad üritasid kaigastega suunata ka partide (elusolendid) liikumist. Õnneks pardid olid väledamad, ka pardipojad olid väledamad. Pargis muidu mängiti tennist ja malet, ratsutada sai. Seega igati sobilik paik päeva veetmiseks.

Rohkem põnevust meile Pariis sel päeval ei pakkunud. Või noh... Otsustasime tagasi kodupoole jalutada mööda Seine’i kaldaid. Loomulikult tuli läbida ka sillaaluseid. Need oli räpakad ja kodututele koduks. Sillaalune oli jaotatud sektsioonideks ja igal neist siis oma nägu. Õnneks olid nad märganud papist ja riidest seinad „ehitada“. Vähemalt enamus. Ühe „korter“ oli aga avatud linnarahvale. Seal võis näha kogu ilu – räpased matid, riided hunnikus, toit ühte nurka kogutud ja seal kõikjal ringi sibamas hiired. Mul jookseb selle vaatepildi meenutamiselgi õudusvärinad üle. See ei tundu kellegi eluna. Aga ometigi on seda. Edaspidi aga ei roninud enam jõele nii lähedale, vähemalt sellises vähe käidavas kohas.

Väike puhkus Tuileries’ aedades ja väga mõnus uni. Jalutuskäik Pariisis oli teinud oma töö.

Jalutades nädalaga läbi Pariisi ...

2009-08-06T22:20:00.012+03:00

Tegu on vist minu kõige ekstreemsema suurlinna külastusega. Nimelt piirdus minu reisil transpordivahendite osa lennukiga Tln-CDG ja bussiga CDG-Opera. Ülejäänud aja veetsin Pariisis jalutades. Oleks tahtnud proovida muidugi ratast ja/või rollerit, aga see oleks eeldanud tunduvalt suuremat eeltööd kui raamatu "Pariis" ostmine.

Valetan, lisaks raamatu ostmisele suutsin läbi häda (vabal ajal lugemine ei paku nii suurt naudingut, kui kohustuste kõrvalt aega näpistades ...) lõpuni lugeda ka Väljaotsa "Minu Pariis". Poleks ka midagi juhtunud kui viimast poleks lugenud, aga Väljaots kirjutab hästi ja kuidagi tuli reisi lainele saada.

Pariis on minu linn. See meeldis mulle, kohati räpane, samas pidevalt küüritav ... Rohkelt muuseume, söögikohti, pikad sirged tänavad ... Palju kohti, kuhu turnida ja linnale ülevalt alla vaadata ... Jahedad kirikud, kus jalga puhata ...

Pariisi jõudsime liiga vara. Hotell oli valmis meid vastu võtma alles kell 13, seega jäi parajalt aega, et minna sööma. Kuna kohvrid olid käeotsas, siis eelistasime alustuseks pitsakat :D Nii palju siis gastronoomiast :D Pitsa ja sellele eelnenud salat olid mõnusad, aga mitte just see, mida Pariisilt ootasin ... Aga esimese päevaga sai selgeks, et gastronoomiast jääb asi kaugeks.

Hotelli jõudes sain kohe praktiseerida kehakeelt, sest hotellis muud keelt, st peale prantsuse keele, minuga ei räägitud.

Pildil siis meie mõnus pesa Pariisis, Opera piirkonnas. Kõige kõrgema korruse (see kuudiga aken, mis lahti on, kuulus meile).

Õnneks saime võtme kätte ning võisime ronida oma imepisikesse lifti, mis meid 5 korrusele viis, et sealt siis jala veel mööda keerdtreppi üks korrus üles ronida. Tubasid olid kaks ja neil siis ühine vannituba. Mulle meeldis...

Vaade pisikesest "teenijate" toast. Vasakule jääb üks neist mitmest teatrimajast...

Aga ega siis ei saanud tukkuma jääda (noh mõned minutid ikka lubasime endile) ja juba olimegi teel kaubamajade poole. Kes siis ikka poole päeva pealt enam muuseumi trügima hakkab ... saime esimesed hinnaüllatused kätte... Lafayette esmapilgul tundub ikka üüratult suur ja kallis... Varsti juba saab aru, kus on inimeste asjad (ehk siis tavainimesele sobiliku hinnaga asju).

Vaade Lafayette'i katuselt teise Lafayette'i hoonele. Esiplaanil siis kodukaubamaja (kardinad, padjad, voodipesu, köögitarbed jne.) Kokku oli kolm sellist hoonet, paremal allnurgas on näha kolmandat hoonet. Nii et poodlemise nautlejad. Astuge aga sisse. Aeg kaob ja ei pea pikki vahemaid läbima.

Tuleb tunnistada, et kõige suurema mulje jättis mulle kingade valik (2000 m2) ja suurepärane vaade linnale (katuselt).

Loomulikult nägi igalt poolt ka Eiffelit. Aga sellest oleks pilti siia panna liiga igav. Ja Montmartre't nägi ka sealt... Mõnus. Soe tuuleke ja avarus...

Aga palju vahvam oli seekord Opera nägemine. Tahtsin hirmsalt sisse ka näha, aga polnud õiget kaamerat kaasas :P Tõele au andes ei jõudnud me Operasse... See pandi liiga vara kinni sel päeval kui plaan sinna minna oli. Eks tuleb tagasi minna ;)

Meenutusi Balilt...

2009-06-29T13:41:00.002+03:00

Täna mõnulen Eestimaa suves, kannan Balilt toodud sarongi ja mõtlen, mis elul viga. Vaatasin oma sarongi ja meenus, et selle kandmiseks on rohkelt viise. Kahjuks ei suuda neidmälus taastada... Seega tuli tuhlata netis. Oma laiskusest ei viitsi otsida kuidas sarongi Balil kasutatakse. Seega võtsin käsile esimese ette juhtuva näidise. Pole just parima kvaliteediga, aga täiesti kasutatav. Ma olen oma sarongi nüüd juba igatepidi proovinud :D On ikka hea riidetükk. Terveks suveks kleit olemas.

Aga tegelikult ei tahtnud ma täna sarongist rääkida, vaid suurepärasest SPA kogemusest. Ma ei ole küll usin SPAde külastaja olnud. Seega võrrelda Eestis pakutava teenusega väga ei oska. Ega sealgi poleks ehk sinna trüginud, kuid õnneks oli üks massaaž reisihinnas ja seda ei saanud ometi kasutama jätta. Majakesse saabudes pakuti alustuseks väike tass teed. Istud ja mõnuled oma külma joogiga. Praeguseks pole meeles, mis taimest see oli. Meenutas tökatit. Ei kutsunud üldse jooma. Aga kui maitse suhu sai, siis selgus, et tegu oli ääretult maitsva joogiga. Peale seda juhatati järgmisesse ruumi, kus sai enda riided vahetada hommikumantli vastu. Jalad kuuma vette ning massaaž võis alata. Kui jalgadega korras, siis pikali ... Ma ei ole Eestis kohanud, et kõhutades saab kalu vaadata. Siiani olen vaid masseerija jalgu näinud. Kogu protseduur oli ääretult mõnus. Peale massaaži ootas järgmine tee. Seekord soe ja ingverist. Kogemus oli niivõrd positiivne, et hakka või regulaarseks SPAkülastajaks. Kahtlustan, et Eestist ei leia sama sooja ja meeldiva teenindusega SPAd.

Bali ja riisipõllud ja kauplemine lastega

2009-04-17T16:32:00.019+02:00

Kui te arvate, et see oli lihtne seal reisil, siis vähemalt meie giidi üllatas meie suur huvi riisi vastu. See tähendab, et kui alguses viidi vaid riisiterasse vaatama ja sedagi kohta, kus söögikohtadele makstakse vaate hoidmise eest (kes maksab unus küsimata). Nagu aru saate on tegu müüjate paradiisiga ja see oli tüütu. Vaatel ei ole ju iseenesest üldse viga! Selle vaate hoidmise eest makstaksegi mõnedele söögikoha pidajatele. Seal saab jälgida seetõttu riisipõlde aastaringselt. Mujal ei ole see alati võimalik, sest vahepeal muutuvad riisipõllud lillepeenardeks, et maa puhata saaks.

Seal olid väikesed jõnglased, kes tahtsid oma karbikesi ja postkaarte müüa. Nii vägivaldset müügitehnikat ei olnud me veel sellel saarel kogenud. Põhimõtteliselt oli isa kogu aeg neist ümbritsetud ja kuulas nende müügijuttu. Esialgu lootsime ostuta pääseda.

Pildil võivad nad tunduda armsad, aga tegelikkuses oli asi kole. Roosas t-särgis neiu oli ninamees. Arvas, et määrib meile väga kallilt mõned postkaardid pähe. Keskmine neiu oli malbem ja pakkus poole odavamalt, millest tuli loomulikult suur sõnasõda neidude vahel ja lõpuks ta ütles, et tema mõtles ühe postkaardi eest seda summat :D Oh jah. Paraku selgus, et meil ei ole peenikest raha nii palju ja seega saime veelgi odavamalt :D

Giid selgitas, et ta üritas küll vaadata kohta, kus turistid eriti ei käi ja me pääseks sellest, aga ... . Hiljem möödusime ka tavapärasest "vaateplatvormist" ja seal oli tõepoolest kordades rohkem müüjaid. Seega jah... Isegi hästi läks.

Kui isa maadles väikeste jõnglastega, nautisin mina aga vaateid ja oli mida imetleda! Loomulikult oli seal ka tööline, kes tahtis enda pildistamise eest raha. Seda ta ka sai, aga mitte meilt, vaid meie giidilt!

Tema juba teadis oma hinda. Meid nähes asus rõõmsalt mäest üles rühkima, käsi pikalt ees. Loomulikult ta teadis, et raha kindlustamiseks tuleb poseerida ka kena neiuga. See on see tallatud rades käimine.

Hiljem külastasime veel riisipõlde, mis olid vähemalt sama ilusad kui mitte ilusamad ja keegi ei tahtnud selle eest midagi pähe määrida või enda pildistamise eest raha saada.

Riisi kasvatatakse seal palju ja kui minu teadmine oli seni, et on valge riis ja metsik riis, siis tegelikult ei ole asi üldse nii lihtne. Balil kasvatatakse peamiselt kolme sorti riisi - valget, punast ja musta. Viimased ei ole enam nii levinud kui varem. Ma hetkel isegi ei oska öelda, miks see nii on, igatahes valge riisi kasvuperiood on lühem ja vähemnõudlikum on ta ka. See on ka üheks põhjuseks, miks teised riisid kallimad on.
Siin on värsked põllud. Need on veel väga vesised. Seal põllul tehti tööd ka lehmadga, aga paraku natuke liiga kaugel, et seda jäädvustada. Töötajatest teie pilte ei näe, sest blogspot ei taha minuga koostööd hetkel rohkem teha.
See riisipõld pidi koristamiseks valmis olema paari päeva pärast. Lindudele maitseb ka riis ja seega olid seal igat sorti hirmutusi. Päris mõnusat häält tegid need.

See on riisipõllu lõpp. Saaks on koristatud ja põhule pannakse tuli otsa. See on väetiseks järgmistele põldudele.

Hindade võrdlust ei oska tuua, sest poes ei näinud eraldi müügil neid. Olid vaid komplektid erinevatest riisisortidest. Kui küsisin musta riisi, siis toodi paraku puhastamata riis. Aga kuna tegu oli fair trade ja ökosõbraliku tootega, siis see meie korvi ka jäi. Hetkel ei ole veel maitsmiseni jõudnud.

Riisi sõin reisil vaid korra. Sest valge riis oli igav ja musta pakuti vaid korra. Riisipudinguna. See oli küll super. Seda tahan kodus proovida kui õnnestub Eestist leida musta riisi.

Riisi kohta võite lugeda Wikipediast siit ja siit.

Osta saate näiteks siit.

Musta riisipudingut õpetatakse tegema siin.

Bali ja kohv

2009-04-17T12:16:00.012+02:00

Seekord traditsioonilist juttu ei tule, sest esimest korda puudub mul kaardipilt reisist, söögid olid valdavalt buffet' stiilis ning suurema osa reisist veetsin autos, hotellis. Vähemalt nii tundub endale. Tegelikkuses oli asi muidugi mitmekesisem ja üldse mitte hull kui paljudele tunduda võib. Reisistiili kutsun mina Kuldpuuri reisiks. Mis on tekitanud ka palju vastukaja, et kas tõesti ei meeldinud. Meeldis küll. Väga. Lihtsalt harjumatu oli!

Hetkel tegin endale Balilt toodud kohvi, lahustuvat. Ma ei ole endiselt õige kohvi (minu jaoks õige kohv on vaid ubadest, lisanditeta). Seega esimene postitus tuleb kohvist. Selline pisike ja ülevaatlik. Sest tegelikult ei süvenenud ma seal reisil suurt vaid lihtsalt nautisin hetki.

Kõigepealt siis tuletan endale meelde, et seal kasvatatakse nii Arabicat kui Robustat.

Hetkel joon Arabicat 5in1. See sai minu lemmikuks ühes istanduses, kus turistidele pakuti degusteerimiseks erinevaid kohvisid kui teesid. See sisaldab lisaks traditsioonilisele kohv-suhkur-koor ka ingveri ja ganoderma ekstrakti. Maitselt on lihtsalt super! Hiljem jõin restoranis ka lihtsalt ingveriga kohvi. See oli tõeliselt mõnus ja seda saavad ingverisõbrad kodus rahulikult järgi proovida. Veidi riivitud ingverit kohvipuru juurde ja voila! valmis ta ongi :)

Siis proovisime ära ka ühe maailma kallima kohvi - Luwaki kohvi. Selle kohviubade kilo hinnaks tuli seal 600$, artikleid lugedes on silma jäänud ka 1000$. Haruldaseks teeb selle kohvi valmistusprotsess. Nimelt käivad oad enne röstimist läbi veel ka tsiibetlase (väike armas loomake) seedekulglast. Infot leiate ka veel siit. Minu jaoks oli tegu maitselt kõrbema läinud musta kohviga. Seega fänniks ei saanud ja endale koju ei ostnud.

Selline näeb siis välja just ärganud luwaki. Ta oli tõeline staar. Peale esmast enese turgutamist ringutuste abil (selleks hetkeks keeras kaamerale selja!), meeldis talle väga poseerida. Tuli võimalikult lähedale ja lasi teha piiratud arvu pilte ning siis lahkus areenilt (loe: liikus puuri teise serva).

Proovisime ära ka kakao, aga veega kakao ei ole ikka see mida nautiks ning sidrunheina ja ingveritee. Mõlemad maitsed tegelikult sobisid mulle, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Ilmselt saab "süüdistada" selles globaliseerumist, et ei oska kõigest enam vaimustuda.

Algus

2009-04-17T10:15:00.003+02:00

Teisipäeva hommikul ärgates tuli end sundida pakkima. Olin selle jätnud taas viimasele minutile eelkõige seetõttu, et lennukisse oli lubatud kaasa võtta päris suured kogused. Milleks siis end piinata? Lisaks ei teadnud, mis täpselt ees ootab ja palju viitsimist on end reisil puhaste riiete saamisega koormata. Seega kõik mis meeldis läks kotti.

Korraks vaatasin üle mida läheb viisa saamiseks vaja. 2 passipilti?! See oli minu jaoks suur üllatus ja kui reisibüroo ei andnud ka lohutavat vastust, et seda EI lähe vaja vaid igaks juhuks ikka kaasa võtta, siis ... pöörasin kogu elamise tagurpidi, et leida need 2 pilti. Ei leinud. Õnneks meenutati, et kohalikus "külas" on ka fotograaf, siis sai ka see mure murtud. (Vahemärkus: need pildid seisavad nüüd riiulis, ei läinud lennujaamas viisat tehes vaja!).

Lennujaama jõudsime varakult ja tuleb tunnistada, et oleks võinud rahulikult veel kodus veidi puhata. Sel ajal (15-16 ajal) liikus seal ikka väga vähe inimesi. Väike eine ja ootama. Ei saa mainimata jätta, et kui varem reisibüroo oli öelnud, et Singapuris tuleb ise oma kohvri eest hoolt kanda, siis ... tegelikkuses kohtusime oma suurema kohvriga alles Balil.

Seekord oli lennutajaks KLM. Väga mugav oli. Reisijaid oli vähe ja seega sai laiutada ja mõnuleda. Amsterdamis oli paar tundi aega enda taastamiseks (jalutamiseks) ja algaski pikk reis teisele poole maakera. Kui ma ei eksi siis nii 11 500 km. Õnneks oli lennukis vähe inimesi ja sai end ääretult mugavalt tunda. Vaatasin ära paar filmi, mida ei olnud jõudnud Eestis vaadata (Marley ja mina; Mamma Mia ja Rentslimiljonär). Veidi und ja palju söömist ja joomist ning olimegi Singapuris. Seal taas veidi ootamist ja esimene kokkupuude kohaliku kultuuriga. Nii aeglast teenindust polnud varem lennujaamas kohanud. Check-in'iks kulus meil ~15 minutit. Seda siis hetkest kui laua juurde astusime. Ta suutis kõike muud teha, kui meiega tegeleda. Edasi väike tutvust jaapani kokakunstiga (nälga ei olnud, toidud olid lihtsalt ahvatlevad) ning tasuta internet. See oli Singapuri lennujaamas kõige mõnusam.

Viimane etapp oli 2,5 h lendu ja maandusimegi Denpasari lennuväljal Balil. Lämbe õhk, pimedus ... Viisa saamine oli tüütu. Kiiresti läks vaid raha andmine. Seda tuli eraldi teha, kui tšekk käes, siis tuli oodata järgmises järjekorras oma viisat. See ei olnud sugugi enam nii kiire. Sealt pääsenud haarasid meie kohvris paar kohalikku ja vedasid loomulikult raha vahetama. See meenutas meile Tuneesiat ja ei tekitanud positiivset elamust. Neist lahti saanud (loomulikult raha andes) kohtusime oma giidi Julianiga. Temast sai meie kaaslane kogu reisiks. Kui ta lasi meile lillevanikud (?) kaela riputada (seda me juba kartsime, et palju nad nüüd siis raha nõuavad. õnneks seekord mitte!) ja juba istusimegi autos, mis meid hotelli "Novotel" Nusa Duasse sõidutas. Kuna oli pime, siis mingeid muljeid saarest ei tekkinud. Järgmine ehmatus oli enne kuurorti jõudmist turvakontroll. Vaadati ikka peeglitega auto alla ja kirjutati numbrid üles ja saime rahulikult edasi sõita. Sama protseduur autosse vaatamisega oli ka enne hotelli sõitmist. Ilmselt terroriaktid aastate eest on muutnud nad ettevaatlikuks. Olgu siinkohal ära öeldud, et see oli igapäevane rutiin kui autot kasutasime. Jalgsi liigeldes sellist kontrolli ei olnud. Edasi registreerimine hotelli ja värske mango mahl ja juba olimegi teel oma toa suunas.

Ma ei ole kunagi varem 5* olnud. Ilmselt pole see sama, mis Euroopas, aga ... Meie jaoks ikka ääretult mõnus. Lisaks tavapärasele oli meil ka elutuba, köök sööginurgaga (kokku suurem kui meie kodu esimene korrus) ja suur rõdu (suurem kui meie terrass). Igati viisakas. Edasi tuli vähkremine ja kerge uni. Sõit oli selleks korraks läbi.

tahate teada ...

2009-04-04T11:13:00.003+02:00

... minu selle aastaseid reisiplaane?
Need on selleks korraks taas suhteliselt paigas. Kõik piletid ei ole ostetud ja ei ole teada, kas kõik läheb päris nii nagu plaanitud, aga ... Sihtkohad on valitud! :) Suur samm edasi. Aasta alguses ei olnud ju üldse konkreetseid mõtteid. Nüüd on.
7-16.04.09 Bali
30.07-6.08.09 Pariis
Suvi St Peterburg
??? Iirimaa
??? Läti-Leedu
Sügis Lyon

Rohkem ei ole isegi ideid mitte. Mis muidugi ei välista, et neid ei võiks tekkida :D Eks aasta lõpus paistab kuidas läks. 100% reiside täitumist praeguses MaSu's isegi ei looda :)

Indoneesia (Bali) köök

2009-02-28T20:55:00.003+02:00

Hetkel on mõtted rohkem puhkusel kui tööl ja seega panen kirja lihtsalt mõned retseptid, hinnad, aadressid, et oleks kindel koht. Hiljem saab täiendada ja muuta.

1) Leidsin võimaluse veeta päev spetsialistidega turul kolada, et siis hiljem midagi meelepärast valmistada. Hind oli x aastal 85$. Ilmselt see oleks liig minu jaoks. Nii kokandushuviline ma veel ei ole.

2) Mõned näited toitudest. Loodan, et leian ikka aega enne reisi üle vaadata peamised koostisained ja võrdlema neid Eestis leiduva sortimendiga, et siis vajalikku kaasa osta.

Mul on tunne, et see ei tule üldse kerge reis. Kliima on suhteliselt võimatu. Hetkel iga päev sajab ja on äikest ja nii 31 kraadi sooja. Brrr... Keskmiselt sajab aprillis 6 päeva. Hea, et me seal 7 päeva viibime. On lootust, et üks päev on kuiv või oleme siis millegi erakordse tunnistajaks :D

Ettevalmistus Baliks ...

2009-02-23T12:40:00.005+02:00

Pilleka julgutuse tulemusel on mul olemas broneering nädalaseks puhkuseks Balile. Ma tean, et totter on minna nii lühikeseks ajaks nii kaugele, aga ... Oli tunne. Kui nüüd ajas tagasi vaadata, siis aasta aega tagasi oli mul aine "Maailma turismigeograafia". (Tuletan meelde, et sealt pärines ka Tuneesia tahtmine ... ;)) Tuli teha üks reisiplaan ja minule trehvas Indoneesia. Puurisin seda siis igast küljest ja lõpuks oli tunne, et seal peab kindlasti ära käima. Soodsaid pakkumisi leidus juba eelmine talv, aga ettevõtlikkusest jäi puudu...

Seekord olid ka väikesed kõhklused, aga otsustasin siiski büroosse kirjutada ja teada tegelikku hinda, sest hind alates ... ei tähenda kunagi midagi head. Seekord siiski jäi sobivasse hinnaklassi.

Hetkel võin väita, et 7.-16. aprill olen mina puhkamas palmi all India ookeani serval. (Teile lohutuseks, et kahjuks ei ööbi sellises kohas kui pildil!)

Tahan ära...

2009-02-18T16:37:00.003+02:00

See aasta algas mõnusalt. Arvele laekus pisike summa ja küll ma siis mõtlesin, et mida sellega teha. Loomulikult on tegu nii väikese summaga, et valikuid eriti ei ole, aga ... siiski. Teadsin, et tuleb reis. Kuhu?! Oleks suvel teadnud, et selline summa laekub, oleks planeerinud USA. Nüüd aga ei ole mingit kindlat soovi. Tahaks kõikjale, aga ükski koht ei eristu nii palju kui võiks (ei hinna, vaatamisväärsuste, kliima jne poolest).

Küll vaatasin Mehhiko lennupileteid, siis vahepeal oli tahtmine Kanaaridele sattuda, nüüd on aga Bali isu. Tean küll, et sealne kliima ei ole kõige meeldivad parasjagu, aga ... ikka tahaks. Nagu ka Kambodžasse, Vietnami. Sinna tahaks kohe pikemaks ajaks minna. Näiteks 2 kuud suvist puhkust... Unistamine on ainus asi, mis majanduse seisakus ei ole minu elus vähenenud. Pigem sahmin veel enam edasi-tagasi, siia-sinna.

Tuneesia lingid ...

2008-11-21T22:20:00.003+02:00

www.tamerza-palace.com - Väga vinge Spa, kus hinnad on üüratud, aga ...
www.eddar.net - Tuneesia käsitööd ...
Kahjuks on kaotsi läinud reklaamike minu lemmikpoekesest... Katsun seda leida mingi aeg :)

Meened kallitele ...

2008-11-21T14:41:00.010+02:00

Kui keegi kunagi satub Hispaaniasse ja on tüdinenud traditsioonilistest kingitustest oma lähedastele, siis ... tsekake Enric Rovira toodangut (Sant Geroni 17, 08296 Castellbell i el Vilar, Barcelona) ja usun, et kõik leiavad midagi huvitavat :)

Minul oli au saada endale Bombolas de "cansalada", mis sisaldas kakaod, suhkrut, kakaovõid, searasva, sea nahka ja letstiini. See kõik oli pakitud imearmasse roosasse karpi (analoogne pildil olevatega)...

Pilt: Eric Stone'lt

Maitse kohta julgen vaid öelda, et peale maitsemist lugesin koostisosad mitu korda läbi... Tundus, et äkki on kosmeetikaga tegu :D

Monastir, Sousse

2008-11-03T12:21:00.006+02:00

6. päev

Hommikul tegime väikese jalutuskäigu mööda randa kesklinna suunas. Turistid alles alustasid päeva aga kohalikud olid juba kalale läinud ...Edasi tuli väike väljasõit Monastiri, kus külastasime kindlust (ribati) ning tegime väikese trepi "jooksu". ning vaatasime üle ka viimase presidendi, Habib Bourguiba, mausoleumi. Oli nii kulda, kui marmorit. Päris peenutsev koht.Peale Monastiris käiku otsustasime Sousse'i jõudes ette võtta hullumeelse retke turule, sest meil oli vaja viite kartulit. Maainimeste asi. Sugulane kollektsioneerib neid. Kolumbia variant on olemas ja nüüd oli Tuneesia varianti ka vaja :D Siiani ei ole erinevaid kartuleid maitsta saanud. Ikka tavalised eesti sordid laual olnud :D

Peale turgu oli aega rannas mõnuleda. Tuleb tunnistada, et ei olnud erilist rannailma, aga oma teise ujumise Vahemeres (selle reisi jooksul) tegin küll. Lisaks oli meil suurejooneline plaan jalutada teise linna otsa, et nautida ilusaid ja peeneid kohvikuid ja juua mündi teed mandlitega, aga ... Selleks olime liiga kurnatud, et jalutada linna teise otsa. Sugulased olid hommikul avastanud mingi tavalise kohviku ümber nurga hotelli juurest, kus palju kohalikke. Menüüd uurides selgus, et ka seal on olemas kohalik variant teest. Väga mõnus oli puhata päevast lihtsalt kohvikus kohalikke jälgides, peaaegu turistivabalt. Reisi üks vabamaid ja mõnusamaid päevi oli see. Kahjuks kooritud mandleid nägime müügil vaid ühes kohas ja siis ei taibanud ka neid osta :( Seega teile ei paku sellist teed. Vähemalt seni kuni ma ei ole selgeks teinud kuidas mandleid kooritakse ;)

El Jem

2008-11-03T12:20:00.010+02:00

5. päev

Algab tagasitee Sousse'i. Tuleb tunnistada, et see oli reisi kõige raskem ja tüütum päev. Peatusi oli vähe ja sõitu palju. Meelde jäid vaid meeleolukas kohtumine ja suhtlemine Tuneesia koolinoortega ning El Jem oma amfiteatriga. El Jemi's olev amfiteatr on antiikmaailma suuruselt kolmas Vana-Rooma aegne amfiteater. See on suhteliselt hästi säilinud ja tehtud on ka hulgaliselt taastustöid. Väga vinge ehitis. Tänapäeval võib seal kontsertitel käia... Pildil on näha taastatud istumiskohad ja mis alles jäänud on...

Teater on nii hästi säilinud, et pole raske kujutleda, kuidas siin gladiaatoreid ja metsloomi hoiti.

Peaaegu unustasin. Üks tore peatus oli veel... granaatõunte ostmine. Mul oli lapsepõlvest üks maitse meeles ja seda maitset sai kogeda uuesti just Tuneesias... Seal olid granaatõunad pea iga söögikorra juures ja õnneks puhastatult ;)

Tüüpiline vaade teeäärtele... Müüakse odavat piiri tagant toodud kütust. Tegevus on illegaalne, kuid samas ei sekkuta. Kõik saavad rahulikult oma äri ajada. Kütus on tunduvalt odavam kui ametlikes tanklates...
Teine tüüpiline vaatepilt ... Igas külakeses on söögikoht, kus võib näha tapetud loomasid oma järge ootamas. Pildil on suhteliselt viisaks koht - liha on kilekottides. Tavaliselt ripuvad need niisama. Mõningates kohtades võis näha alles nülgimist ja osades söögikohtades olid loomad veel elusad ja oma järge ootamas...

Matmata, Djerba saar, Houmt Souk

2008-11-03T12:19:00.032+02:00

4. päev

Hommikul avastasin, et hotelli koridorist paistab ka kaamelite kodu :)

Sõit kõrbes jätkub. Möödume paikadest, kus filmiti taas mingeid osasid "Tähesõdadest". Oli tegu küll korraliku "kuu" maastikuga. Esimene peatus oli lihtsalt maastikuga tutvumiseks ja meie rõõmuks oli karjus oma karjaga ka läheduses, puu all varju otsimas.

Hiljem oma teel tegime peatuse ka tutvumaks hotelliga "Sidi Driss", mis peaks olema ka tähesõdalastele tuntud. Osad tegelased olevat seal ka ööbinud... Selline nägi välja "söökla"... Uksed olid suht madalad ja pisikesed... Ruumid olid väga erineva suurusega... Aga sisustuseks olid peaaegu, et mitte öelda ainult, voodid. Mida suurem tuba, seda enam neid oli.

Tuleb tunnistada, et loodus on ikka hämmastav. Lihtsalt vaatad ja vaatad ja ei saa üldse mitte küll.

Täiesti suvaline küla bussiaknast...

Teine peatus oli juba berberite mägikülas Matmatas, mis on kuulus oma koobaselamute poolest. Mul puudus selge ettekujutus, et kuidas seal koobastes ikka elatakse. Tundus enne külastust, et ronid aga koopasse ja siis on suur käikude süsteem... Võta näpust! Tegelikult oli asi palju hubasem, valgem ja mõnusam!

Selline oli koobaselamu nurk väljast vaadates... Uks, millest meie sisenesime jääb tegelikkuses pildilt välja :)

Kõigepealt sisened koopasse ja natuke maad edasi ja oled hoopis sisehoovis, mis täidab koridori funktsiooni. Sealt saab minna siis vastavalt kas eluruumi, magamistuppa, kööki vms. Selles piirkonnas pidi elama aastaringselt nii vaid 20 perekonda (ei ole andmeid kontrollinud... ei tea kas on võimalikki). Üldiselt on neil generaatorid olemas ja isegi selles elamus, mida meie külastasime oli telekas rätikute alla peidetult olemas. Kohapeal pakuti ka natuke kõhutäidet - värskelt küpsetatud saia, mida sai kasta oliivõlisse segatud mee sisse. Väga mõnus. Üldse tundus, et sellise eluga võiks ju paar nädalat oma puhkusest mööda saata küll. Elama ei kipuks. Liiga vaikne ja eraldatud ja tundub siiski raske.

Ksari poole sõites nägime ka vana surnuaeda. Maapiirkondades on need eriliselt arhailised ja armsad. Peale inimese matmist paigutakse hauale kas 1 kivi (mees) või kaks kivi (naine). Ei mingeid nimesid ega edasist haua eest hoolitsemist. Tulemuseks on lihtsalt kivine maastik.

Pildil üks surnuaedadest. Aga mitte kõige arhailisem... Tavaliselt selliseid suuri plaate ei olnud, va suuremates asulates.

Pildil tüüpiline pisike oaasike...

Kolmas peatus oli vana berberite traditsioonilist kindlustatud viljahoidlat (ksari), kus vanasti ümbruskonna suguharud hoidsid ja kaitsesid vaenlaste eest oma viljatagavarasid. Siseõue ümbritsevad kolme- ja neljakorruselised kitsad hoidlad, mis on ehitatud liivakivist koobastesse. Need hoidlad on ideaalsed, sest neis oli aastaringi madal ja enamvähem ühtlane temperatuur. Kuna õhk oli ümbruses väga kuiv, olid tingimused vilja säilitamiseks ideaalsed. Ülemistel korrustel hoiti teravilja, peamiselt nisu ja otra, maa-alustesse hoidlatesse paigutati oliiviõli vaadid. Kuna igal aastal ei olnud loota head saaki, siis kindlustas selline kollektiivne hoiusüsteem suguharule stabiilsed toidutagavarad.

Neljas peatus Djerba saar, mida kutsutakse ka "tuhande mošee" saareks. Saarel oli plaanis käia keraamikatöökojas, tutvuda Houmt Souki linnaga (külastada sünagoogi, vaadata millised näevad välja foundoukkid ehk võõrastemajad).

Keraamikatöökojas alustuseks näidati kui lihtne see kõik on... Paar minutit ja oligi olemas nii tass, taldrik kui vaas. Tahan ka! Tegelikkuses ise ei saanud kahjuks proovida. Proovile sai panna vaid oma kauplemisoskust, sest oli palju asju, mida kõike endale loomulikult ka vaja oli! Esialgu oli asi visa, aga kui avastasime, et noor poiss on palju altim tingimise suhtes, siis ... :) Võidab see, kellel on surres rohkem asju!

Sünagoogi külastus eeldas, et pea oleks kaetud ja tuli loobuda ka oma jalanõudest. Õlad võisid seekord paljaks jääda. Ah jaa... Turvakontroll oli ka enne sisenemist. Pilt on tehtud peale turvakontrolli ja olgem ausad. See protseduur oli suht absurdne. Käid turvakontrollist läbi, siis jalutad üle tee ja siis veel natuke maad ja jõuad sünagoogi territooriumile. Ehk siis hea tahtmise korral jõuaks sigadusi korraldada küll. Tuleb tunnistada, et päris õdus koht on see sünagoog. Kohalikud (?) mehed istusid ja jutlesid. Sünagoogi kõrval oli kohe võõrastemaja, kus juudid saavad suuremate pidustuste ajal ööbima jääda. Kahjuks ruume ei näinud. Seega ei tea kas juudid peavad olema askeetlikud või mitte.

Houmt Souki linnakeses oli natuke ekslemist ja olimegi foundoukki sisehoovis. Ma ei tea kui askeetlikud need seest on, kuid sisehoov nägi küll vinge välja. Kunagise kaevu asukohal oli nüüd bassein... Lauakesed olid kaetud ...

Hotell Arisha sisehoov.

Paraku on need võõrastemajad liiga väikesed, et suuri masse mahutada ja nii me pidimegi ööseks hotellirajooni tagasi sõitma. Kui kunagi Tuneesia tagasi satun, siis aga eelistaksin just neid. Hindadest ei oska midagi öelda, sest neid silma ei jäänud...

Vaba aeg ehk siis protseduur "võidab see, kellel on surres rohkem asju" jätkub. Oli vaja ju issile ikka traditsioonilist rõivastust ja ... mulle kulinaid. Kauplemine peaaegu meedib mulle juba! Ma ei ole osav, aga küsitud hinda ka enam ei maksa. Issi pluusi ostimisest sai tõsine väljakutse. Nimelt arvati, et issi pluusi võib vahetada minu vastu. Kuna me suurt entusiasmi üles ei näidanud, siis tuli uus pakkumine, 2000 kaamelit... Ikka ei olnud ahvatlev. Siis hakati mind riietama. Mingi valge hõlst (Marise kommentaar: see on midagi öösärgi ja pulmakleidi vahepealset) selge ja valge rätt pähe ja ongi korras. Ka nii ei suudetud meid veenda, et ma sinna peaks jääma. Mälestuseks sellest piinavast ostukogemusest jäi palju pilte.. Järgmine väljakutse oli hankida endale ehe, kaela. Kuna üks oli juba varem välja vaadatud, siis edasiseks tingimuseks sai, et peab olema odavam kui see ja meeldima vähemalt sama palju. Hea, et mingigi kriteerium ees oli, sest valik on päris lai. Astusime siis fikseeritud hindadega poodi (nii vähemalt ütles silt uksel). Saades teada kui kallis on minu lemmik, siis tuli loobuda... Ja meie üllatuseks läks hind kohe odavamaks ja kui ka see oli kallis, siis paluti öelda oma hind... See oli aga nii naeruväärselt madal, et hakati naerma ja peale pisikest kauplemist kutsuti ülemus, et kas see hind sobiks... Sobis! Minust sai õnnelik kulina omanik :) Nii õnnelik, et tagasi hotelli jõudes olin nõus isegi merre ujuma minema... Varem olin ma ujumist vältinud, sest õhtud kippusid jahedaks minema. Seekord oli aga soe õhtu ja tõeliselt mõnus oli jalutada rannas ja supelda tähistaeva all. Üks mõnusamaid õhtuid Tuneesias.

Chott al Jerid

2008-11-03T12:16:00.022+02:00

3. päev

Peale varast äratust istusime džiipidesse, et minna tutvuma Saharaga. Ilm oli vastav. Sadas vihma! Saharas! Ehk läheb üle?! Esialgu oli päris pikalt sõitu, läbi poolkõrbe, oaaside... Vihm muutus tugevamaks. Esimene peatus on Alžeeria piirist 700 m (oli vist midagi sellist) suure nõo juures, kus arvukad allikad annavad jõudu palmioaasile. Teen kaupa. Ostan kohalikke mandariine. Hind suht krõbe, sest kauplemise isu ei ole (tunne, et nad seal lõunas on nii vaesed ja ma saan toetada neid noori...). Viljad olid natuke toored ja veidi hapud. Aga kohalikud! Edasi viis tee meid filmi "Inglise patsiendi" filmimispaika, mahajäetud (loe: vihmasajus hävinud) Tamerzase külla ühes oaasis. Ma ei ole filmi näinud, seega ei oska öelda, kas siis oli ka küla juba hävinud või see hävis hiljem. Taastatud on vaid pühad paigad. Uue küla rajas sõjavägi sinna kõrvale, tiba kõrgemale. Ilus küla. Boutique oli ka seal. Krõbedad hinnad ja väga ilusad asjad. Päris mitu sinna jäänud asja kriibivad hinge (võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju! Edasi tuli veekaskaad... Veekaskaadi juures hakkas esimene kauplemine kaamelid vs naine. Seal pakuti minu eest 500 kaamelit. Lubasin tagasi minna kui kaamelid koos...

Lasin end siis seni oma tulevase lemmikloomaga pildistada. Oli teisel uneaeg ja täielik laiskus. Kohalikud kutsusid teda Lacosteks.

Midesis (?) ja uus oaas. Ka selle külakese oli vihmasajud hävitanud. Matkarada sai meile parajaks kannatuste rajaks. Vihm ja savi ei sobi kokku. Kui on veel kitsad kohad ja ees jaapanlased, siis on täielik kaos!

Ringreis jätkub. Kahjuks soolajärvest kerkivatele mägedele nad ei julenud džiipidega ronida. Vihmane ilm ja esimene auto tuli külg ees alla... Soolajärv oli kuiv ja mitte eriti soolane. Tundus, et tegu onsuvalise järvega, aga ... seal oli päris palju valkjaid soolaka maitsega kivasid. Ei olnud nii soolased kui sool!

Kõrbes on elu ka ... Selliseid taimekesi oli seal lõputult... Ei imesta. Vihma ju sadas! :D

Läheme hoopis liivaluidetele turnima ja päris tore oli džiibiga nina taevas olla. Alla tulek ei olnud nii vahva! Ja olimegi Tähesõja filmimispaigas. Oli ikka kole asi, keset kõrbe jäetud. Ja isegi seal paigas olid kaupmehed platsis. Hinnad muidugi soodsamad kui kusagil mujal. ATVga rallijaid oli ka seal palju. Kahjuks endal selleks aega ei olnud... Ees ootas pikk sõit ... See on see grupireiside viga. Tuleb edasi minna ka siis kui ei taha! Taas üks väike oaas. Seekord ringikujuline. Pidi haruldane olema. Datlid mekkisid hea ja poiss eesliga oli vahva. Tahtis eesli pildistamise eest raha saada. Ei saanud. Sõber meelitas ta siis korraks ära ja tagasi tuli poiss juba "rahvarõivais". Ta oli nii lahe! Džiipidest kolisime bussi ja asusime teele Chott al Jeridi suunas. Tegu siis suurima soolajärvega Tuneesias. Ilm oli natuke paranenud, aga mitte nii palju, et miraaže näha :( Soolajärv (seal oli natuke ka vett) oli ikka väga soolane. Üldiselt oli tegu aga kuiva soolaväljaga, tunne nagu lumel kõnniks. Väga vahva! Tõeline sõdalane soolast mäel... Kauguses ei paistnud mitte midagi... Ainult sool.

Edasi viis tee läbi väiksemate oaaside ja külade Sahara kõrbe poole. Peatuspaigaks saab Douzi oaas, mida peetakse kõrbe väravaks. Sealt algab lõputi liivameri, mis katab 2o-kordselt Prantsusmaa suuruse ala. Alustuseks džiibid ja päeva lõpetuseks sõit kaamelil.

Minu kaamel on see hele :D Täiesti taltsas oli va paar vallatust eesistuja seljakotiga... Kes käskis nii põneva küüru endale tekitada, loomulikult oli kaamelil huvi!

Kahjuks oli see suht lühike, sest hakkas pimedaks minema. Aga nii haledat tõmbamist kui sel retkel ei kohanud enne ega pärast. Pakuti koolat (loe: suruti lahtiselt pihku ka mitme keeldumise järel) ja hiljem pudeli eest taheti raha... Üks naine kommenteeris, et kulda jõime, et nii kallis?! :D Aga ega tihti Saharas koolat juua saa... Elasime üle (mul ei olnud raha ja ma ei maksnud ka seda). Üldiselt kaameliga sõit meeldis mulle rohkem kui hobusega (viimast olen kord elus teinud ja kole oli... aga mälestuseks jäi ilus fotoseeria ehmunud minust!). Seekord ei jäänud pildilisi mälestusi, sest pime oli ja kohalik fotograaf oli koba!

Lõpuks ometi öö ja puhkus.

Kairouan, Sufetula, Tozeur

2008-11-03T12:13:00.036+02:00

2. päev

Kahtlustasin, et seekord ei tule ülevaadet stiilis hommikusöök-ekskursioon-magamine... Aga ei suuda kuidagi asju süsteemi saada, et kõik ikka kirja saaks, mis oluline hetkel tundub. Pealegi ajaloos pole ma kuigui tugev, et anda ülevaadet ... Seega... Pigem taas emotsioonid, mis ühes või teises kohas mind tabasid ... Päevakavas oli pikk sõit, et jõuda õhtuks Tozeuri.

Esimene peatus oli moslemite pühas linnas Kairouanism mis on Meka, Mediina ja Jeruusalemma järel neljas püha linn kogu maailmas ja seitse palverännakut sinna võrdub hadžiga Mekasse. Seal asub 330 tegutsevat mošeed.Nagu arvate võite külastasime ka meie neist mõnda - Suurt mošeed, Kolme ukse ja Habemeajaja mošeed ... Suur mošee ... Või mõni muu ... Ega ma neil piltide järgi enam vahet teha ei suuda :$

Mošee esine oli katud vaipadega ja seega ei pääsenud aknast sisse piiluma. Vähemalt mitte jalanõudega. Mošee seinad olid kaetud glasuurplaatidega...

Tüüpiline vaade koridori, ukse kõrval on kohe ase, kus vajadusel puhata.

Pildil on kipsist kaunistused. Pilt samuti ühest mošeest...

Pildil peaks olema Habemeajaja mošee... Sambad on kaetud mattidega, et peale palvust koraani lugedes oleks kuhu toetada ilma, et külm hakkaks. Mehed ja naised on eraldatud planguga.

Kuigi ega nad sisse ei lase, ainult uksevahelt saab piiluda, millega tegu. Õnneks oli mul meeles, et nende külastamine eeldab kaetud õlgu ja põlvi... Seega ma olin ainus pereliige, kes ei pidanud pingutama... Teised said kohapealt suured ürbid... Päris toredad nägid välja :P

Lisaks mošeedele vaatasime ka Aghlabidide basseini, mis oli suhteliselt igav minu jaoks ... Mida sa ikka tühjadest basseinidest vaatad ;) ... :$ Samas oli seal pood, mis rohkelt emotsioone tekitas ja ostma meelitas (vaatamata oma kõrgele hinnale). Samas tundus tore toetada perekonda, kes maiustusi ise kohapeal toodab, toetada. Lisaks nägin seal müügil viigikaktuse moosi... Loomulikult oli mul seda vaja! Kui maitsmiseni jõuan, siis eks jagan muljeid. Siiani ei ole selleni veel jõudnud ...

Edasi läksime tutvuma kohalike vaibameistritega. Täiesti uskumatu. Nii palju vaipu ja nii palju ilusaid vaipu. Loomulikult said minu lemmikuks kohe berberi omad. Oleks nii tahtnud... Aga kuna ma ei ole usin koristaja ja see meenus mulle ka seal, siis jäid vaibad sinna... Kuigi hetkel tundub, et ikka oleks pidanud ostma kasvõi pisikese berberi vaiba. Samas hinnad ei olnud nii odavad, et ainult hetke ajel osta.

Tehnikaid oli mitmeid.. Üks neist oli selline, et naine isegi ei näinud, mida ta tegi.. Mustreid kuhugi kirja pandud ei ole. Kõik tuleb mälu järgi...

Väike berberi vaip (80x 120) maksis 200 TND (1 TND = 8,65061 EEK, 18.03.2008) ja natuke suurem vaip 250 TND. Ja loomulikult teised lemmikud olid siidist vaibad. Nende hinnad aga hakkasid 12 000 EEKist. Isegi berberi kõige suurem vaip oli tunduvalt odavam. Vaipade hinnad sõltusid sõlmede hulgast ruutmeetril (sellest sõltub ka vaiba tegemiseks kuluv aeg).

Pildil suur hulk vaipu... Kahtlustasime, et kõik ei ole siiski käsitööna valminud, kuid eks see jääbki meie oletuseks...

Kuna berberi vaibad olid ikka tõsised villased vaibad, siis sõlmi ei olnud just palju... Seega ka suhteliselt odav hind (vaip oli ikka oma 3-4 cm paks)... Siidivaibad olid aga õhukesed ja rohkete sõlmedega ning valmistamiseks kulus päris pikk aeg... Siidist vaipu kutsuti ka lendavateks vaipadeks, sest neid kiirelt keerutades muutus vaiba värv kord heledamaks, kord tumedamaks... Armas... Samas hommikuti voodist palja jalaga välja astudes võiks ka see päris mõnus olla... Tuleb ikka tagasi minna kui olen saanud oma kodu ja hakanud usinaks pereemaks :D

Väike jalutuskäik mööda kitsaid tänavaid ja üllatusi sellel... Kes oleks võinud arvata, et keset kesklinna "elurajooni" ühe ukse taga varjab end laut/tall... Võite arvata, mis aroomid seal olid... Samas Tuneesia on riik, kus ei maksa mitte millegi üle imestada (nu minu jaoks oli see esimene selline kogemus! Ma siiani ju vaid Euroopas konnanud).

Olime teel Barouta Püha allika juurde, et vaadata kuidas kaamel aitab inimesi vee saamisel... Mulle meeldivad väikesed tänavakesed, kus saab jälgida kohalike tegevusi... Imestama pani, et peaaegu iga välisukse juures, mis paokil oli võis näha koridoris ukse kõrval väikest aset (tihti pikutasid seal ka inimesed). Kuidagi koduse tunde tekitas (mis siis, et mul endal ei ole aset koridoris). Lisaks nende uksed. Ilusad.

Kairouanist viis aga tee edasi Sufetula linna, kus olid Vana-Rooma aegsed varemed, mis pidavat olema ühed paremini säilinud Aafrikas. (Liibüas on vist veel midagi kabedamat). Igatahes sealne vaatepilt oli ka hämmastavalt ilus. Triumfikaar ... Foorum ... Sammastikud ... Kahju, et seda kõike ei ole säilinud ... Ainult varemed...

Edasi liikudes muutus maastik aina kuivemaks ja liivasemaks. Siinkohal peaks meenutama, et tegelikult Sahara on suuremas osas kivi- mitte liivakõrb. Kahjuks kivadeni meie oma reisi jooksul ei jõudnud. Teel nägin ka palvetavaid inimesi. Auto oli peatatud ja vaibake välja otsitud ja ... Armas. Ilus.

Nägime oma teel mägioaase ja meie ööbimispaik oli Tozeuri oaasis. Jõudsime sinna pimedas ja seega emotsioone ei olnud. Hommikul aga selgus, et tõepoolest palmid lõppesid ja algas liivameri. Mitte midagi muud silmapiirini. Hirmutav.

Sel õhtul oli plaanis ka vaadata üle ka berberite õhtuprogramm (tegelikult küll kokku segatult araabia ja tuneesia ja kõik muu). Natuke on kahju, et selles osalesin. Ainus kord kui tundsin end sel reisil rumala turistina, kes oleks justkui tsirkusesse veetud. Lisaks miks peaks Tuneesias vaatama Bosnia-Hertsegoviina kõhutantsijaid?!

Põhiroog nägi välja selline. Hunnik kuss-kussi, väga kondine lihatükk, veidike keedetud muna, paprika ja üks tükk kartulit.

Tuneesia haridus

2008-11-03T10:41:00.010+02:00

Kool algab Tuneesias 15. septembril ja lõpeb orienteeruvalt juuni lõpus. Detsembris on neil samuti 2 nädalane vaheaeg.

Koolipäev on päris pikk, kella 8 kuni 16/17. Vahepeal on 2 tunnine lõuna, et käia kodus söömas. Ma ei tea. See tundub nii kahtlane, sest koolidest möödudes oli alati suur mass õpilasi kooli värava taga ja chillisid niisama. Koduseid töid pidavat nad vaatamata pikale koolipäevale ikka tegema. Müstika!

Haridus on kohustuslik 6-16. aastastele.

Algkoolist põhikooli ja edasi keskkooli liigutakse tasemetööde alusel. 5-aastastel lastel on koolieelne ettevalmistusaasta, mis tagab valmisoleku kooliks. Seejärel õpitakse kuus aastat nagu meie algkoolis ning sooritatakse tasemetest, mis annab õiguse järgmised kolm aastat põhikoolis õppida. 15-aastane noor peab sooritama komplekstesti, mis selgitab tema edasise käekäigu. Rakenduslikele erialadele minekuks piisab 50% sooritatust. Keskkoolis õpitakse neli aastat ja ülikooli pääsemiseks on vaja saada maksimaalsest 20 punktist 16, lihtsalt lõpetamiseks piisab 10-st. Keskkooli lõpetamine annab algbakalaureuse kraadi, millele lisandub high school või ülikool. High school kestab kaks aastat ja selle sertifikaadiga võib olla algklassiõpetaja. Õpilaste karistuseks on esialgu hoiatuskaardid ja siis juba koju saatmine (karistus või asi eksole?!). Tegelikult pidi see olema piisav karistus, sest järgi õppimine on iseseisvalt ääretult raske ja vanemad töötlevad kodus korralikult oma lapsi.

Ülikool on kõigile tasuline. Aga õppemaks pidi olema sümboolne, ~1000 eeku. (Keskmised palgad on lõunapool väiksemad ja põhja pool kõrgemad, aga 2500-8000 eeku). Ülikooliõpingute ajal makstakse poistele kaks ja tüdrukutele kolm aastat stipendiumi, hiljem tuleb ise hakkama saada. Õpingute ajal poisid-tüdrukud koos ei ela! Kuigi tahtakse muutaseadust, et kihlatud võiksid koos elada :)

Djerba saarelt lahkudes sattusime koolitüdrukutega ühele praamile, kes hea meelega vestlesid meiega ja näitasid oma õpikuid. Tegu oli gümnaasiumi noortega. Heleda rätikuga neiu oskas kõige paremini inglise keelt ja oli peamiseks tõlgiks ja suhtlejaks. Kahju lausa, et see praam nii lühikest aega sõitis!

Sellised sinised ürbid on nende koolivorm, mis ei ole kohustuslik. Pisematel tüdrukutel oli roosa koolivorm. Ma ei ole kindel, aga see anti vist riigi poolt, mis tähendas, et vaesemate poolt on need väga hinnatud ürbid.

Araabia keelsena nägin mina vaid üht õpikut - ühiskonna oma. See oli tore. Võtsin selle kätte ja olin hämmingus... Õpik ju algab tagant ettepoole ja ... keeruline minu jaoks. Selline on siis ühiskonnaõpik :) Kui teile tundub, et õpik on valesti käes, siis see ainult tundub. Tegelikult on kõik õige! Nad lihtsalt alustavad paremalt!

Ülejäänud õpikutega, mida meile ulatati oli lihtsam, matemaatika on neil prantsuse keeles ja inglise keele õpik inglise keeles (vähemalt need leheküljed, mida ma vaatasin). Üldse tundus keeruline :D Tegelikult pidi araabia keel olema väga ilus. Keelte õppimine on seal maal pop, alustavad araabia keelega, siis prantsususe keel, siis valivad inglise/saksa/itaalia/hispaania keele vahel.

PS! Koolisüsteem on kirja pandud minu mälu järgi. Hetkel pole jakus kontrollida fakte!

Tuneesia 26.10-2.11.08

2008-11-03T10:33:00.004+02:00

Seekord on ääretult raske kirjeldada oma reisi. Seekord on erinevaid tahkusid rohkem kui kunagi varem ning tuleb tunnistada, et hinges sellist segadust ei ole ammu olnud.

Nii reisil kui ka peale reisi on küsitud et kuidas oli? Kas täitis ootused? Ma ei oska vastada. Mul polnud aimugi, kuhu ma lähen... Jah, geograafilisest asukohast lähtuvalt teadsin üht-teist, loengutest oli meelde jäänud üht-teist... Aga sellist pilti mul küll ei olnud. See oli tõeline virr-varr. Saabudes olin pettunud, et ei eelistanud Euroopa soojemaid saari... See räpasus ja kauplemine ajas närvi!

Riiki sisenedes tuli täita ankeet, et kes oled, kust tuled, kuhu lähed... Lisaks olid sealsed ametnikud suht uimased ja seega pidi pikalt ootama... Ei saaks öelda, et seal õhku oleks üleliia olnud. Peale seda bussi ja hotelli... kus selgus, et tuleb taas sarnane ankeet täita. Ma ei saa aru... Nad justkui armastaks pabereid. Samas statsitikat on päris hea teha. Kuigi tuleb tunnistada, et edaspidi ei olnud me neid ankeete täites (igas ööbimiskohas tuli seda teha!) enam sugugi nii korralikult, üle rea või isegi rohkem ridu jäi vahele...

Lisaks oli hotell koristamata... Ühesõnaga kõik oli vale. Õnneks pärast pisikest jalutuskäiku Sousse's rahunesin maha ja kui jalad ka vette sain oli juba päris tore (kuigi vesi oli ehmatavalt jahe!). Meie õnneks olime linnas vaid ühe päeva ja asusime teele sisemaa suunas. Hiljem tõdesin, et linnad ei ole minu teema... Linnad olid ahistavad.

Tuneesia ideena ...

2008-10-23T21:18:00.004+02:00

Varsti kohe on minek uuele kultuurireisile, Tuneesia. Seekord aga mitte omal käel vaid Germalo kaasabil, kuigi Tuneesia pidi olema hea infrastruktuuriga ja muidu tore ... aga ... Ei ole tahtmist alati kõike ise orgunnida :$ Marsuut saab olema selline..

Allikas: Germalo

Tuneesia vaimustuse sain õppejõult, kes luges meile "Maailma turismigeograafiat". Seal oli palju toredaid kohti, aga selle puhul võlus sihtriigi kättesaadavus. Suvel juhuslikult paketireise vaadates tundus, et see on just see, mida sügisel võiks vajada ja ... nii saigi ära bronnitud. Hetkel ajagraafikut vaadates ei sobi see üldse... aga enesetunnet vaadates kulub ära küll.

PS! Kahe nädala pärast võin teile rääkida rohkem kui keskmine eestlane järgmistel teemadel: Tuneesia, kõiksuguste piletite broneerimine ja öömajade võimalikud/võimatud variandid, kindlustused, võimalikud haiguskolded, vaktsineermised, dokumentatsioon jne.

PS!! Reisi kirjeldusi ei maksa väga kiirelt oodata. Nendeks ei pruugi üldse aega olla :(

«Lonely Planet» 2009. aasta reisisoovitused

2008-10-22T15:49:00.001+02:00

Kümme reisisihtkohta järgmiseks aastaks (Postimees, 17.10.2008)

Ajaleht The Times tegi ülevaate reisiraamatute sarja «Lonely Planet» 2009. aasta reisisoovituste esikümnest.

1. Austraalia, Tasmaania, Bay of Fires.

Austraalia lõunatipus asuva saare St Helensi linna lähedal laiuvad valged rannad on kaetud peene liivaga, siin on hele-helesinine vesi ja lasuursinine taevas. Umbes 30 km pikkuse rannariba avastas maailm alles hiljuti, ja turistid alles hakkavad kohale voolama. Just praegu on õige aeg metsikule rannale matkama minna.

2. Prantsusmaa ja Hispaania, Baskimaa

Jalutajad armuvad silmapilk Püreneedes laiuvatesse vaadetesse, kunstisõbrad naudivad Bilbao Guggenheimi muuseumi futurismi. Hispaania ja Prantsusmaa piiril asuv erilise keele ja kultuuriga Baskimaa on segu lõbust, päikesest, kultuurist ja ilust.

3. Tšiili, Chiloé arhipelaag

Chiloé, loodusreservaat ja riigi vanim põllumajandusturismi sihtkoht, on kokkusurutud versioon traditsioonilisest Tšiilist. Öösiti tegutsevad nõiad ja kummituslaevad, tänapäevane moodsa kunsti muuseum Museo de Arte Moderno sekundeerib hästi Chiloé UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevatele kirikutele.

4. Tai, Ko Tao

Kõigepealt oli Ko Samui, siis Ko Pha-Ngan, ja nüüd on Taimaa külastajate lemmiksaar Ko Tao. Sukeldumisentusiastid võivad siin korallide taustal kohtuda haide ja raidega, matkajad suunduda džunglitesse. Kui Robinson Crusoe mängimisest isu täis saab, võib minna meelt lahutama hommikuni lahti olevatesse baaridesse.

5. Prantsusmaa, Languedoc

Kunagi varjutasid selle lõunapoolse piirkonna ilu Provence ja jultunud Côte d’Azur. Nüüd on Languedoc õide puhkenud, siin on säilinud diskreetne võlu, mille turistide suuremad lemmikud juba ammu kaotanud on. Ühel pool on kaunid liivarannad ja moodsad linnad, teisal imeilus loodus.

6. Laos, Nam Ha

Nam Ha looduskaitsealal valitseb ökosõbralik turism – matku organiseeritakse ainult väikestele rühmadele, mida juhivad kohalikud külaelanikud, kes tunnevad nii faunat kui ka folkloori. See tähendab ühtaegu leoparde ja kaane ning ööbimist kohalike hõimude juures.

7. USA, Hawaii saarestik, Hawaii saar hüüdnimega Big Island (e.k suur saar)

See on võib-olla vähem glamuurne kui väiksemad saared, kuid siin on kõik troopilised hüved (ja laavat purskavad vulkaanid), madalamad hinnad ja vähem turiste. Saare meelelahutuse märksõnaks on seiklusturism – helisuusatamine, ujumine koskedes, tähtede vaatlemine ja nõnda edasi.

8. Colombia, San Andres ja Providencia

Colombia Kariibi mere saarestiku kaks peamist saart täiendavad teineteist. Turistidest küllastunud San Andresil saab sõita vesijalgrataste, allveelaevade ja Segwaydega, Providencia on aga rahulik ja rikkumatu nurgake Kariibi meres.

9. Norra, Teravmäed

Mäetipud, fjordid, liustikud ja ülipuhas valge lumi. Ainus paik Euroopas, kus valitsevad jääkarud, on nagu Norra kuubis – külmem, veel väiksema rahvaarvuga ja 1000 km põhjapoolusele lähemal.

10. Hiina, Yunnan

Yunnan on Hiina kuumim sihtpaik. See Edela-Hiina provints on kõige mitmekesisema etnilise koostisega maakond. Lisaks on siin võimalik matkata ühes maailma sügavamas jõeorus – nn Tiigrihüppe kurus, nautida päikesetõusu Yuanyangi riisikasvatusterrasside tipus, nautida Lijiangi ja Dali linna ajaloolisi tänavaid

10-11. päev. Hüvasti ...

2008-10-06T12:39:00.000+02:00

10. päev.
Äratus, lennujaam ja hüvasti Madeira. Tuleb tunnistada, et majaperemehed olid nii armsad. Rääkisid pikalt-laialt kuidas nad mind igatsema hakkavad, sest nende päike lahkub. Lubasin tagasi minna. Mõtlesin siiralt, sest seal oli tore! Lend. Tere tulemast Inglismaa, Stansted ja hobusefarm. Seekord ei olnud enam isegi mitte plaanis Londoni minna. Ilm oli külm ja pilves ja tuuline. Läksime kohe oma ööbimiskohta, mis oli täpselt samasugune kui eelmine kord. Isegi meie toad olid samad. Väike puhkus ja esmase nälja kustutamine ja siis .... tuli paduvihm ja meil olid kohad kinni pandud kohalikus pubis (piirkonna parimas, ilmselt ka ainsamas ;)). Vihm takistas ainult meie plaani väike jäädvustusretk teha ja seega pole sellest kohast ka pilte. Ainult head mälestused. Pubis oli laud kinni pandud ja kui me alguses olime solvunud, et meid eraldi ruumi pandi ja kohalikud teises ruumis istusid (kokku oli 3 erinevat ruumi), siis varsti olid kõik puupüsti rahvast täis. Mõnus oli. Kuigi söögi portsjonid on liiga suured ja liiga rasvased. Olid seda peale Eestit ja seda enam peale Madeirat. Koht aga oli olemist ja nautimist väärt. Peale seda tuli mõnus uni.

11. päev.
Varane äratus, lennujaam, lend, tere tulemast Tallinn, Eesti. Hea on kodus olla. Isegi päike pistis oma nina sel päeval välja.

9. päev. Kesk-Madeira ehk Nunnade org vol 2

2008-10-06T12:38:00.009+02:00

Eelmisel päeval tundus, et Funchalist on villand ja tahaks ikka kuhugi minna. Mõtlesime poole päevasele reisile. Tahtsime minna džiibiga Ida-Madeirale, et vaadata üle Ponta de São Lourenço. Õnneks oli Roberto mõistlik mees ja julges oma arvamuse välja öelda. Sinna tasub taksoga minna. Peatasime siis auto kinni ja asusime kaarti uurima, et kuhu me minna saaks, et džiibist kasu ka oleks. Tuli Nunnade org vol2. Lubas näidata Madeira köögipoolt, aedade räpasemaid soppe. Kõlas ahvatlevalt. Esimene peatus oli Camara de Lobos, millest eelmine kord mööda sõitsime. Pilte ei teinud, tundus kohatu. Ka pikemat peatust ei teinud, sest naistel pole sinna asja! Peatus tuli ühe suvalise tänava lõpus, kui olime kätte saanud tunde kitsastel tänavatel sõidust. Hirmutav! Aga samas nii haarav. Edasi viis tee Kana orgu (seal kasvatati vanasti vaid kanu, sest ühtki teist looma ei saanud seal järskude nõlvade tõttu pidada), väike vaade Nunnade orule ja koerade paitus. Saarel on palju kodutuid koeri :( Sarnaselt eestlastele ei meeldi madeiralastele täiskasvanud loomad... Oli aega kohvi-koogi peatuseks. Roberto pakkus välja poncha, mis pidi olema parim saarel. Kui poncha siis poncha. Eks seda kohvi ole juba lürbitud kah. Poncha oli hea. Üldse koht oli tüüpiline ja mitte turistikas. See oli kohe eriliselt mõnus – glasuurplaadid seintelt, telekast jalgpall ja leti kõrval lauajalgpall. Kohapeal segati koks ja anti kausike pähkleid kõrvale. Mõnus. Kohalikud lugesin ajalehte ja vaatasid jalkat. Peale seda tuli aga tüüpiline off-roadi moodi rallimine tühermaal, ei saa öelda, et see oleks väga tasane olnud. Varem olin kuulnud kuidas eestlased võrdlesid Madeira džiibisõitu tavalisel kruusateel sõiduga. Sellest oli asi küll kaugel... Vaated olid super ja hinges väike kõheduseuss. Mõnus! Oma sõiduoskuste kohta ütles mees muidugi, et tglt tal lubasid ei ole, aga eksamil vedas, kitsa tee suutis läbida. Lubade saamiseks pidavat sõitma kitsal teel oru serval, saad load või ... :) Üldse keeldus ta tegelikke Madeira kombeid jagamast. Mis seal’s ikka. Sai mind vähemalt mõnusalt nokkida ... Nägime ka väga vanu külasid ja maju. Inimesed elavad ka nii. Samas ei tundunud enam imelik, et noored saarelt lahkuvad. Küll aga meeldis meie giidile puuvilju mekkida, et kas need on valmis. Saime meiegi õunu, viinamarjad olevat veel hapud ... ja maracuja oli ka toores. Viimase käskis ta minul puu otsast kaasa haarata. Tol hetkel ma ei teadnud mis puuviljaga tegu, sest asi oli väga roheline. Ja tol hetkel väga toores. Sõin seda mõned nädalad hiljem Eestis. Mekkis hea! Veel mõned kitsad tänavad ja hurmavad vaated ja oligi meie tuur lõppenud. Kurvaks tegi. Roberto oli vahva ja temaga rallimine veel vahvam. Koju jõudes hakkasid loomulikult majapremehed meid nokkima, et kas kaelkirjakuid ja sebrasid ka nägite, et safaril käisite. Üldse said selle õhtumärksõnadeks loomad/linnud. Õhtul korraldasid peremehed linnujahti (loomulikult minu särgikul olevale linnule). Viimane õhtu olla madam. Natuke kurb oli, samas oli mõnus teada, et varsti saan oma koju, oma voodi.

8. päev. Funchal

2008-10-06T12:37:00.000+02:00

Tuurid tehtud ja meel peaaegu rõõmus, sest peaaegu kõik plaanitu oli lõpusirgele jõudmas. Ainult botaanikaaed ja pitsimuuseum ootasid avastamist. Esimest korda kasutasime ühistransporti, mille hind küündib Tallinna tasemeni. Ei olnud tore avastus. Aga mis seal’s ikka. Botaanikaaed oli aga minu jaoks pettumus. Esiteks ei olnud neil küljepealses väravas anda bot. aia kaarti ja see tähendas niisama jõlkumist. Lisaks oli väga vale aeg külastamiseks, sest paljud taimed olid ära õitsenud ja suht igav oli. Orhideid oli vähe ja valdav osa neist ei õitsenud ning suurem osa taimi oli juba Madeiral ringi sõites nähtud. Suurimaks elamuseks sai lillede kaasa võtmine kompostist, kaktuseaed ja papagoid. Bot. aiast väljudes hakkas traditsiooniline kemplemine, kes taksojuhtidest meid endale saab, sest buss just olevat läinud. Me ei olnud kadedad. Olime nõus maksma ainult sama palju kui bussiga. Vedas. Leidus taksojuht, kes selle hinnaga meid ära viis. Teist korda ei oleks neil käänulistel teedel enam suure bussiga loksuda tahtnud. Kuigi vaated olid bussist kordades toredamad (loe: sai inimeste aedadesse piiluda). Lasime maha panna end turu juures, et teha taas puuvilja ostusid ning siis suunduda pitsi imetlema. Puuvilja müüja oli õnnelik meid nähes ja meie teda nähes. Nagu isiklik turumüüja oleks :D Andis aga maitsta kõike ja ... Mõnna! Peale seda ei olnud enam mingit isu pitsi vaadata (seda olime ju näinud küll igal pool) ja asusime teele esimese toidukoha juurde. See tundus hinna ja asukoha poolest päris tore koht. Seekord aga oli võitlus toidukohtade vahel tugev, paraku Itaalia köök ei suuda kohalikuga võistelda. Läksime juba tuttavasse kohta. Vanemad tahtsid oma grillitud sardiine (suhteliselt kuiv ja luine oli, aga parem kui minu roog :D). Minul aga oli kalast endiselt villand ja tahtsin proovida midagi uut. Näiteks leivasuppi! Madeira moodi. See oli kõige karmim eksimus, sest see küll süüa ei kõlvanud - soolane, piprane ja rasvast nõretav leem, mille sees hulpisid saiatükid ja garneeringuks oli muna! Oeh. Üritasin end veenda, et suudan seda süüa, aga ... Ei suutnud! Tellisin hoopis magustoidu, mis mekkis hea. Edasi tuli traditsiooniline jalutuskäik koju, väike ujumine basseinis, kuutõusu jälgimine rõdult veini ja koogiga.

7. päev. Katamaraaniga merel ...

2008-10-06T12:36:00.000+02:00

Paar päeva tagasi olime langenud müügimehe konku otsa ja broneerinud ära väikese mereretke, kus lubati vaalasid (tõenäosus 50%), delfiine (100%) ja kilpkonni (0% ehk siis lubati ainult reklaambrošüüril). Täna oli päev selle kõige kontrollimiseks... Tuleb tunnistada, et vaala nägemine oli tinglik. Ma nägin ainult fontääni (kui vaal veepinnale tõuseb, avaneb vaala hingats ning õhku paiskub vaalafontään- niiske, kasutatud õhk moodustab jahedas välisõhus suure aurupilve). Seda küll kaks korda, aga ... Minu jaoks oli seda ikkagi vähe! Delfiine ei näinud üldse ja kilpkonni ka mitte. Poole reisi peal sain juba aru, et mõistlikum oleks rõhku panna päikesepõletusele (mere kohal oli selge ja peaks õnnestuma ju küll!). Ei õnnestunud, isegi seda ei saanud selle raha eest! Tipphetkeks jäi ujumine Cabo Cirão cliffi lähistel. Pole ikka midagi mõnusamat kui vees solberdamine. Kahjuks olen ma pildistamises liiga uimane ja seega jäid lahedad eluolu pildid tegemata. Mere ääres käib oma elu ... mis pole saare keskel toimuvaga mitte mingit pistmist... ehk siis kalurid... Nad on toredad.
Edasi tuli pikemat aega plaanis olnud veinimuuseum ja degusteerimine. Arenguruumi on. 3 aastane vein mekkis paremini kui 5 või 10 aastane vein... Muidu sai veidi targemaks (muidu tean ainult viski ajalugu :D) ja ... Üldse oli seal tore. Siiani natuke kahetsen, et pikkadeks talveõhtuteks veini kaasa ei vedanud (mitte et kaal seda lubanud oleks). Nagu aru saate, siis selle aja peale olid portveinid jummala ok ;) Pea mõnusalt sumisemas, asusime otsima söögikohta. Seekord ei sattunud enam siesta ajale. Kõik kohad olid inimesi täis, sh kohalikke. Valisime koha, kus oli kõige rohkem kohalikke tädisid. Ei pidanud pettuma. Koht oli mõnus, teenindus hea. Oma vanemate suureks üllatuseks valisin ma traditsioonilise kala asemel kana. Kui vanemad seda kuulsid, siis nad arvasid, et nemad küll mu vanemad ei ole. Sest nende järeltulija küll kana ei sööks :D Päris hea oli vahelduseks, kuigi kala oskavad nad seal saarel tunduvalt paremini teha.

Lääne-Madeira

2008-10-03T21:05:00.017+02:00

6. päev Lääne-Madeira

Hommikune uni muutub aina mõnusamaks ja voodist välja saamine aina raskemaks. Ei ole midagi teha. Ees ootab järjekordne tuur, seekord Ricardo juhtimisel. Esimene vaade on Camara de Lobos (Churchill armastas seal maalida). Kahjuks jääb küla meie pikemast peatusest välja. Hiljem räägitakse legende, et ega kohalikud naised seal kolagi, ainult turistid. See pidavat olema kohalike meeste meka. Et käivad aga kalal, hiljem mängivad kaarte ja napsutavad. Naistele on lubatud vaid kirikus oma meeste eest palumas käia...
Järgmiseks jõuame Cabo Cirão’le, mis on maailma teine cliff (580 m vabalangemist). Meie juhi suureks imestuseks olime me sel kellajal seal ainsamad (müüjad ei lähe arvesse!). Tänu sellele on muidugi olemine super. Kui oleme seal veidi imetleda saanud saabuvad mitmed bussid ja parima pildi saamiseks läheb rabelemiseks. Meie lahkume ...

Ribiera Bravasse jõudes oli aeg väikeseks kohviks ja koogiks. Seekord ei olnud väga chill koht. Üldse selle päeva söömiskohad ei olnud nii lahedad kui siiani olid tuuridel olnud... Aga kook oli endiselt magus ja kohv nagu kohv ikka. Traditsiooniliselt me väga kaua ei naudelnud, sest tahtsime ikka küla ka näha. Väike merevaade, jalutuskäik mere ääres ja siis kiriku suunas. Seal käis parasjagu jumalateenistus ja kirik oli puupüsti inimesi täis. Isegi kirikuesisel platsil oli palju inimesi (teenistust sai jälgida ka ekraanilt kiriku ukse taga). Kiriku esisel platsil oli silt, mis keelas seal jalka mängimise... Minule see koht küll väga hea jalkaplatsina ei tundnud, aga ju neil on olnud probleeme :) Ära minnes jäi meil aga silma kiriku küljel olev uks, mis oli lahti ... Kuna jumalateenistuse tõttu sisse polnud mõtet eesuksest trügida, aga näha nagu tahaks, siis ... kasutasime võimalust. Väike turnimine ja olimegi kohal. Pilt kui peopesal. Kuigi tuleb tunnistada, et ega kohalikud meid väga heal pilgul ei vaadanud. Aga see oli võimas. Inimesed laulsid ja tundsid end hästi. Õhkkond oli äärmiselt soe.

Edasi viis tee aga tee mägedesse ja põhja suunas, kus võis näha Serra d’Água’s asuvat esimest hüdroelektrijaama. Mäele jõudes tuli väike peatus, kus võis „näha“ nii põhja kui lõuna rannikut ning tunda tõelist karget Eesti ilma :D Tegelikult olime pilvedes ja vaade praktiliselt puudus. Aga mõnus oli tunda korraks seda kargust ja niiskust.

Edasi viis tee aga Paul da Serra platoole. Saare kõige tasasemale piirkonnale.

Seal toimus ka meie väike levada matk, mis oli täiesti erinev eelmisest. Seekord jalutasime tühermaal, kus oli vaade kaugele ja nägime ka esimesi koduloomi, veiseid, karjamaal. Kuigi toitu leidus seal vähe ja loomi käidi toitmas. Seda nägime hiljem kui asusime teele Porto Monizi suunas. Giid muidugi naeris, et meile valmistas suurt rõõmu näha veiseid tee ääres. Ikka maainimesed, loomadega harjunud. Vähemalt vaateväljas sõites mööda kodumaad ;).

Porto Monizis sõime justnagu bistroos, ainult, et lauda toodi... Väga kitsas ruum ja liiga palju turiste. Toit ise oli selline:

Maitsev espada banaaniga, palju maitsetuid kartuleid ja salatit. Kaste puudus täielikult! Õnneks oli piisavalt veini, et see kõik alla loputada :)

Seal oli võimalik taas laava vahele ujumine minna, kuid kuna mul ei olnud meeles, et sellel tuuril seda saab, siis polnud meil vahendeid ja ega ma ei kahetsenud ka. Kondasime hoopis kõikvõimalikes nurgatagustes. Leidsin ühe pisikese tee ja loomulikult oli vaja mööda seda jalutama minna. Vanemad kõhklesid hetke, aga järgnesid.

Leidsime end järgmisel hetkel jalutamas väikese viinamarjaistanduse vahel ja see oli äraütlemata mõnus. Ja need kitsad tänavad ja levadad ... Super! See tekitas tunde paradiisist. Ilmselt püsimatu inimese jaoks nagu ma olen ei oleks seda paradiisi kauaks, aga nädalaks või nii oleks küll võinud veel sinna jääda. Aga ei ... ees ootas São Vicente külastus, kus asub ka miskine keskus, mis räägib saare vulkaanilise tekkeloo (hot spot). Meil selleks aega ei olnud, aga giid soovitas kindlasti külastada... Sellel reisil jäi see igatahes ära. São Vicente oli pühapäeval justkui välja surnud. Ainult turistid kolistasid ringi. Seega see ei avaldanud eriti muljet. Kohalik kihav elu oleks toredam olnud :)

Funchal

2008-08-21T21:42:00.004+03:00

5. päev

Terve päev plaanitud "pealinnaga" tutvumiseks. Kuna kõik olid turust vaid kiitvates toonides rääkinud, siis tuli see tore koht ju ka endal üle vaadata. Loomulikult olime me pehmekesed ja teel turule lasime end kohalikul noormehel Chrisil ära meelitada mereretkele. Õnneks nii palju oidu oli, et kohe merele ei kihutanud. Aga bronnisime endale siis kohad esimeseks vabaks päevaks. Mis saab meil olla mere, vaalade, delfiinide ja kilpkonnade vastu :)

Jõudsime turule. Kui ettekujutused on suured, siis ... hea küll. Turg oli väiksem kui ma ootasin, aga siiski võrratu. Eriti toredad olid lillede müüjad. Rahvarõivais ja puha.

Meie lemmikuks muidugi sai puuvilja-tädi. Alustuseks tutvustas ta erinevaid maracujasid (Mulle meeldib see nimetus. Aga heal viljal mitu nime. Nii ka sellel - passionivili, granadill, kannatuslille vili).Tädi siis näitab erinevaid maracujasid. Tuleb tunnistada, et kõike ma ei mäleta, aga see erkpunane on maracuja + tomat, kollane on maracuja + banaan, siis oli veel maracuja + sidrun, maracuja + apelsin ja lihtsalt maracuja. Ma ütlen, et neil on vist väga igav seal saarel, et sellise asjaga tegelevad. Minu lemmik on lihtsalt maracuja ja maracuja + apelsin. Üks maracuja on järelvalmimisel hetkel. Aga Stockist saab ka seda :)Nii juhtub kui ristata banaan ja ananass. Tuleb tunnistada, et turul mekkis asi paremini kui kodus. Lisaks on see pika valmimisega. Natuke on veel alles. Kiirematele võimalus pakkuda :D

Turu kõrval mängisid aga mehed kaarti ja nautisid elu...

Edasi tuli mõnus jalutuskäik ja lõunatamine vanimas linnaosas. Söögikohaks Portao (travessa do Portao No 5, Velha). Loomulikult tahtsime me süüa taas siesta ajal ja isegi kokk tuli ukse vahele piiluma, et kes need segased on :D Seekord proovisime ära Espetada, õnneks suutsin valida ikka medium, mitte toorevariandi :D. Esialgu oli liha veritsus hirmutav (nagu toorest liha sööks?!), aga maitse oli super! Lisaks ei pidanud ise seda varda otsast õngitsema, kui otsa sai, siis vastasmaja elanik karjus oma aknalt meie omale ja see tormas meid teenindama :D

Taldrikul olevad kollased friikate moodi asjad on milho frito vms (maisijahust friteeritud pulgakesed). Maitsesid päris hästi.

Lisaks serveerimine... Minul tekkis muidugi tahtmine, et nii nagu nemad seal oma liharooga, võiksime meie Eestis šašlõkki serveerida. Paraku ei mõelnud välja head lahendust sellise aluse toomiseks, sest kohver oli juba meekooke ja mett täis :) Lisaks heale teenindusele meeldib mulle sealne klientidele mee mokale määrimine. Seekord üllatati meid pokaali veiniga ... Mõnus oli istuda ja rüübata. Aeg aga jooksis ja meil oli ääretult mõnus olla... Kui enam üldse istuda ei suutnud, siis asusime teele... Muidugi astusime ka poodi, et kaasa haarata traditsiooniline õhtusöök/jook. Väike ujumine ja nautlemine rõdul.

Funchal ja Nunnade org

2008-08-15T21:38:00.018+03:00

4. päev

Esimene hommik saarel kui ei pidanud kiirustama. Nimelt olime saanud poole päevase tuuri pärastlõunaks ja seega sai hommikut nautida. Kuigi ega kaua ei mallanud aega raisata. Tahaks ikka tegutseda ja midagi uut. Seekord, siis Lido külastus. (Huvitav miks "Lido" nii pop on. Mulle meenub Riia kiirrtoidukoht näiteks sellega.) Madeial on tegu siis basseine ja ookeanimõnusid pakkuva kohaga.

Kahjuks või õnneks on see juba raha andmise kohta. Sisemine 3 raha ja kui rannatooli tahad, siis veel 1,65 raha. Rahvast õnneks ülemäära palju ei olnud ja seega oli mõnus. Kuigi see Atlandi ookeanisse ronimine (võõras kohas ma ei taha vette hüpata) oli suht suur ettevõtmine. Valisime vist kõige pikema redeli (ehk siis kõige järsema nuki). Vesi oli aga super. Välja ei tahtnudki tulla. Meie õnneks polnud lained suured ja seega hulpimine soolases vees suht mõnus :) Muidugi oli ka väiksemaid nukke ja mõnusamaid vette minekuid...

Peale mõnusat suplust on kõht alati tühi ja kuna eelmine päev isa oli lubanud mingile "pigile", et läheme nende restosse, siis ... eesti mees on sõnapidaja mees ... läksimegi. Kuna aega oli suht vähe ja traditsiooniliselt olime esimesed inimesed, kes süüa tahtsid (kesest siestat!), siis tuli ikka päris kaua oodata. Vaatamata, et tahtsime kõigest suppi. Maitsesime ära kala- ja tomatisupi. Ka tüüpilised road. See koht üllatas meid suure õllekannu suurusega. See oli 2 liitrit :D Selleks me ei olnud valmis. Aga probleem sai muidugi lahendatud :)
Edasi tuli aga bussi istumine ja uus juht ja uus marsuut. Eesmärgiks Nunnade org ja miljon imelist vaadet. Esimene peatus oli Pico dos Barcelos, kust avanes järjekordne suurepärane vaade Funchalile. Ka see nukk on populaarne kohalike seas vastu uut aastat, et imetleda kõige kõigemat vaadet ilutulestikule. Linnalegend räägib, et inimesed hakkavad kogunema sinna juba 17 paiku, et ikka parim koht saada. Paraku südaööks neil pole enam vahet kohast, sest kaasavõetud vein (tuletan meelde, et tüüpiline on portvein, mille kraadid on 19-25) saab lahendatud ja uni tikub selle aja peale silma :)

Edasi jätkasime oma teed Eira do Serradosse (1530 m), kust avanes vaade juba Curral das Freiras’e (Nunnade oru) poole. Kahjuks oli ilm taas meid mitte soosiv ja mitmes kohas puudus vaade (olime pilvedes). See oli muidugi mõnusalt karge tunne, aga ... Teid ääristasid peamiselt eukalüptid. Nende aroomid olid ka mõnusad. Jõudes aga vaateplatvormile oli vaade hämmastav. Terrasspõllud, looklevad teed, pisikesed majakesed. Mõnus! Lisaks veel okaspuude lõhn. Ma ei suutnud neid puid tuvastada ja minule meenus ikka minu armas Matsi rand, kus lõhnavad nii männid :D Sealt sai ka jala minna külakesse, aga see pidi 1,5 h ettevõtmine olema ja meil selleks aega ei olnud. Ilmselt poleks ka jaksu, sest hiljem seda rajakest vaadates ... oeh... ega mägedes ju otse alla ei saa :D

Peale seda liikusime aga edasi Nunnade oru poole, mis on saare sügavaim. Kahjuks pidime tunnelit kasutama, kuna vana maaliline tee oli suletud. Giid lootis, et ehk see ikka tehakse korda ja tulevikus saab kasutada seda. Kohalikele muidugi on tunnelid head, kiirelt saab ühest saare otsast teise ja kui on kivirahed tormidega, siis ei jää külad enam vangi. Turistidele pidavat need aga karuteene tegema. Paljud eelistavad kiirelt liikuda ühelt vaateplatvormilt teisele ja ühest külakesest teise.

Germalo väidab, et Curral das Freiras’es on säilinud 16. sajandist pärit klooster, mis oli kunagi varjupaik Funchali nunnadele piraatide rünnakute ajal. Meile räägiti, et nunnad põgenesid sinna, kuid seal puudub klooster ning nad elasid seal tavalist elu. Ainult kirik on seal... Samuti olevat see maa jäetud nunnadele, kes seal põlduharisid ja elasid. Siiani ei kuuluvat see maa ei riigile ega eraomanikele. Ei viitsi kontrollida kummal õigus (kahtlustan muidugi, et sealsed giidid pole just pädevaimad).

Curral das Freiras’es oli meil traditsiooniline kohvi-koogi peatus kohas, kus sai imetleda mäenukki, mille otsas me ennist vaadet alla orgu nautisime. Olgem ausad, alt tundus see asi päris järsk (~400 m vabalangemist ikkagi). Mulle meeldib, et kohalikele meeldib asju "maja" kulul anda. Seekord pakuti traditsioonilist maracuja - ja kastani likööri. Meie lemmikuks sai kastaniliköör ja selle me omastasime ka kodus napsutamiseks. Selle regiooni tüüpiliseks "lisandiks" ongi kastan. Selle auks on sügisel ka festival, kus kastanitest tehakse kõike võimalikku ja võimatut. Kastanikommid olid ka saadaval. Ei suutnud tuvastada kas kook, mis pakuti oli ka neist :D Väike jalutuskäik külakeses ja õigeks ajaks tagasi auto juurde. Ei olnud täpsus hea asi. Esimese asjana küsiti, et kas teile ei meeldi siin :D Meeldis küll, aga ... Oleks seda enne teadnud oleks veel kaugemale uudistama roninud :)

Ida-Madeira ja Nunnade org

2008-08-15T21:37:00.025+03:00

3. päev

Meie esimene tuur Madeiral, mis viis med tutvuma saare idapoolse küljega. Esimene peatus oli Camacha külakeses, mis on tuntud oma korvipunujate poolest. Õigupoolest nad punuvad kõikvõimalikku ja võimatut. Samuti on selles linnas peetud Madeira esimene jalkamatš aastal 1875. Seega igati oluline koht :P Mees tööhoos. Ma pakun, et see pole just kõige toredam töökoht. Päevad läbi nokitse ja inimesed muudkui käivad ja pildistavad (loe: segavad). Õnneks valdav osa toodangust ei valmi ikka selles kohas ja inimesed saavad rahus töötada. Samas on turism üks peamisi saart toitvaid majandusharusid ... Noored pidavat saarelt lahkuma ja vanemas eas tagasi tulema (iga giid rääkis ise juttu, seega ei pruugi asi üldse nii olla :D).
Peale meistrite imetlemise ja kohvi-koogi pausi jätkus tee. Siinkohal tuleb mainida, et kohv on neil kange ja koogid väga magusad. Aga ometi näeb iga tuur ette just sellist maitseelamust.

Väike vaade golfiväljakult Santo da Serras. Sellises kohas tahaks õppida golfi mängima. Iseasi kui palju sellest välja tuleks, sest vaade on super! Seekord väga erilisi asju ei teinud. Järgmine kord. Kusjuures ma veendun üha enam, et just sinna ma lähen tagasi. Ilmselt see kompaktsus meeldib ikka mulle. Lisaks kliimale muidugi. Hetkel näitab termomeeter 26 kraadi ja kohalik aeg peaks olema kohe kohe 19... Oeh...Sõites edasi Santana poole tehti väike peatus, et imetleda saari (eelmisel pildil) teisest küljest. Järsk rannik, sini-sinine vesi väike laineloks... Õnneks saime sealt minema enne kui maandus buss 40 turistiga. Seal oli mul ka esimest korda palav. Nimelt kui trepist veidi allapoole laskuda kadus tuul ja ... siis ei olnud enam nii mõnus :)
Lõpuks jõudsime Santanasse, et imetleda ehtsaid elamuid. Minu pettumiseks oli neid paar tükki turistidele tehtud ja siis mõned veel ja oligi kõik. Kuna neid demonstreeritakse vaid Santana ümbruses, siis lootsin, et seal on ka säilinud neid rohkem. Esimene kord kui tundsin, et mind on petetud ja täielikku turistilõksu veetud. Hea küll. Ega Eestis ka vana pole just palju säilinud ja vabaõhumuseum võib seega ka pettumuse valmistada :) Loodad küla ja saad täieliku muuseumi.
Oligi aeg lõunasöögiks, mis on neil traditsiooniliselt ikka kolmekäiguline. Söömine algab veini ja traditsioonilise kohaliku leiva serveerimisega (küüslaugu ürtidega soe leib....) ja loomulikult valge ning punane vein. Minu silmad lõid särama, sest minu reisi üks eesmärk oli ju võimalikult palju head veini juua ning süüa head paremat. Suppi vaida ei saanud ja selleks oli köögivilja (loe: herne) püreesupp... Täitsa mõnna. Praeks valisime tuunikala, sest lihavarrast (espetadat) ei antud valida ja mõõkkala olime eelmisel päeval juba mekkinud. Ma ei olnud kunagi varem tuunikala sellisel kujul söönud. Nagu ehe sealiha taine tükk oli taldrikul. Kõrvaseks toorsalat (peaaegu ehedal kujul), paar kartulit ja maisipuder üleküpsetatult (milho frito). Esialgu tundus, et maguskartulitest friikad, aga ... kontrollisime üle. (Enne reisi tundus grillitud maisipuder veider. Kohapeal selgus, et friikate moodi maitsvad pulgad on need :D). Peale seda olime kurguni täis ja mõte magustoidust ei olnud ahvatlev. Tundus, et nad oskavad lugeda inimeste mõtteid. Magusroaks oli puuviljasalat. Peale seda oli taas tunne, et paradiisi oleme jõudnud. Kui lauast lahkuma asusime, siis teenindaja küsis imestunult, et kas te kohvi ei soovigi... Hmm... Ikka soovime. Eriti ei mahtunud, aga teades, et topsid on väikesed ja seedimist soodustavad siis ... :) Täiuslik!
Väike vaade ka restorani sisemusse. Toidupildid ei õnnestunud, sest nagu ma mainisin oli alustuseks vein leivaga (meiemõistes siis saiaga) :P Aga seda kohta ma soovitan kui peaksite Madeirale sattuma :)

Peale sööki pole midagi paremat kui väike matk. Meid ootas levada matk Ribeiro Frio ("külm jõgi") jõe lähistel. Jõgi iseenesest oli antud aastajal suht olematu. Seega sellest pilti ei ole. Aga kui sa pole käinud levadal (niisutuskanalitel) pole sa ka Madeiral käinud. Levadad on rajatud selleks, et põhjast puhuvad tuuled tühjendavad oma vihmavarud vastu põhjarannikut ja keskmägesid ning eeega lõunarannik oleks suht kuiv. Aga tänu levadadele saab vajaliku vee ka lõunarannik, kus kohati ei saja pool aastat. Minu meelest ei saja kusagil eriti ja taimed saavad niiskuse hoopis õhust aga ... äkki on see nii vaid suvel :P Sest olgem ausad, enamik levadasid olid vett täis :)
Sellise vaateni viis meid levada. Veidi mäge, veidi orgu, veidi ookeani... Ütleks, et tüüpiline Madeira vaade :)Järgmiseks võtsime ette endi matka kõrgeima punkti külastuse. (Kõige kõrgemasse ei trüginud, sest sinna viib matkarada, kus väidetavalt iga aasta saab keegi hoolimatust käitumisest surma, puuduvad osaliselt piirded ja teeribake on 20 cm lai). Hetkeks ehmatas ära, sest Pico Do Arieirost oli ikka hämmastav seda pisikest teekest jälgida... See oli küll laiem ja ei kõlkunud kahe mäe vahel :D Järgmine kord on kindlasti ka see plaanis. Sest ei usu, et asi nii karm on :)
See rajake viibki kõige kõrgema mäe juurde. Ma ei ole kindel, kas see on ainuke. Inimesed, keda meie nägime sinna suundumas ei omanud küll mingit erivarustust (pean siinkohal silmas kinniseid jalavarjusid). Täitsa napis rõivastuses varbavahedega asusid teele...
Huvitav kas selline ongi maailma lõpp? :P
Vaade Monte kirikule. Ehk siis osake vaadata. Paraku olid seal algamas suured pidustused ja kirik oli kahtlase väärtusega (plastmass) rüüsse seatud. Samas mõistetav. Nädal aega ehtsad lilled ei toimiks. Meie sellist ilusat kirikuvaadet kahjuks ei näinud, sest pidustused kestsid ilutulestiku järgi nädala :)

Monte mäelt saab teha ka toboggani sõitu. Selle me jätsime ka vahele. Polnud meie masti ettevõtmine. Aga inimesi jagus, kes seda nautisid :) Kuigi mind ehmatas, et samal tänaval sõidavad ka autod ja see "rada" ületas mitut ristmikku. Mina ei tea kuidas nad seal kõik ellu jäävad :D

Õhtul oli energiat üle ja asusime otsime kaubanduskeskust, et hankida endale juua ja puuvilja. Asusime siis täiesti suvalises suunas teele, sest mingi hetk ikka mingi pood peaks tulema. Põnev oli jalutada ja vaadata mida inimesed teevad. Kes kastis, kes niisama mõnules... Loomulikult oli kõiki õisi ja igat banaani eraldi pildistada ja iga natukese aja taant õhata, et see on paradiisisaar :)
Nägime ka üht maha jäetud maalapikest. Kohe meenusid erinevad raamatud, kus kirjeldatakse, et oma aia väravast tuli taimede vahelt sisse murda. Tahaks ka! Seal oli isegi puuotsas mingi silt telefoninumbriga. Igaks juhuks ei helistanud. Äkki oleks soodne olnud omandada seal kinnisvara. Kellele seda nuhtlust veel vaja oleks. Kuigi inglise keelne turismiajaleht õpetas küll kuidas soetada Madeiral kinnisvara ;) Ka selle artikli jätsin lugemata. Ikka hirmust, et äkki sobib :D

Teel ostukeskusest koju leidsime selle aia.. Oeh... Mulle meeldiks omada vist isegi banaaniistandust. Kuigi viinamarja oma oleks ilmselt ägedam.

Pole midagi paremat kui surisevate jalgadega ronida basseini ja lihtsalt ujuda. Isegi kui bassein on imeväike ja peale kella 20 ei ole lubatud sinna siseneda. Õnneks olid omanikud endiselt mõistvad ja nähes meid "kodu"värvast sisenemas kohe küsisid, kas nüüd ka ujuma :) Üldse oli sealne personal vahva (loe: ma sain madam olla :D).

Muuseas täna (21.08.08) on Funchalil juubel, 500 aastat linnaõigust :) Palju õnne juubilarile!

Stansted-Funchal (Madeira)

2008-08-15T21:36:00.011+03:00

2. päev

Peale hommikusi iluprotseduure pakkis hobusemees (B & B omanik armastas ratsutada ja pidas hobuseid) meid autosse ja reis sai jätkuda. 3:45 kestis umbes meie lend. Seekordne maandumine oli minu õudsaim. Nimelt on Madeiral maandumisrada võrreldes muudega tunduvalt lühem ja esimene kord maandumine ebaõnnestus. Teinekord oli juba kühe, kuid kõik läks hästi. Pole paremat tunnet kui seista kahe jalaga kindlalt maapeal!

Algselt oli meil kindel plaan bussiga linna sõita, kuid kohapeal selgus, et see ei ole kõige parem mõte, kuna bussini oli 3 h aega ja teise firma bussigraafikut ei leidnud. igatahes istusime taksosse ja järgmine peatus oli hosteli Monte Verde ees. Me elasime küll hotelli tsoonis, kuid tiba kõrgemal ja mitte nii privaatselt. Meid jälgis kogu aega perekond, kes seda äri pidasid. Mõnus oli... Soovitan teilegi seda kohta. Väike, armas, hubane, puhas, kuid mitte ülemäära klanitud. Meil oli peaaegu vaade ookeanile. Natuke takistas eesoleva maja katus, aga ... ikkagi nägime ookeani pidevalt.

Esimesel Madeira päeval oli idee leida endale kõik vajalikud tuurid (ida, lääs ja Nunnade org) ning tutvuda kohaliku kaubandusega (puuviljad ja joogid). Esimene peatus oli söögikohas, kus meid peeti soomlasteks (nagu ka mitu korda hiljem juhtus...) ja minu pilku köitis papagoi, kes rõõmuga mu käele pandi. Alguses oli tore, aga see "kana" kaalus päris palju ja varsti sai villand ning sai edasi rännata. Oli ju vaja neid kolme tuuri ikkagi! Varsti lasimegi end eksitada reklaamist ja kuna ei olnud tahtmist tuuseldada ja kaubelda, siis peale 10% hinnalangust olime nõus ja teadsime oma päevakavasid kolmeks päevaks. Ränk töö oli tehtud ja võis rahulikult asuda linna nautima... Astusime aga parkidesse ja imetlesime (peamiselt läbi objektiivi) erinevaid lillesid jm taimi. Eriti luks oli, et taimedele oli tihti lisatud ka millega tegu ja kust see pärit on. Üle maailma oli asju kokku tassitud ja päris palju on sinna kasvama ka jäänud. Nu kes ei tahaks kasvada kohas, kus talvel miinimum on +15 ... ja suve maksimum jääb +30 kraadi juurde... Minule see kliima igatahes meeldiks! Eriti meie sügise asemel.

Esimene söögikoht oli meil täiesti vanalinnas ja alustasime kohe rahvusroogadega ehk siis mõõkkala banaaniga. Maitsestamist nad ei armasta, seega kellele meeldivad vürtsised road, sealt kulinaarset elamust ei saa. Meile aga sobis väga hästi. Üldse olid seal mõnusalt kerged road ja mis peamine... värsked. Mulle meeldib, et kõike ei pea külmutama. Kahjuks Eestis nii ei saa. Vähemalt mitte enamus söögikohtades.

See pilt on tehtud Se katedraali eest. Katedraali ei trüginud, kuna seal oli parasjagu üritus käimas. Tuleb tunnistada, et edaspidi ma sinna sisse ei astunudki. Kõik nähtud pühakojad olid suht sarnased. Tore oli see, et kirikutes oli palju värskeid lilli. Inimesed ise viivad neid sinna ja puha. Sellest ma muidugi ei saanud aru, kas sortiment oli vaikiv kokkulepe, sest peamiselt olid samast sordist ja värvist lilled. Armas.

See kollane maja seal kaugel eemal on moodsat kunsti ja vist oli ka sõda kajastav muuseum...

Peale linnas kolamist otsustasime vaadata üle ka ranna. Ei olnud kõige puhtam, aga tuld löövad jalad said värskendust. Vesi oli mõnusalt soe ja kui pildil laineid pole, siis kaldale viskus suht suure hooga. Seega olime varsti rohkem märjad kui plaan esialgu ette nägi :) Ei olnud muud kui koju ja basseini ja veini nautima.

Tõeline puhkus oli alanud!

Tallinn-London

2008-08-15T20:58:00.002+03:00

5.08.08 oli minu jaoks eriline hommik. Sain vanemaks nii, et mu vanemad seda ei märganud. Käis hommikune pakkimis-lakkimis-ralli. Nimelt avastasin, et ma nii küll Londoni minna ei saa ja asusin end kaunistama :D

Edasi tuli tüüpiline kodu-lennujaam-ootamine-lend. Tegelikult oli tore see, et kohtasin lennujaamas oma õpilast, kes oli teel Taani oma "kasupere" juurde. Aeg lendas kohe kiiremini vesteldes. Hea on olla õpetaja :D

Stanstedi jõudes otsisime pakihoiu, et loobuda koormast ning minna tutvuma Londoniga, millest kõik vaimustunult rääkinud on. Ootused olid muidugi kõrged. Tulemuseks oli see, et bussiõit oli palav tänu juhi suurepärasele oskusele kütta oma masinat, aga Londonis oli jahe, tibutas vihma ja palju inimesi... Seega ma ei teinud mitte ühtegi pilti ja meie suurepärane plaan kahanes kiirelt imelühikeseks. Lisaks oli mul nälg. Ma ei suutnud isegi teeselda, et mulle meeldib seal. Ei olnud minu linn sel päeval. Aga üle vaatasime Westminster Abbey, Big Beni, tegime jalutuskäigu Thamesi ääres (hoolimata tibutavast vihmast!) ja siis jõudsime Trafalgari väljakule. Sealt õnneks liikusime kiirelt edasi pubisse, kus sai end siidri ja chipsidega täis laaditud. Mul oli eelarvamus, et ega mu vanematele mingi äge koht ei saa meeldida (eriti kui sinnani oli kõik ebameeldiv olnud!). Tegelikult oli tegu mõnusa-hubase kohaga. Isegi tuju tõusis veidi. Edasi viis tee vaatama, kuidas kuninganna elab. Seekord ei elanud... Esimene leedi oli puhkamas ilmselt mõnes teises kodus. Teinekord plaanin vaatamata hoiatustele, et suvel ei maksa Londoni ronida, sinna ikka minna. Tahan kuninganna kodu näha! Kuigi tuleb tunnistada, et ma pettusin kui ümber maja luusima ei lastud. Tavaliselt ikka maja ette lastakse ju... No aga tegu on UK-ga. Või siis minu pettekujutelmaga. Üldse mulle jäi mulje, et kõik on piiratud ja ahistav.

Öö veetsime aga juba Stanstedi lähedale jäävas külas nimega Little Hallingbury. Sealne peremees oli nii tore, et tuli meile bussi vastu ja viis oma koju, kus pakkus suurepärast majutust. Inglise külad on kordades parem kui pealinn. (Tegelikult võib probleemiks olla ka see, et mulle jubedalt meeldib Dublin ja Edinbourgh). Igatahes meie farm oli mõnna ja täitsa omamoodi. Mõistate ehk paremini kui teate, et peremees on poolprantslane :D Uni tuli magus. Aga ootamatu äratusega. Nimelt otsustas mu suurepärane isa, et tema äratab meid. Meie aga unustasime kontrollida, kas ta ka kella keeras. Öösel 3 ajal selgus, et ei keeranud :D Emme suutis isegi kohvivee keema panna enne kui aru saime, et meil on veel 2 h magamiseks :) Tol hetkel tegi tigedaks, aga juba lennukis ajas naerma. Edaspidi meie issil polnud õigust sõna võtta teemal äratus :)

Pakkimine... järjekordne...

2008-08-04T16:17:00.004+03:00

Reisini on jäänud alla 24h ja ma tunnen kuidas ma ei taha/viitsi/suuda. Tundub, et järgnevad 10 päeva pole mul õrna aimu ka, mis toimuma hakkab. Mulle ei meeldi nii. Hetkel on suur suur igatsus bussitäie kaasmaalaste ja "turvalise" reisimise suhtes. Samas saab järgi proovitud kuidas on siis omal käel ja vanematega ... Hetkel on muljed suurelt negatiivsed, sest kogu asja ajamine on ju minu kaelas.

* Pakkimine pole endiselt minu sõber. Sellega tegelen ilmselt öösel, sest und niikuinii ei tule.

* Arvuti ajasin ka erinevate rongi- ja bussiaegadega hulluks. Vahetasin siis teemat. Nüüd uurin hoopis, kuidas on lood Madeira veinidega. Tundub, et janusse seal ei sure (näiteks 1, 2, 3, 4). Lisaks kiidetakse kohalikku kööki... Huvitav, kas minus tärkab taas perenaine :D Hetkel loodan küll kohalikke roogi tutvustavat raamatut omastada ja võibolla ka maitseid, et siis seda kõike sõpradega jagada.

* Ilma kontrollisin ka üle. Endiselt peaks ees ootama öösel 21 ja päeval 26 kraadi ning loomulikult päike! (Ilmateadet on kummaline vaadata, sest see on peaaegu 2 kuud sama olnud ;)) Peaasi, et ärevuses ja eesti ilma vaadates ei unusta õhemaid riideid kotti pista :D

2008-07-16T17:12:00.002+03:00

Nüüd on see siis käes. Juba pikemat aega ei ole ükski sihtkoht mind meelitanud ja reisimisest on olnud ükskõik. Vaatamata sellele, et sõbrannad ja sugulased seda aktiivselt teinud on... See kõik kestis vast kuu paar. Täielik tahtmatus ja jõuetus... See oli vaikus enne tormi.

Täna ema küsis, et kas ma ei vaataks reisiprogrammi Sloveenia-Horvaatia. Vaatasin ja meenus palju ilusaid mälestusi eelmisest suvest... Horvaatia oli ikka super! Kui lehekülg juba lahti oli, siis ... Vaatasin mida head veel pakutakse. Romantilised paigad Itaalias, Lõuna-Prantsusmaa ja Põhja-Hispaania gurmeereis .... ja siis oli kõik... Ma avastasin, et pakutakse suht normaalse hinnaga kultuurireisi Tuneesia... Tuneesia on mu unistus eelmisest talvest, kui õppisin "Maailma turismigeograafiat". Selles oli midagi müstilist... Tahe sinna saada suur. Aeg sobib, hind on ka mõistlik ... Vaatab...

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks... Sattusin lugema blogi vabatahtliku elust Nepaalist. Õnneks ta kirjutas ka kuidas sinna sai ja nüüd ma olen aktiivselt tuulanud nende lehel ja nii palju nii toredaid võimalusi! Ma lähen taas segaseks! :) Minge teie ka! :)

Helsingi

2008-04-20T12:28:00.004+02:00

Selle aasta teine väikene tripike on tehtud. Tundub, et sel aastal kinnitab kanda uus stiil minu jaoks - vaateakna-turism, st. reisimine eesmärgiga külastada poode, kuid kus ostmise välistab raha puudus! Selle aasta esimene sihtkoht oli Helsingi oma suurte ostukeskustega. Ilmselt tekib nii mõnelgi küsimus, et miks siis üldse poodidesse minna ja väljamaale ronida kui raha ei ole... Mind mõjutab otsuste tegemisel suuresti seltskond. See (vihjeks Taani...) oli liiga ahvatlev, et mitte minna! Ei pidanud pettuma. Juba enne Tallinnat oli suurem osa seltskonnast ülevas meeleolus ja käis pidev killutamine.

Edasine võib olla keeruline mõista. Sest esiteks seda, mis kohapeal sündis ei ole võimalik sõnadesse panna ja teiseks see huumor on arusaadav vaid osalejatele.

Reisi esimeseks parooliks sai - Ei ole võimalik! Selle autoriks oli meie vahva bussijuht :) Ega ei ole kerge jah 5 naisega ostlema minna.

Kas te olete õigeks ajaks sadamasse mõnikord läinud? Meil oli see ka esimene kord. Ei saa kurta! :D Aga teinekord seda viga enam ei tee ;) Õnneks läks aeg kiirelt ja varsti sai süüa... Seal veetsimegi kogu oma teekonna Tallinn-Helsingi marsuudil.

Kohale jõudes asusime teele. Esimene vallutus oli Itäkeskus. Väike peatus kohaliku noorhärra R. korteris ja edasi. Me olime oma päevaga alles alguses, ees ootasid Sello (Espoo), Jumbo (Vantaa) ja IKEA. Mingil hetkel ma reisil murdusin ja olen nüüd siiski ühe t-särgi võrra rikkam. Mu suurim hirm IKEAsse raha jätta jäi õnneks täitumata, kuigi ahvatlusi oli seal palju... See on kui oma pesa ei ole ;) Ja Jumbosse me ei jõudnudki.

Otsustasime hoopis tagasi linna sõita ja luiki söötma minna. Aga meie õnn oli pöördnud. Tuli teine parool: vasakul tramm, taga poliis ja paremal kõnnitee. Kuhugi ei olnud minna. Ainult otse. Seega jäid luiged söötmata.

Ees ootas sadam. Seal tuli kiirelt kolmas parool sellel reisil: Rosella! (seda tuleb soomlaste moodi öelda... ehk siis ääretult aeglaselt ja samal ajal kätt tõstes). Rohkem midagi meelde jäävat ei olnudki... Va. karbid, mida Pärnus ei müüda!

Järgmine (vaateakna-turismi) reis viib ilmselt juba mais Riiga (kui midagi väga viltu ei lähe).

Iirimaa

2008-02-12T16:59:00.002+02:00

7-11.02.08

Trinity Kolledži vana raamatukogu... See oli tõeline unistuste ruum... kõrge ja rohkete raamatutega... ainult liiga jahe minu jaoks. Samas iirlastel on teine külma taluvus.

Carnlough. Esimene pildistamise peatus Põhja-Iiris. Pidavat olema väga ilus rand. Erakordselt ilus rand. Iirimaa ilusaim rand. Triinu teab vastu vaielda... Kui kunagi mulle ka paremat näitab, siis oskan kaasa rääkida :P

Söögkoht. Ja nii me neile sammastele lähenesime...

Lihtsalt vahva maastik. Mägine muru ;)

Ka nii palju võib oma pulmapiltide pärast vaeva näha... Fotograafid on hullud oma ideedega... Nimelt taheti pruutpaari ja laineid ja sambaid pildile saada. Nii nad siis turnisid seal turistide rõõmuks ;)

Lained loksusid ja ...

Vahemaad olid nii suured, et isegi kutsal oli keel vestil.

Väike bassein :)

Peale tuuri Põhja-Iiri ootas meid ees kontsert. Enne seda muidugi väike soojendus pubis. Oi kuidas mind ärritas see, et pubis kõik valju häälega räägivad (muusika oli ka harjumuspärasest kõvem) ja ma pean inglise keeles suhtlema. Eriti armas oli kui I. tõlkis mulle teksti inglise keelest inglise keelde. Nu mida ma teha saan, et ma ei saa nende aksendist aru! I. on selles osas vahva - hästi lihtsalt ja selgelt ja aeglaselt :) Sain aru! :) Siis aga kontserdile. See oli müstiline kogemus. Iirlased kohe oskavad segadust külvata. Igatahes me kuulsime ainult SEBP kahte viimast laulu... Keegi ei suutnud aru saada kuidas see juhtus. Peale seda natuke tuiasime veel pubis ringi ja siis väike jalutuskäik tänavatel ja siis sattusime Colly juhtimisel hotelli. Segadusest otsustasime teha ühed tekiilad... Ei ütleks, et see päeva parim mõte oli :D Sest iirlaste aru saam sellest oli tiba erinev harjumuspärasest (vt pilti ) :D

Iirlased ei oska tekiilat serveerida! Aga jah... Seekord siis ilma soolata :D

Peale seda seiklust aga väike burks ja koju minek. Ööbussid on toredad. Aga veel toredam oleks kui ei peaks trügima. Aga mis teha. Üks buss ja palju inimesi.

Reisiplaanid

2008-01-25T12:40:00.002+02:00

7-11.02.08 Iirimaa külastus

Siin vahepeal peaks veel mingi pisikese tripi tegema?

5-15.08.08 Madeira külastus

Talv 2008 Tuneesia või Egiptus või Maroko*

2008/09 Iirimaa ja Šotimaa traditsiooniline külastus ehk siis pikk ndlv linnas

Siin vahepeal peaks veidi suurema tripi tegema või lausa mitu?

2010 (?) Kolumbia külastus

??? Gröönimaa

??? Jaapan

??? Antarktika

Raha eriti ei ole, aga plaane ei takista tegemast miski... Loodan, et sel suvel on ka palju sooduspakkumisi, nt Kreetale või Korfule... Siis saaks ehk end tuulutada kohe hulgim... Saared on endiselt mu lemmikud :) **

* 26. oktoober-2. november Tuneesia :)

** Vihmane Eesti suvi rikkus Vahemere saarte plaani ära :(

Soomaa RP

2008-01-05T22:57:00.000+02:00

Kuresoo õpperada, Hüpassaare, Soomaa RP.

Esimest korda käisin seal jõulude ajal. Jõudsime kohale 16 paiku ja asusime uljalt teele. Loomulikult jäime pimeda kätte ja ei nautinud midagi. Rohkem trenni eest oli. Otsustasime uuesti vaatama minna. Valges. Selline ta siis oli. Küll oleks seal suvel mõnus supelda... Iseasi kuidas seal lood sääskedega on ;)

Kõik eeldused ujumiseks on ka loodud ...

Keegi oligi katsetanud ... Ujuda enam ei saanud ja uisutamiseks oli liiga vara :(

NY Times soovitab...

2008-01-03T22:40:00.000+02:00

Ma olen kade. Ma olen väga kade. Ma olen maailma kadedaim. Kui tahate mind ärritada, siis kirjutage/rääkige sellest, et te käisite või lähete kuhugi reisile. Ma tunnen kuidas minust käib üle rõõmulaine (siiras kusjuures!), et te saate seda endale lubada ja edasi tuleb kadedus. Puhas kadedus. Ja siis ma ussitan vaikselt omaette veidi ja siis... purskub see kõik välja, sest ma ei saa ainult seesmiselt põleda! Te peate ju teadma kui kade ma olen! Sest ainus mis loeb on MINA MINA MINA. Selline paha inimene ma olengi!

Kui teil pole kadeduse tuju, siis lugege vahelduseks, kuhu NY Times soovitab minna...

2007-11-09T12:16:00.006+02:00

Kuna sel aastal rohkem reise plaanis ei ole, siis võin julge südamega näidata teile sel aastal külastatud riike. Seda ei maksa võtta kui kõikide riikide täielikku külastust, sest näiteks Šotimaal külastasin vaid Edinbourghi ja Taanis Alborgi ja Skandinaaviast vaid põhja osa. Kahjuks pole võimalik (lihtsal viisil) kaardile kanda külastatud asulaid, mis muudaks pildi reaalsemaks.

Kojusõit

2007-11-09T12:16:00.005+02:00

7. päev.

Algas tagasi tee Roomast ja ööbimine Austrias. Majutus samas hotellis kui minnes (Gasthof Jaritz). Seekord oli meil raskusi majja pääsemiseks. Nimelt oli eremees meid ära unustanud ja sulgenud maja ukse. Õnneks reageeris ta koputile. Viskasime kiirelt asjad tuppa ja läksime nautima taas väikest mägiküla Semriach'i. Kuna oli kõigi pühakute päev olnud, siis küla surnuaed oli täis küünlaid. Vapustav vaatepilt. Ilm oli karge ja siis need küünlad ja see mahe valgus. Super! Küla taas üle vaadatud asusime otsima kohta, kus mekkida veini. Seekord olime valivamad ja võtsime rahva rohkema koha. Eelmine kord oli seal lastedisko ja seega ei trüginud uudistama. Esimene reaktsioon oli, et kus kõik naised on?! Hiljem selgus, et naised nautisid istudes ja mehed leti ääres seistes oma reede õhtut. Teenindaja oli sõbralik ja koht nauditav. Nagu sõpradel oleks külas.

Peale seda tuli magus uni meile armsaks saanud toakeses.

8. päev. Hommikul oli äratus varajane ja sedavõrd armsam meie võõrustada, kes pakkus kõigile meie maja elanikele õuna, mida ta eelmine õhtu oli tuppa toonud. Sinna läheks veel tagasi! Kõik oli nii kodune (vaata varasemat postitust, 2. päev vms). Edasi tuli hvastijätt Alpidega ja igav Tšehhi ja Poola maastik. Tšehhis anti võimalus raha raisata ja kõik kasutasid seda usinalt. Päris palju soodsaid riideid ja jalanõusid oli... Ööbimine Poolas "Baroni" hotellis. Väidetavalt kolm tärni... Seekord nii palju ei vedanud ja pidime leppima tavatoaga (minnes olime ju Vipid :D)

9. päev. Päev taas täis sõitu ja ainult sõitu. Suuri peatusi ei tehtud, kuna kõik igatsesid koju. Peale Poola, Leedu, Läti läbimist jõudsime õnnelikult Eestisse. Eesti võttis meid vastu lumega. See oli veidi ehmatav, aga samas nii armas. Oma koju saabusime veidi enne 23:00. Issi oli meile kütnud sauna ja see oli nii mõnus.

Saigi reis läbi ja algab tavaline töö-elu :)

Vesuuv ja Pompei

2007-11-09T12:16:00.003+02:00

6. päev.

See oli minu jaoks reisi kõige oodatum päev. Ees ootas sõit Vesuuvile. Minu esimene kohtumine tegevvulkaaniga... Muidugi oli kavas ka Pompeji, kuid... loodus võidab alati ajaloo ;)

Napoli ja see udukogu, mis merest paistab on Capri. Unistuste saar.

Viinamarja istanduse ja piinia metsa taga paistab Vesuuv.

Selline näeb välja Vesuuv seest. Täielik pettumus.. Mitte, et ma teaks, mida ma siis ootasin...

Vesuuvi äär on siis selline... Ja see väävlilõhnaline aur oli ainus, mis andis märku, et Vesuuv ei ole kustunud... Iial ei või teada kuna järgmine purse tuleb...

Nii palju siis viljakatest muldadest... Vulkaani nõlval kasvasid vaid leekpõõsad...

Kogemata eksisime Napoli

Tuleb tunnistada, et nii räpaseid tänavaid ei ole ma kusagil näinud. Prügi oli igal pool... Ja lademetes... Teid ma säästan sellest vaatepildist ;) Samas nii lahkeid inimesi pole ka ammu kohanud. Ekseldes mööda tänavad saime endale kohaliku giidi rolleriga, kes meid tagasi kiirteele juhatas...

Peale seda asusime teele Pompeisse. Vaatama, mida vulkaan teinud on, aastal 79 e. Kr.. Nüüd aga võib vist vaikselt rõõmustada, et see juhtus, sest muidu oleksid sõjad selle maatasa teinud ja praeguseks ei oleks mitte midagi alles. Nüüd on aga võimalik tuha alt välja kaevata... Inimestest on muidugi kahju. See surm ei olnud just meeldivate killast. Sel põhjusel ei leia te järgnevatelt piltidelt inimesi. See tundus vale ja mul pole sellest ühtegi jäädvustust.
Pompei aareteks on võrratult säilinud patriitside eramajad, avalikud saunad ehk termid, kauplemiskvartalid, tempel, foorum, teater ja isegi reklaamid, mis peegeldavad tolle ajastu eluviisi. Väike ülevaade siis neist... Uskumatult palju pilte on sellest visiidist...

Pompei tänav

Patriitside aed

Vaade uuele Pompeile.

Peale Pompei külastamist otsisime söögikohta... Sattusime restorani, kust tahtsime limonellat vms kohalikku jooki. Seda polnud ja soovitati võtta sprite'i... Oeh.. Võtsime siis jäätee... Sprite oleks parem valik. Söögiks spagetid. Al dente. Ainult maitsetu tomatikastmega. Kõrvale parmesani juust.. Viimane ei teinud asja paremaks... Võin kõigile soovijatele pakkuda! :)

Rooma, Vatikan

2007-11-09T12:16:00.001+02:00

5. päev

Ärkasime oma kuudis ja ees ootas Rooma avastamine, Vatikani külastus. Paraku aga juba hommikul hakkasid asjad viltu vedama. Firma poolne asja ajamine üldse ei istunud... Aga see selleks... Vatikani jõudes selgus, et Vatikani külastamine on keeruline, tee Sixtuse kabelini oli pikk pikk järjekord... Otsustasime, et oma lühikest päeva sellele ei raiska. Järjekord oleks võtnud vähemalt 3 tundi ja siis poleks ka olnud kindel, et sisse oleks saanud. Suundusime kohe edasi Püha Peetruse väljakule ja seisime järjekorda, et siseneda Katedraali. Ka sinna oli meeletu järjekord. Aga sellest me ei loobunud. Õnneks. Sinna pidavat mahtuma 100 000 inimest (võrdluseks, et Tartus on umbes sama palju elanikke). Võimas. Edasi ootas vallutamist katedraali torn. Sealt avanev vaade oli hämmastav... Edasi tulid Panthenon ehk “kõigi jumalate tempel”, Trevi purskkaev, Veneetsia väljak, Navona väljak Bernini loodud Fontana dei Quattro Fiumi purskkaevuga(mis parasjagu oli küll remondis), Colosseum, Rooma Foorum, Kapitooliumi küngas. Need olid aga juba vihmas. Pole ammu sellist vihma saanud kui seal, kallas nagu ämbrist. Õnneks ilm oli soe.

Rooma on igatahes koht, kuhu tasuks lennata ja nautida vähemalt nädal. Muidu jääb kõik väga segaseks ja ei teki tunnet.

Kahjuks ei leidnud me piisavalt aega, et kohalikke restorane proovida. Seega ei mingit gurmeed... Selleks tuleb uuesti tagasi minna... Aga Hemingway lemmikjoogi Bellini maitsesime meie ära just Roomas. Kahjuks mitte küll restoranis, kohvikus...

Püha Peetruse väljak... ja need inimesed ootasid, et saaks Katedraali külastada...

Püha Peetruse Katedraal väljast...

Püha Peetruse Katedraali üks kuplitest... Nii kauge ja nii kirev...

Vaade Püha Markuse väljakule...

Üks paljudest ahvatlevatest ustest...

Navona väljakul oli selline maja. Selle ülemise rõduga (taimedest rohelise) korteri võtaksin ma küll hea meelega omale...

Noored lasid endist karikatuure joonistada... paar minutit ja valmis :)

Colosseum...

Vat see on koht mida soovitan... Mina tegin seal küll kiire napsu, kuid...
Tühi Hispaania trepp... Tänu ilmale nägime meie seda just nii...
Trevi purskkaev...

San Marino, Pisa

2007-11-09T11:54:00.001+02:00

4. päev.

Alustuseks paar küsimust Itaalia kohta. Kas teie teadsite, et ka Itaalias kasvatatakse riisi ja siidiusse? Mina ei teadnud, aga pidavat tõsi olema... Eks kunagi kui aega saan uurin selle kohta.

Lisaks mind üllatas, et nad "venitavad" (spalaar? = puud suunatakse kasvama kahes suunas, et kõik oksad saaksid võrdselt valgust) oma puid, et saada parimat tulemust saagi näol. Väga veider.

Äratus ja hommikusöök kohalikus hostelis "Dante". Seekoht meeldis mulle. Ööbimine oli olnud küll kõikuvatel naridel, kuid ... hommikul avastasin suure söögisaali ja mängusaali. Seal oli ikka mõeldud, mida kõike noored teha tahaksid. Lisaks oli vastuvõtulaua juures mitmes keeles tervitused... Eesti keelt küll polnud, aga jaapani oli. Seega sobib! ;)

Hostel "Dante" söögisaal

Õhutemperatuur näitas hommikul 13 kraadi sooja. Ei midagi meeldivat Itaalia kohta ;) Asusime teele San Marinosse. Ehk seal on soojem...

San Marino on väike armas linnriik "künkal". Ilm seekord soosis meid ja me saime nautida päikest ja väljas söömist. San Marino on koht, kus tasub shopata. Nii odavat nahka pole ammu müügil näinud. Minul oli idee omastada nahkjakk, kuid paraku oli aega liiga vähe ja ei kohanud ühtegi selist poodi. Ostsin siis lohutuseks endale õlakoti. Pilte sellest linnast ei ole, kuna kogu aeg kulus nautimisele.

Edasi viis tee Pisasse, et vaadata oma silmaga üle see viltune torn. See linnake meeldis mulle. Esiteks seal oli Leonardo da Vinci tänav, armsad tänava numbrid majadel ja lisaks "kohustuslikule" sai liikuda ka vabalt valitud suunas. Kõrvaltänavad on alati ju huvitavamad. Muidugi ei saa jätta mainimata suurt viltust torni. See oli ka vahva iseenesest. Mina muidugi peaks öösel sinna minema. Mulle nimelt ei meeldi turistide hordid. Eks see oli ka põhjus, miks kõrvaltänavatele seiklema ronisin. Ainus negatiivne asi oli, et isegi selles linnas ei ole võimalik osta marke. Neid kas ei müüda üldse või on otsa lõppenud.

Edasi suur shoping toidupoes ja jätkus sõit Rooma. Seal näitas termomeeter juba 22 kraadi sooja. Vahepealset temepratuuri kõikumist ei tea, aga ilmselt oli Pisas veel soojem, kuna seda linna imetlesin vaid T-särgi väel.

Ööbimiskohaks Camping Village Roma. Pildil meie "kuut" Rooma serval. Aga viriseda oleks patt, isegi pesemisvõimalus oli seal olemas :D Ja buss viis hommikul otse Vatikani :D

Veneetsia

2007-11-04T10:21:00.002+02:00

1. päev. Sõit läbi Eesti-Läti-Leedu-Poola. Hommikul kell 6 astun bussi teadmisega, et see saab minu koduks järgnevaks 9 päevaks. Õnneks selgus, et bussijuhid on toredad ja kogu seltskond suudab käituda. Esimene peatus oli Pärnus, kus tuli oodata giidi ja saatjat, kuna nad ilmselt ei uskunud, et me nii kiirelt pärale jõuame :D Peale seda järgmine suurem peatus oli Leedus, 19. kilomeetris, kus sai kõhu head ja paremat täis süüa (loe: liha süüa). Salat 3.50, Nestea jäätee 3.50, liha hind teadmata :D Kurss hetkel oli 1 LTL = 4,5 EEK. Edasi oli sõit-sõit-sõit. Ööbimine Varssavi lähedal Baroni 3* hotelli Vip-toas. See oli muidugi tõeline "paradiis" - peeglid igas seinas ja laes, nahkdiivanid ja baarilett magamistoas :D Ei osanud midagi arvata, maitsetu...

2. päev. Sõit läbi Poola-Tšehhi-Austria. Suurem peatus Poolas, et täiendada toiduvarusid ja taas teele asuda. Poolakad keelt ei räägi ja suht tüütu ostelda. Distantsilt öine Viin. Ööbimine Alpides, Semriachi külas. See mulle meeldis. Väga kodune oli, koridoris "vedelesid" kõrvitsad ja õunad ja kuivatatud lilled. Kohe oli näha, et kohalikud ise elasid selles hoones :) Enne und tegime väikese jalutuskäigu külakeses. Loomulikult tahtsime ka kooki mekkida, kuid meie kurvastuseks see ei olnud nii hilisel tunnil enam võimalik :( Võtsime siis kohaliku spitzeri ja nautisime. Tuleb tunnistada, et see oli tunduvalt parem siiani saadutest... Ja 75% Austrias toodetavast veinist pidavat valge olema :)

3. päev. Sõit läbi Alpide. Enne riigist lahkumist ostsime endale kõrvitsaseemneõli. Tuleb tunnistada, et päris hea maitsega asi on. Soovitan teilegi, kui peaksite Austria sattuma. Nägime ära ka suure alpi järve (20 km pikk), mida kutsutakse Alpi Rivieraks. Hetkel ei tule kohanimi meelde, aga vaade oli võimas. Nagu mägedes ikka ;)

Vaade Alpi järvele

Lõunaks jõudsime Veneetsia lähedale Lido-di-Jesolosse, kus vahetasime bussi laeva vastu ja asusime teele Veneetsiasse.

Lido-di-Jesolo

Tuleb tunnistada, et ootused olid suured. Siiani on kõigile ju see linn väga meeldinud. Külastasime Doodžide paleed, peatusime Püha Markuse väljakul, imetlesime Ohete ja Rialto sildasid. Rohkem nagu Veneetsia vaatamisväärsustega kokku ei puutunud.

Sisenemine Veneetsia

Ülejäänud aeg kulus imelise käsitöö (?) ostlemisele. Pole ammu nii palju ja nii ilusaid ehteid näinud (veneetsia klaas ikkagi!). Suvalistes turistilõksudes oli igasugukraami, aga juveelärides leidus tõelisi pärleid. Kahjuks rahakott ei kannatanud ühtegi lunastada. Praeguseks on selgunud, et hea, et ei lubanud. Minusugune kobakäpp suutis oma klaasist sõrmuse juba järgmisel päeval ära lõhkuda. Kuna see oli suhteliselt odav, siis nukrus oli ka lühiajaline. Vastupidisel juhul... Veneetsia maskid järjekordses turistilõksus.

Selles linnas ei olnud taas aega nautida kohalikku sööki. Vaba aega oli, kuid söömiseks liiga vähe :( Itaaliat teades võibolla oligi hea. Sest vaevalt Veneetsias odav istumise taks on (jootraha asemel nöörivad kohe mingi summa). Võtsime järjekordse saia ja nautisime seda vaadates veneetsia pitsi... Edasi viis tee laevale ja bussi ja algas sõit ööbimiskohta Riminis.

2007-10-12T18:08:00.000+02:00

Täna on siis see päev, kus ma ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja tegin ostu. Midagi suurt ei plaani, aga ... väike unistus saab teoks. Nädalavahetus väljamaal. Sinna on küll hetkel veel päris palju aega, aga hetkel eufooria nii suur, et pean seda kellegagi jagama...

8. veebruari õhtul sõidan Dublini ja 11. veebruar saabun tagasi. Hetkel muid plaane selle reisiga ei ole kui, et teeme ära! Vaatamisväärsuseid vaatame kui tuju on, ringi sõidame kui tuju on, kontserdil käime, kui neid on ... peamine on hea seltskond ja loba.

Nüüdseks on selge ka see, et järgmine reede 25. oktoober asun teele Itaalia suunas ning kui hästi läheb siis saan seda ka nautida! :)

2007-08-18T12:46:00.000+03:00

Niih... Nüüd siis kõigile, kes te ootate minu järgmist reisi väike teadaanne... Suure tõenäosusega jääb sügisene Itaalia (meil küll oli plaanis teine aeg ja pisikesed muudatused seal) minu jaoks ära. Asendan selle meeldiva tööst vaba aja ilmselt loengutes käimisega ja kui saab tõeks, et saan endale pisikese palju raha neelava neljarattalise, siis ... kes teab mis reisid mind üldse ees ootavad... Kuigi ideid on palju... Näiteks

1. Kevadine Edinbourgh

2. Suvel Norra

3. Suvel Toscana

Lisaks viimastel päevadel tekkinud suur unistus ületada ekvaator... Riiki ei ole siiani veel välja valinud, kuid sinna peaks jääma piisavalt Lõuna-Ameerika ja Aafrika riike, Indoneesia jne. Või peaks enne põhja-pöörijoont eraldi ületama? Kuigi siis jääks ju veel lõuna pöörijoon (Madagaskar?!) ja lõuna polaarjoon (Antarktika)... Oeh... raske on olla sõltuvuses geograafiast!

Eks näis, konkreetseid ideid hetkel ei ole ja plaane ei tee enne detsembrit. Sest umbes siis peaks selguma mu tegelik rahaline seis järgnevaks suveks.

Hetkel aga sisustan aega piltide välja valimiseks, mis panna paberile olnut meenutama... Tuleb tunnistada, et sel aastal on päris palju juhtunud!

Koopad ja tüdimus

2007-07-24T18:46:00.000+03:00

7. päev.
Hommik. Vihm. Masendus. Täna pidi olema ju see päev kui läheme Svartiseni liustikule. Mis siis et tegelikult liustikule ei pidanudki minema vaid seda 400 m kauguselt imetlema ja paadiga pidime ka sõitma. Kurb, et see kõik ära jäi :( Tegime siis väikese peatuse suveniiripoes polaarjoonel.

Seal oli võimalik saada passi tempel, et oled ületanud polaarjoone ning samuti sai osta seal vastava tunnistuse. Kuna reisikirjas oli kirjas, et see antakse kõigile, siis me jätsime ostamata ja ... tulemust ilmselt te kõik aimate juba... Mis seal siis ikka... Õnneks päeva teine atraktsioon Grønligrotte koopad ei jäänud ära ning seal me käisime. Koopad mulle meeldivad ja õnneks oli seal piisavalt metsik (polnud laudteid ja redelid jms. Mõnes kohas ainult paar käetuge...) liikumine ning seega oli aega ka imetleda seda kõike... Koopa lagi oli selline sätendav tänu vilgule ja kondenseerunud veele... seega kullajahile ei maksa sinna ronida...Kehva ilma tõttu pidi meil olema peatus Mo i Rana linnakeses. Oeh... Minu jaoks oli linnakese külastus hoopis midagi muud... kui tund aega Rema1000 vms toidupoes... Oeh... Ma pidin taas pettuma. Mina kujutasin ette, et saan minna linna raha laiaks lööma, aga mitte süüa ostma. Ma tahtsin endale T-särki ja siis mõtlesin, et käime kohvikus... Rumal mina. Seekordne giid ja reisisaatja olid mugavad ja ... las ta siis läks seekord nii. Edasi tuli piiriületus ja templite kogumine, et saada kätte oma Tax Free. See oli lahe kogemus, sest kes oleks võinud arvata, et Norra-Rootsi piiril saab asjad aetud eesti keeles. Aga just nii see oli! Igati meeldiv üllatus :)

Lisaks oli meil väike pikniku peatus, kus õnnetutele hingedele anti süüa ja juua... Pildil siis meie kangelased bussjuht (pooliku näoga), giid, näljane turist, reisisaatja :)

Romantiline võileib... mustikatega! :D

Ööbimispaik oli meil seekord aga Rootsis- Vilhelminas. Väike linnake Põhja-Rootsis. Tegime ka seal väikese jalutuskäigu matkarajal ning linnas. Tahtsime hirmsasti oma raha sinna jätta, aga paraku ei olnud neil sobivas suuruses lillelisi kalosse ;) Seega võtsime jäätised ning istusime aga poe kõrvale ning lasime hea maitsta. Natuke aja möödudes arvasid paar rulltibi, et peavad meie tähelepanu köitma ja lasid koledat muusikat oma romust ja kujutasid ette, et on ägedad. Ei lasknud end eriti häirida ning mõne aja pärast jätkasime oma teed... Öösel vaatasime kuidas rootslased renoveerivad üht vana maamaja ja leidsime, et nad on ikka päris nutikad! See oli siis tv saade ... Tuligi magus uni viimasel valgel ööl...

Väike ülevaade siis vahemaadest... Jäänud oli bussiga sõita veel 697 km...

Viimane päev oli tõeline piin. Ainult sõitmine, väike paus ja sõitmine. Õnneks kell 16 olime laeval ja algas vabadus. Väike siider ja väike söök (nii väike kui buffet lauas see olla saab :D) ja shoping ja siis korraks tuppa... kuhu ma jäin hommikuni. Lihtsalt ei jaksanud laevale pidutsema minna, kuigi oli laupäev ja pidu täies hoos...

Lofoodid jm.

2007-07-24T18:45:00.001+03:00

6. päev.
Taas vaba aeg lõunani. Seega saab mõnuleda oma ära nägemise järgi. Kõigepealt pagaritöökotta. Nämma! Pole midagi mõnusamat kui astuda hommikul pagaritöökotta ja vaadata kuidas noored inimesed saiakesi küpsetavad... Kusjuures mitte ainult naissoost olevused polnud seal ;)

Edasi viis tee meid mere äärde, et nautida vaadet... Pildil küll siis see ainumas jõgi, mille suudme järgi küla nime on saanud... Veel kalakuivatusreste ja kala... Väike päevituspeatus ja paus turismipoes... Edasi viis tee tursamuuseumi. Kiire tursa tutvustus ja viiski tee edasi praamile, et sõita Bødosse. See oli vahva sõit, kogemata ajasime üles K. Kuna magada ta ei saanud siis jagas ta reisisaatja töömuljeid. Päris vahva oli. Tänu temale nägin ma taas lunne, neid imearmsaid linnukesi, keda kohtasin viimati aasta aega tagasi Islandil. Edasi oli see päev taas ainult sõidupäev. Möödusime Rago rahvuspargist ja sõitsime Salteni fjordi kaldal ja nautsime vaateid ja seltskonda. Selle aja peale olime juba uued sõbrad saanud. Oeh... Raske on nende uute sõpradega, eriti kui nad sellised püsimatud sahkerdajad on! Ööbimispaik oli meil Junkerdali oru lähistel. Käisime siis õhtul koske imetlemas ja niisama matkaradadel kondamas. Leidsime rippsilla, mis veidi kõhedust tekitas, kohtusime oravaga, kes meid narritas ja märkasime, kui ohtlik on tegelikult liikumine orus. Nimelt oli üks kaljunukk alla sadanud ja jäänud tänu puudele püsima (tegelikult küll mitmeid puid laastades enne kui püsima jäi). Seekordne onn oli meil murukatusega! Igati vahva paik ööbimiseks, mis siis et magistraali lähedal.

Viikingi küla ja Lofoodid

2007-07-24T18:44:00.000+03:00

5. päev.
Pisike pilt siis Narviku linnast

ja edasi viis väike sõit taas ümber fjordi ning siis Vesteråleni saarestikule. Sinna sai üle silla. Edasi viis aga tee üle Hadseli fjordi ning tuli kasutada vahepeal ka praami abi ning ... kui kõik teised vaadet nautisin, istusin mina seesmistes ruumides ja mekkisin kooki. See oli vapustavalt hea (loe piisavalt magus, et väikesest kogusest aitaks;)). Esimene peatus oli ühes linnakeses, mille nimi on teadmata, kus oli väike turupeatus, et kala hankida ning siis tegime väikese Viikingi küla peatuse. Pidi olema sama kuulus, kui Taani oma (kus ma siis juunis käisin... Täielik viikingite aasta ma ütlen!). Seal oli taas ebameeldivalt vähe aega. Jooksime siis kiirelt läbi nagu alati! Sest kummast sa siis loobud, viikingitarest või viikingipaadist? Loomulikult on kahju loobuda ja seega... jalad selga ja punuma! Tare oli vahva... Vaatasime siis tööriistad ja käsitöö ja kokakunsti (pada oli tulel!) üle ja taas õue. Maja ees mängisid viikingilapsed kohalikku petanque’i ehk siis sama põhimõte ainult kuulide asemel puuklotsid... Vahva tegevus. Edasi viis tee viikingi laeva juurde. Teepeal kohtasime huvitavaid inimesi ja vaatasime kuidas suppi keededakse ning siis jõudsimegi kohale... Paat oli vahva. Ronisin aga sisse, kiire klõps ja tagasi bussi, sest aeg oli ümber saanud. Oeh... Sinna läheks veel tagasi, sest kirikus jäi käimata! Kirik pidi välimuselt meenutama viikingipaati, aga minule meenutas küll rohkem suusahüppetorni :$

Edasi viis tee Lofootide kõige kaugema nurga, Å küla, suunas (Å pidavat tähendama delta-ala ja see küla asuski jõe suudmes, delta olemasolu ma küll ei täheldanud :D). See on pisike küla maailma serval, aga seal on kõik eluks vajalik olemas. Teenimiseks on seal mõned majakesed vaiade otsas e. rorbud (ühes neist, soolalaos, ööbisime ka meie), restoran (kus saab suurepärast lõhet ja hommikusöögiks sooja saia ja kohalikku kitsejuustu), lisaks on seal veel pood ja tursa muuseum. Ainus maailmas ja väga vahva giidiga :) Soovitan soojalt, kui tahate ikka tõelisi Lofoote näha, siis tasuks selles külas ka käia. Tee peal kohatud eestlased meelitasime sinna, ilmselt jäid rahule, sest meist jäid nad sinna mõnulema ;) Õhtul käisime jalutamas ja seal siis sattusin täiendama oma õppematerjalidekogu igasuguste molluskitega ja nautisin turnimist kividel. Lisaks nägin merisiilikut vees :) Kuna ta oli elus ja jonnakas, siis sinna kivide vahele ta ka jäi. Õhtul konnates tursamuuseumi territooriumil nägime aga vapustavat vaatepilti- lõputult kala, kuivatatud kala, nii itaallastele kui aafriklastele. Viimased ostavad nimelt sealt (Norrast) kalapäid, kuna seal on palju vajalikke aineid ning esimesed ostavad siis kalli raha eest ülejäänud kala. Oeh... Kalaisu tuli kohe! Edasi väike jalutuskäik muulil ja ... Ma nägin päikesetõusu Lofootidel! Taeva äär kiskus punaseks ja kell oli veidi üle südaöö. See oli nii ilus! Lisaks muidugi tegi elu mõnusaks see, et ei olnud enam külm ja isegi mitte jahe! Vaid öö oli mõnusalt soe... Peale seda võis rahuliku südamega unne minna.

Alta

2007-07-24T18:43:00.000+03:00

4. päev jätkasime oma teekonda Alta suunas läbides Stabbursdaleni rahvuspargi. Altas ootasime meid ees üle 6000 aastased kaljujoonistused ja need mulle meeldisid! Kohalikuks giidiks oli ka armas tütarlaps Tromsøst ja kes tegi veel kõvemat häält kui Anneli praksis lauldes! Alta pidavat olema ka kauaaegse lõhepüügitraditsiooniga kuulus kalurite linn... Kala igatahes seal ei näinud ;)

Selline näeb välja Alta kaljujoonistus originaalis... st samblast puhastatud ja alkoholida ära pestult.Selline aga turistidele paremini nähtavaks tehtuna.

Küsimus suurele ringile: Mitu naist ja mitu meest on paadis? Need kriipsud üleval on muide ujuvad põhjapõdrad. Nad pidavat hästi ujuma, üle fjordide ja puha ;)

Edasi viis tee Narviki suunas, vahepeal paar foto-stopi ja taas edasi. Tee täis ilusaid vaateid (Lygeni Alpid) ja lobamist Naabrinnaga.

Väike suveniiri ostmise peatus. Ma küll eelistasin lund minna katsuma, sest esimest korda avanes see võimalus. Siiani olin lund vaid mägede tippudes näinud. Aga enne bussi asumist jooksin putka juurest läbi ja küsisin luba ka lapimehe pildistamiseks :) Ta oli lahkelt nõus. Vihma küll oli hakanud sadama, aga ta ronis oma pesast välja ja poseeris uhkelt :)

Vahepeal väike peatus Maaselvi kose juures. Imetlesime kaskaade ja koske ja nautisime kohalikku jooki... Paraku kõik see tähendas, et jõudsime Narviku liiga hilja ning jäi ära sõit köisraudteega, juba teist korda sel aastal! Kuigi minu lohutuseks räägiti, et ilm oli ka halb ja et tegelikult polegi sealt midagi näha ja kutsuti suusatama... Hea küll siis, katsun suusatama talvel jõuda. Kes tuleb minuga kaasa? Narvikis oli lisaks ka väike probleem majutusega, aga ... tuleb tunnistada, et kohalik teater oli ka vahva... Me aknast jälgisime töötajate žestikuleerimist ja lisasime ise sinna teksti ja .. aeg möödus õnneks suhteliselt kiiresti :) Lõpuks saime oma majakese kätte ja vajusime unne, et valmistuda järgnevaks päevaks.

Meie küla Narviki seraval hommikul... Esimene päikseline päev sel reisil :)

Karasjok, Nordkapp

2007-07-24T14:47:00.000+03:00

3. päev.
Jätkus meie teekond põhja poole, möödusime Inari järvest. Esimene peatus oli Karukivi juures. Lapi mees tegi ühe topiskaruga nalja ja meie otsustasime seda ignoreerida ja asusime mööda treppe karupesa juurde. Trepp viis mööda kivikülvi ja oli vapustavalt ilus. Lõpuks siis oligi üks suur kivi, kus mõmmi "elas". Tegelikult oli tegu ühe rändrahnuga, mis oli seest õõnes ning kuhu sai sisse ronida. Tuleb tunnistada, et esialgu oli hirm, et seal on jube pisike ja kitsas ruum, kuid tegelikult saaks seal väga stiilselt nt sünnipäeva pidada :D Isegi istumiskohad oleksid looduse poolt olemas. Edasi turnides võis näha kaugel eemal paistvat Inari järve, mis nägi suht madal ja mudane sealt välja...

Selline oli siis see KaruPesa. Oeh... Nostalgia! See kauge lomp, mis seal paistab on Inari järv :)

Ületasime piiri Karigasniemis ja pidi olema Karasjoki linna külastus (seal leidus kuuldavasti vanast hõbedat ja kulda!). See linn oli nii pisike, et mina pean seda siiani väikeseks muuseumi peatuseks, kus meid veidi hariti ja toimus esimene tutvus saamide ja nende eluoluga. See oli vahva, pisike ja saksa turiste täis, kuid ... sealne söögitare oli nii hubane ja armas. Paraku nii palju aega meile seal ei antud. Lisaks näidati kiirelt ka Lapi parlamenti ja reis jätkus, sest meil oli eesmärk!

Selline nägi välja siis lapi elamu väljast ja seest, pealt murune, seest nahane ja tuleasemega.

Lapi parlament - lipp lipi peal, lapp lapi peal. Lapi mammi tööd tegemas. Vaadake saapaid! Taustal võib lapirõivaid tuuldumas näha.

Selline nägi välja Lapi restoran. Selline oli aga baarilett. Väikesed nukud saamidena ja saami lipud :)

See oli lapiköök. Istud aga lõkke ümber paku otsas ja hoiad oma kandikut käes ja sööd :) Huvitav, kas see on selleks, et inimesed palju ei sööksid? See tundub suht ebamugav tegevus olevat ;)

Jõuda meie jaoks ühte olulisemasse punkti selle reisi jooksul - Nordkappi. Selleks tuli läbida tunnel, mis viis meid Magerøya saarele ning siis väike aeg keha kinnituseks ja asjad majakesse (u. 25 km Nordkappist Honningsvågis), ise bussi ja mööda pisikest serpentiini jätkus meie tee pilvedesse. Teed alustasime päikselise ilmaga kuid mida kõrgemale tõusime seda enam pilvedesse mattusime. See oli vapustav! Platoolt ei saanud suurt midagi aru, kuna kõik oli pilvedes, vahepeal küll pilvkate hõrenes, kuid... seal on õnneks ka alumine platvorm, kus võis siis päikselisemat ilma kaeda. Kuigi tuleb tunnistada, et selle reisi osa jaoks oli minu varustus küll täiesti vale (sinna oleks ära kulunud need kindad ja müts, mille ma kotti pakkides siiski välja tõstsin!), aga tuppa kakaod nautima ja siis taas natukeseks välja... Eriti meeldis mulle seal üks ruum, mille nime ma hetkel ei mäleta, kuid kuhu öö edenedes hakati küünlaid kaljunukikestele panema. Naersime, et see on küll mõnus töö, iga päev süüdata tuhandeid küünlaid... Edasi viis tee tagasi unne ja kell oli umbes 00 eesti aja järgi. "Teistel" tekkis mõte Põhja-Jäämerre ujuma minna. Läksime siis tugigrupiks... Paraku oli meie talisupleja jaoks ka ilm liiga külm. Nii me siis jalutasime ja imetlesime Norra maastikku, polaarpäeva ja põhjapõtru. See oli nii mõnus!

Kas pole mitte meeldiv töö? Süüdata küünlaid maailma serval ;)Need olid meie küla põdrad :)

7-15.07.07 Skandinaavia

2007-07-18T11:44:00.000+03:00

Selline näeb siis marsuut välja kaardil, mis on varastatud Germalolt, sest just nende abil ma seal käisin.

Reis hakkas varahommikul ja viis Soome. Tuleb tunnistada, et mu arvamus Soomest kahanes veelgi. Võibolla oli asi selles, et me seal eriti ei peatunud, kuna see polnud meie eesmärk või kehvas ilmas või oli tegu eelmise reisi väsimusega või ... Igatahes Soome on igav! Maastik on igav! Nagu marsuudilt näha, siis viis see sirgelt Põhja. Soome linnade kohta ma sõna ei võta, kuna me seal suurt ei viibinud.

Esimese öö veetsima pisikeses kohas, kus olid vaid matkarajad ja pulmalised. Nimelt just meie peatuspaigas peeti pulmi. Sai siis näha ka soome varianti. Meelde jäid vaid tangorütmid ja meeste voorimine autode vahet, kuna pulmalaual viina ei ole ning siis tuli käia end laadimas autos. Müstika!

Järgmine päev jätkasime oma igavat teekonda läbi Soome, möödusime Kemi ja Oulu linnadest ja aina sõitsime edasi... Õnneks varsti oli esimene peatus, et külastada Arktika muuseumi. Selleks anti taaskord väga vähe aega. Ma katsusin kõik asjad läbi joosta ja huvitavamaid ka näppida. Näiteks uudistasin kuidas lumehelbe kuju sõltub temperatuurist ja niiskuse hulgast... Selliseid asju oli seal palju ning mul oli seal huvitav... Mõtlesin kuidas seda kõike tulevikus edasi anda... Kahjuks ei haaranud kotti kaasa ja seega jäi märkmete tegemine ära... kuigi oleks võinud. Sinna tahaks tagasi! Edasi viisime kurssi end nugadega ja loomulikult sai tehtud ka mõned ostud...

Arktika muusem väljast. Eksponaate ei tohinud paraku pildistada :( Ja need vahvad ja maailma parimad noad siis ka teile vaatamiseks. Me enda oma ei ole igaks juhuks veel pakendist välja võtnud :D

Edasi viis tee Pajakylässe Jõuluvana juurde. Njah... Suvel ei ole seal ikka midagi teha... ainus tore asi, et polaarjoon on maha joonistatud, ühed välismaalased kontrollisid ka selle vastavust tegelikkusele, aga ... tulemus jäi kuulmata... Ja on seal siis vahet, kus täpselt polaarjoon ületada? Oluline on ju teada, et sai ületatud ;) Jõuluvana ei näinud, sest tal oli parasjagu lõunapuhkus ja hiljem ei tekkinud tahtmist tagasi minna. Sukeldusin parem suveniiriärisse. Ostudeks jäi siiski üks Hackmani lusikas... Selline armas ja konnaga! Ööseks jõudsime Sodankylässe, kus oli meie voodiase, Karuhotellis. Mulle see ööbimispaik meeldis, sest... minu toas oli saun. See oli mõnus, mis siis, et väike ja elektrikerisega, aga ikkagi saun! Väike jalutuskäik, saun ja unne... See oli muidugi raskendatud kuna ööd olid valged...

Dubrovnik

2007-07-17T13:29:00.000+03:00

10. päev.

Viimane päev Horvaatias, sest juba järgmisel hommikul ootas tagasilend koju. Peale äratust (ilma kellata taas) panin paika oma päevaplaani - külastada erinevaid muuseume Dubrovnikus, ujuda ning nautida niisama seda imeilusat linna (mille võlust me esimesel päeval aru ei saanud).

Lihtsalt linnavaated. Ei hakka nimesid hetkel taga ajama... :)

Hommikusöögi paigaks valisin ühe pisikese kohviku väljaspool linnamüüri (mere poole siis), samas kohas käisin ka ujumas. Ma ei tea, kas see oli ikka õige koht vette hüppamiseks, aga mulle see sobis väga. Alguses oli seal veel paar turisti (julgeksin pakkuda, et soomlased) ning peale nende lahkumist jäime sinna vaid mina ja paar sisalikku. Päris mõnus rannaaeg. Poleks osanud arvata, et vanalinnas selline ujumis/päevitamiskoht olemas on...

Vaade kohvikust... seal veel allapoole liikudes saigi "randa". Minu ranna seltsilised sel päeval :) Kaks väga uudishimulikku sisalikku...

Edasi jalutasin muuseumite suunas, otsides majade varju ning kõrvalisi tänavaid. Alles siis sain aru miks see linn on eriline. Sa oled müüri "sees" kuid sa ei tunne mitte midagi ahistavat, siin on kohvik, seal ajavad kohalikud juttu, kolmandas kohas mängivad hoovis lapsed... super!

Külastasin Rektori Paleed ja katedraalis asuvat varakambrit. Need olid vahvad, kuigi mõningad asjad jäid pudulikule infole segaseks... näiteks kas küülikutel olid oma baldahiinvoodid :P Vähemalt sai lasta oma fantaasial lennata :) Korraks piilusin vanalinna teist ujumispaika ka... Seal oli topless ja nudismus keelatud, muusika põhja keeratud ning kaljunukid paksult rahvast täis... Ei midagi minule... jätkasin teed...

Pildikesed pärinevad siis rektori paleest... Palun hoolikalt vaadata trepikäsipuud;)

Edasi jalutasin raamatupoodi ja enda üllatuseks leidsin palju jutukaid inglise keeles. Minu lemmikuks on hetkel jaapani autorid (hetkel on jaapan pop, ma tean...) ja nende teoste leidmine Eestist suht keeruline. Haarasin siis hunniku sobivaid raamatuid ja asusin lehitsema... Üldse oli seal palju vahvaid raamatuid, näiteks raamat sellest, miks jaapanlannad ei lähe paksuks ja elavad nii kaua ... võrereldi seal siis ameerika ja jaapani eluolu ja toiduharjumusi... Endale hankisin sealt Haruki Murakami "After the Quake". Edasi viis tee taas sööma. Kuna minule meeldib samas kohas korduvalt käia, siis sai söömispaigaks taas sama perekohvik, kus vend oli lahkunud ja arved tegemata jätnud. Seekord rabasin härrat oma silmavärviga. See oli nii ebareaalne, et ta pisi küsima, et ega see mu loomulik silmade värv ei ole :D Kuuldes, et tegu läätsedega rahunes ning oli valmis tellimust vastu võtma... Oh, mulle meeldis see koht. Nad kohe teavad, et inimesed on sinna nautima läinud. Minu naabrid ei olnud rahul sealse rääbaka kassiga ning seda aeti korduvalt minema. Lõpuks andis ettekandja alla ning ütles, et tõstke jalad toolile, te olete ju puhkusel! :) Vat nii käib elu Dubrovnikus...

Väike jäts ja jlutuskäik ja oligi tahtmine minna hankima külakosti perele. Selleks otsutasin vallutada kohaliku maksimarketi (koju tuleb ju ikka söödavat tuua!) ning ühtlasi jalutada läbi bussijaamast. Maksimarketis kohtasin taas eestlasi... vat neid on Dubrovnikus piisavalt või veidi rohkem.

Pildid teekonnalt poodi...

Edasi viis tee koju, et vabaneda varandusest ja minna ujuma. Erinevalt Pillest ja Rainist vaatasin mina kodule kõige lähedasema ranna. Valisin siis hotelli aluse ranna, mis pidi olema tasuline, kuid... mööda kõrvalist teed minnes küll keegi raha ei küsinud. Peale seda asjad koju kuivama ja taas jalutama.

Selliseid treppe oli seal palju... aga samas olid need liiga huvitavad, et mitte sealtkaudu liikuda... Postkast Dubrovniku moodi.

Nii see öö saabuski ja ei mingit tahtmist polnud ööeluga tutvuma minna. Kui kaarti uskuda siis on kogu linna peale 2 ööklubi :)

Ärasõit, viimased klõpsud bussijaamast. Umbes sellised need temperatuurid olid seal... vähemalt hommikusel ajal :)

Mostar, Dubrovnik

2007-07-17T12:52:00.000+03:00

9. päev

Lõpuks ometi hommik, kus oli piisavalt aega kakerdada ja nautida ja magada niikaua kui süda lustis. Mingi hetk sai sellest aga villand ja asusime linna suunas teele, et võtta kusagil üks kerge eine enne järjekordset bussi asumist. Itaalia toitu enam ei tahtnud ja .. teele jäi vanalinnas asuv eurooplastele mõeldud koht. Otsustasime, et ei hakka eksootikat otsima ja ... hinnad olid mõistlikud ja ... söök vapustavalt hea ja kohalik. Ainuke erinevus siis pärismaalaste toidust oli liha pirukas ja peekon munas. Muu oli küll nagu päris... Nämma... 3 eurtsi ja kõht täis nagu muiste!

Meie pessa viis siis see trepp... maja eest olevast uksest sai virtuaalmaailmaga tutvumas käia ja uusi segadusi korraldada ja viia end kurssi maailmas toimuvaga. Kuigi mitte miskit polnud muutunud. Endiselt olid lehed täis musti uudiseid ja ... vahelduseks ka veidi laulu- ja tantsupeo muljeid... Teisel pildil meie hommikusöögi-restoran.

Pillekas ja Rain nautisid hommikukohvi (menüüs kui Bosnia kohv ja arvel kui Türgi kohv) ning pirukas... enam kui maitsev!

Edasi viis tee taaskord üle piiri, seekord siis 1 kord korjati passid ära ja 2 koda vaadati bussis sinna sisse... "keeruline" ja pikaldane protsess see piiriületus. Taas vaated põldudele ning olimegi varsti tagasi turvalises Horvaatias - vaated mägu, meri jätkusid :)

Bussiaknast siis paar klõpsu põldudele. Mulle need nii meeldisid...

Seekord olime nii ülbeks muutunud, et kamandasime järgmise appartemendi omaniku endale vastu. Aga paraku jäi kokku leppimata kuidas me teineteist ära tunneme :D Oli siis tema teinud sildi ja meil oli silt ja kokku me saimegi. Vahva Mõmmi oli :) Elupaik polnud eriti kaugel vanalinnast ega ka bussijaamast. Läksimegi siis vanalinna nautima, ujuma, sattusime klassika kontserdile ja puha :) Peale seda kõht täis ja koju magama. Järgmise päeva suhtes ideid enam ei olnud. Mina teadsin, et Dubrovnikust välja ma ei lähe. Lihtsalt ei olnud midagi ahvatlevat (veinituuri oli alles teisipäeval võimalik võtta) ja sõitmisest oli villand :)

Mostar

2007-07-17T00:48:00.000+03:00

8. päev

Varajane äratus, et veeta päev kunagises sõjakoldes Mostaris. Tee sinna oli taas täis imeilusaid vaateid, millega me selleks ajaks küll ära hellitatud olime ning piirilähedane lammiala mõjus väga värskendavalt. Seal võis näha ka suurt põllumajandusala... mis siis et pisikestest lapikestest koosnes. Meenutas lapsepõlve kui igal perel oli oma lapike, ainult, et kasvatati tiba teistsuguseid taimi kui meie kodumaal... Piiriületus ning olimegi Bosnia-Hertsegoviinas... Esimesse linna sisse sõit mõjus rusuvalt. Palju augulisi maju... Oli küll palju renoveeritud/taastatud/ uusi rajatud kuid... ei olnud sellist rõõmsat muljet nagu Horvaatias. Ka inimesed olid sõjakamate nägudega. Arutasime, et ega nende elu pole kerge olnud ... ehk sellest... kuid mine tea...

Bosnia-Hertsegoviina raha- konverteeritav mark. Omastasin selle automaadist ja siiani pole arvutanud paljuga petta sain. Minu arvelt kadus 400 eesti raha selle eest + 40 raha teenuse eest... Muidu peaks kurss olema 1€ = 2 KM ning minu teada Eestist seda ei leia.

Rahaga üldiselt probleeme ei olnud, selles suhtes et maksta sai nii Kunades, Eurodes kui Bamides (KM). Paraku meil vahepeal olid nende jaoks liiga suured rahatähed ja meid ilmselt tõmmati korralikult.. Edaspidi oleme targemad ja teame, et kaasa tuleb vedada ka euromünte. Sest hinnad olid seal Horvaatiaga võrreldes madalad.

Mostaris tuli meie kohaliku appartemendi/hosteli (kord kutsuti nii, kord naa) omanik bussijaama vastu ja tegi tutvustava linnatuuri bussijaamast hostelini. Näitas meile pommitatud koolimaja, rindejoont... Tekkis hirm majutuse ees, et millises majas see veel olla võiks.

Selgus, et maja on pisike ja armas ning meie toad piisavalt mõnusad. Perenaine tõi meile ka tundmatuid puuvilju oma aiast ning tundmatu vilja mahla. Hiljem tuvastasime, et tegu oli viigimarjadega ja ilmselt ka viigimarja mahlaga (saab üldse viigimarjast mahla?).

Loodan et mu tuvastus oli õige ja tegu on viigimarjadega :) Kui on miskit muud siis andke teada. Igatahes seda vilja meile pakuti.

Edasi läksime linna peale jalutama. Kohe peatänavale (nu tegelikult ei pruukinud see peatänav olla, aga ... see tee, mis viis hostelist otse bussijaama) jõudes nägime mustlasperet toitu otsimas... Ja sellist vaesust nägime ka edaspidi...

Paljud majad olid veel taastamata ja väga lagunenud, kuid vanalinn oli renoveeritud ja ilus. Küll mitte nii puhas ja klanitud kui Horvaatia linnad. Alustuseks piilusime ühe mošee juures kuidas eluolu on ning siis tutvusime sillaga, mis oli peamine selle linna külastus eesmärk. Kuigi tõesti ainult reisi planeerides. Tegelikult pakkus selles linnas huvi hoopis muu.

Mostari sild vaadatuna mošeest, ei mäleta kuidas seda mošee juurde kuuluvat torni kutsutakse, mille pärast see retk sai ette võetud. Teinegi vaade sealt... Sellised katused nagu kolmandal pildil olid paljudel majadel. Mulle meeldis, tore vaheldus Horvaatia punastele katustele. Ainult reklaam-päevavarjud ei sobinud sellesse linna üldse :( Kõige lõpuks pilt mošeest seest. See oli selline turistidele mõeldud paik, kus tohtis klõpsida.

Külastasime mošeed, jalutasime mööda linna ja imestasime, et sõjast on möödas selles piirkonnas üle 10 aasta ja ikka on sõja tagajärjed nii selgelt näha. Ainus rõõmustav asi oli, et hinnatase oli odavam kui Horvaatias. Kuigi tuleb tunnistada, et selles linnas oli huvitav liikuda.

Teetöölistel oli vist palju aega olnud ... mitmed teekatted olid kaunistatud just nii...

Pilte tänavatest ja majadest... kusjuures selles linnas pole välistatud, et sellises auklikus ja poolikus majas nagu piltidelt näha tegutseb tuntuid kaubamärke müüv lõhnapood :) Pilte hiljem taaskord vaadates avastasin, et ka üks pank oli just auklikus majas pesitsemas :)

Selline nägi praeguseks välja endine koolimaja ja paremas seisus praegune koolimaja, kuigi ka viimasel olid auklikud seinad.

Makaraska

2007-07-16T23:39:00.000+03:00

7. päev

Selle päeva otsustasime veeta täielikult Makarskas mõnuledes. Alguses oli plaan küll naaberkülla rannavõlusid nautima sõita kuid.. mitte miski ei suutnud meid sel päeval bussi meelitada. Lisaks oli teadmine, et niikuinii järgmine päev ootab taas ees pikem sõit.

Päeva alustasin mina päikesevõtuga meie terrassil, kus olid selleks ideaalsed tingimused loodud - kaks lamamistooli ootas seal.

Selline vaade oli siis meie terrassilt... ja selline vaade meie rõdult. Tegelikult sai rõdult ka merd näha aga ... see punane maja sobis rohkem jäädvustamiseks. Vähemalt päeval. Õhtul võis aga sealt imetleda päikeseloojangut, mis Pilleka kurvastuseks ei loojunudki merre.

Peale seda väike hommikusöök ja siis nii umbes keskpäeval jalutuskäik vanalinna, mis selles linnas polnud just märkimisväärselt suur. Ma ei tea miks me küll keskpäeval kõike tegime kui liiga palav oli :D Igatahes otsustasime paar tundi jalutades ära raisata, et siis randa minna. Muidu oleks ehk päike liiga teinud. Keskväljakult nautisime vaadet ja puuvarju ning imetlesime kuidas tuvid end jahutamas käisid ja pärast armsalt turris olid :)

Vaade siis kirikule... Istudes puuvarjus tuli ju ometi midagi teha ... ja miks mitte klõpsida siis pilte... ning suplevad tuvid...

Väike edevuse laat ka... skulptuur 100 a turismindust Makaraskas ja mina ... Kahjuks mul ei olnud meremeest ja suurt kotti võtta :( Selline nägi siis meie päev välja... Pildilt leiate minu reisikaaslased... kui teile (Pillekas ja Rain see pilt siin ei sobi, siis karjuge ja eemaldan selle)

Rand oli endiselt mõnus, kuigi rahvast täis. Tänu sellele, et ühel pool mäed ja teisel pool meri on Horvaatia rannad suht kitsad, seega ka ülerahvastatud ... võrdluseks sobiks ehk Pärnu rand suvel. Samas meid ei heidutanud see ja me nautsime ikka... Mingi hetk tundsin, et aitab ja asusin üksi kodupoole teele. Teised jäid nautima rannavõlusid :)

Õhtul oli taas idee minna koopadiskole. Teha mõned pildid ja siis suhteliselt varakult koju jõuda, kuna järgmine päev oli meil vaja varakult bussijaamas olla, et taas edasi rännata. Leidsime teise koopadisko koha ka, mis päeval oli kohvik ja kus kellaaegu uurides selgus, et kohalikud peod algavad alles kell 23 (sel ajal sai siis kohvikust diskoteek) ja nagu ka siin kombeks ei hakka ju pidu kohe täie hooga vaid võtab aeglaselt tuure. Seega jäi kohalik pidutsemine kahjuks ära. Kuigi enda lohustuseks võin öelda, et muusikamaitse ei olnud neil ka päris see mis meile sobinud oleks ;)

Päikese loojang rõdult. Kes veel ei tea siis lõunamaal läheb vara pimedaks. Päikese loojanguks pakuksin mina ajavahemikku 20-21. Peale seda võis rahulikult minna öist linna imetlema. Vaade öisele linnale. Tuleb tunnistada, et kohapealne vaade oli võimsam. Pildilt mägi peaaegu et ei paistagi.

Need on siis need 2 koopadisko kohta. Esimeses tegutseb hommikust õhtuni kohvik vms ja siis öösel diskoteek. Väga mõnus koht pidutsemiseks oleks olnud, kui vaid inimesi oleks rohkem ja peod algaksid varem. Ai kui vanana ma end tunnen, et kell 23 on peo alguseks liiga hilja :D Teine on siis see esimesel õhtul avastatud koobas... Udused ju nad on aga... ehk saate aimu kui toredaid kohti maailmas leidub :)

Split, Makarska

2007-07-16T22:54:00.001+03:00

6. päev.

Split ... taas oli meil hommikul raskusi minema saamisega ja ma lahkusin enne teisi. Leppisime kokku, et kell 12 bussijaamas kohtume... Maja ees kohtusin veel "meie" hosteli manageriga, kes loopis komplimente ja oli muidu väga armas. Head müügimehed seda peavadki ja pakun, et oma hostelit müütas ta hästi... Vähemalt sel ööl oli isegi nn elutuba magamisasemeid täis tehtud :)

Seekord nautisin vanalinna veidi ja siis kolisin promenaadile, et lihtsalt olla ja nautida seda linna. Ilma turistideta, sest päeval oli neid liikumas enam kui küll. Mingi hetk käisin ära ka Dioklektianuse Palee juures. Sinna pikemalt peatuma ei tahtnud jääda kuna see oli must go ja seega väga üle rahvastatud. Kuigi tuleb tunnistada, et antiikne palee on suurejooneline ja ümbritsetud keskaegsete hoonetega, kirikute ja väljakutega.

Peale paari klõpsu otsustasin hoopis turule minna. Minu nõrkus on ju turud. Kaubelda ma küll ei oska, kuid ... nii mõnus on vaadata kuidas keegi oma kaupa müütab ja mida siis saadaval on. Eriti suur huvi oloi mul puuviljade vastu ja neid ma sealt ka üksjagu hankisin. Lisaks kõrvarõngad, korallidest. Loodan, et looduse armastajad mulle kallale ei tule. Ma tean, et koralle ei tohiks osta, aga ... ehk ei olegi need õige kraam ;)

Kahjuks kino "Ekraani" ei leidnud enam üles :( Aga ega sellelgi kinol polnud viga, püüdis pilku küll ;) Ja väike pildike ka turust.

Edasi viis tee Makaraskasse... Pisikesse linna Splitist lõuna suunas mööda rannikut. Vaated bussiakanast olid endiselt super.

Makarskas ootas meid taas uus korter. Selle reisi uhkeim. Võõrustajaks oli kena naisterahvas, kes meile kohe juua pakkus (vett, mahla, kohvi ja lõpuks ka õlut), seejärel näitas kätte, kust süüa saab hankida ja kus rand asub. Peale joogi hankimist jätkasimegi teed randa, et nautida vett! Sest väljas oli endiselt õhutemperatuur nii +35 kraadi... Kuuldavasti oli enne meid seal isegi +40 olnud. Õnneks sellise kuumusega meid see linnake ei tervitanud. Üldiselt oli linn mõnus suvituskoht. Kuigi meile harjumatu kivirannaga. Ei jäänudki meil muud üle kui sussid hankida, et seda kõike ikka nautida saaks, mitte et iga vette minek tähendaks valugrimasse ja kohutavat aeglust. Kuigi selles suhtes oli hea, et kaks sammu ja olidki sügavas vees, mitte nagu Eestis. Kõnnid kõnnid ja ikka oled põlvini vees...

Kuuldavasti pidi selles linnas ka talvel mõnus olema. Pildil nähtavad mäed on kusagil 700 m kõrged ning talvel pidid need lumega kattuma... ja samal ajal linnakeses pidi endiselt soe olema, nii 15-17 kraadi... Vat sellises kohas oleks hea elu. Naudid soojust, aga näed lund!

Õhtul viis meid töö tutvuma kohaliku linnakese ööeluga. Sellest on mõned udused jäädvustused ja seega ei jaga neid teiega :) Las jääda need lihtsalt endale mälestuseks kui ööks, kus sattusime Dancing head'isid vaatama (saab teha muusikavideosid nii, et pea on sinu oma, kõik muu on varem kokku pandud), koopadiskole (ei ole midagi koledat. Pidu toimus lihtsalt koopas. See oli tegelikult mõnus üllatus. Jalutasime ja mingi hetk kuulsime, et meie alt kostub muusika. Ronisime siis tuldud teed tagasi ja ... läbi kohviku ja ... otse peole! Pidu toimus koopas, kus oli imeline vaade merele ning jooke sai nautida letilt, kus vaateks olid kalad ujumas meres... Ma ei oska seda isegi kirjeldada) ja väike ekslemine männipadrikus. Peale väikest kõhedust maandusime siiski ohutult oma appartemendis :)

Brac, Bol

2007-07-16T20:05:00.000+03:00

Katsun jätkata oma muljete kirja panemist, kuigi see on keeruline... Uued muljed on peale tulnud, kuid loodan oma märkmiku abiga ajas tagasi minna... Pillekas sina võid julgelt täiendada! Tegelikult objektiivsuse huvides oleks see isegi vajalik ;)

5. päev.

Väga segane hommik... aga lõpuks saime liikuma. Seekord oli plaanis teha Splitist väljasõit mõnele saarele. Hommik oli aga veninud ja saarte valik seetõttu peaaegu olematuks muutunud. Otsustasime siis ainsa valiku teha ja minna ikka Bracile... Alternatiiviks oleks olnud päev Splitis.

Brac ei asu just väga kaugel üle mere ning seega saime seal veeta mõnusa päeva. Kohe kohale jõudes otsustasime sõita saare teise otsa, palju kiidetud Boli asulasse. Ei oskagi öelda kas tegu on linna või külaga. Sõit läbi saare oli vapustav. Mööda serpentiine ikka üles ja ülespoole... Vaated olid imelised. Kohale jõudes tormasime kohe randa, sest ega aega palju polnud 2-3 h kuni oli aeg viimasele bussile ronida ja tagasi teele end asutada. Randa viis tee mändide all. Mulle meenus kohe minu armas suvituskoht Eestis, Matsi rannas. Sama lõhn. Ainus erinevus oli korralik tee, paistev helesinine vesi ja palju müüjaid. Seekord suutsin neist suhteliselt rahulikult mööda kõndida... Rannale lähenedes võtsime erinevad suunad ja ... mina sattusin nudistide rannale. Tuleb tunnistada, et päris mõnus oli... Võtsin suuna kaljusemale rannikule, valisin endale oma väikese nuki ja asusin nautima. Super! Vahepeal sulpsasin vette, korjasin teokarpide jäänuseid ja siis taas oma kivi otsa... Seda hetke ma nautisin. Olek nagu paradiisirannas. Nii mõnedki said sealt sõnumeid, et mul on hea.

Vaade minu kaljunukilt... püüdsin inimesi mitte jäädvustada, sest mine tea, kas nad sellesse ka nii rahulikult ja rõõmsalt oleks suhtunud... Teine vaade on mitte nudistide rannale.

Peale seda tiir maasäärele peale ning rahulikult tagasi... Seekord plaaniga endale osta mõnus kaelaehe. Esialgu kahjuks seda lemmikut ei näinud ja ostsin teistsuguse... heleroosa... Hiljem nägin ka seda õiget, aga siis hakkas rahast kahju...

Väike jalutuskäik kohalikus külas ja ootaski ees tagasisõit. Spliti jõudes väike asjadest vabastust ja linna uudistama. Mulle meeldis Splitis. Seal oli hea. Kuigi ega me eriti seal ringi ei kolanud... Promenaadil esinesid Norra muusikud (laulud jumalast nagu arvata võite) ja ... palmide all sumedal suveõhtul on vahva!

Esimene kallistus palmiga ja vaade öisele merele ja linnale... Tahaks sinna tagasi. Seal oli hea.

Krk Rahvuspark

2007-07-06T21:16:00.000+03:00

4. päev. Krk rahvuspargi külastus.

Kuna mina olin juba tiba pettunud Horvaatia rahvusparkides, siis igasugused illusioonid puudusid antud päeva suhtes. Alustasime varakult oma teekonda Zadarist Šibeniku, et sealt siis rahvusparki edasi kimada. Vahepeatuses taas nautisime hommikusööki ning asusimegi teele. Ega me eriti hästi ei teadnud kuhu me läheme, selles suhtes, et peatuse nimi oli, aga igasugune ettekujutus puudus, kus see koht olla võiks. Horvaatia eriti ei armasta igasuguseid kohanimesid... või vähemalt nii seal olles tundus (Horvaatia korralikku teedekaarti me ei omastanud, sest ehk bussijuhid teavad kuhu sõidavad ja ehk me märkame ikka maha minna). Mingi hetk möödusime Krk rahvuspargi sissepääsust... siis hakkas küll kõhe, et kuhu krdi kohta me sõidame... hakkasin siis oma naabrilt uurima, et kas ma peaks maha minema ... tema ütles No.. kuna ta ei paistnud väga kindel olevat siis uurisin ka teistelt. Kõik väitsid, et see ei ole see peatus. Hea küll... Lõpuks siis tegin end käte-jalgadega selgeks ning õiges peatuses juhatas tütarlaps mu välja. Oeh... ma armastan horvaatlaste lahkust!

Jalutasime sadama ning kontrollisime üle laevade ja busside ajad ning siis mina nautisin kohalikku küla. Nimi hetkel ei meenu, aga Pillekas võib alati täiendada :D Otsustasin ka hankida postmargid, et saaks kirjad lähedastele teele panna. Sattusin tõsise flegmaatiku otsa... aega läks aga hakkama sain. Õnnelikult siirdusin sadamasse, kus Pillekas ja Rain olid juba hõivanud endale paadis mõnusad kohad. Seekordne sõit pakkus rohkem kui Plitvices, kuigi hetkel ma ei tea isegi miks... sest ega sealgi suurt midagi peale mägede vaadata ei olnud ;) Mulle meeldis see rahvuspark rohkem, ma ei tea kas asi oli selles, et ei pidanud pikalt jalutama või selles, et ise sai ka vette kalpsata või memmede pakutud likööris-veinis-mandlites või siis rahvuspargi reeglite eiramises ning romantilises kaljukitse mängimises aga mulle jättis palju mõnusama mulje kui Plitvice.

Peale seda taas Šibeniku ja sealt edasi Spliti. Oeh... ma tunnen praegu seda kirja pannes, et mu tagument on bussiistme järgi kuju saanud ...

Splitile lähenedes tuli esimene ehmatus .. kas tõesti Lasnamägi? Õnneks oli see kõigest eeslinn ja Split nägi ikka tunduvalt parem välja ja siis ... äike ... Selle reisi jooksul oli see esimene päev kus nägime pilvi (seda küll juba Krki jõudes)... Tumedad pilved lähenesid päris kiirelt ning ... varsti olimegi märjad. Lisaks tuli elukoht leida, mille puhul ei olnud meil päris täpset ettekujutust kus see on ja mismoodi sinna kõige otstarbekam liikuda on ... 50 m NE suunas Diolektaaniuse paleest ei ole just parim kirjeldus linnas :D ... Kohale jõudsime... Tuleb tunnistada, et minu lemmik hosteli manager oli just Splitis (nu keegi teine ei teinud mulle nii palju komplimente eksole;)) ning hostelitest oli ka see mõnusaim. Selline pesa võiks mul näiteks Pärnus olla... Seekord ei saanud ka kohe ühte tuppa, kuna meil oli väike arusaamatus kohale jõudmisaja suhtes ning mina sain endale toa ühe tagasihoidliku noormehega, kes hommikul asjad pakkis ja teele asus teadmata suunas, vaade oli vanalinnale ning pesukuivatamisvõimalus oli ka akna taga :P Öösel tuli küll torm ja enda rahustuseks korjasin ma oma pesu sealt kokku...

Plitvice rahvuspark

2007-07-06T16:16:00.000+03:00

3. päev. Plitvice rahvuspargi külastus.

Reisi planeerides olime selle kohta palju lugenud ning kõik, kes käinud olid ka soovitanud seda. Loomulikult tekitas see elevust ja tahtmist seda kõike oma silmaga näha. Eriti kuna Islandil nähtud kosed olid hingematvad... Ja pöögimetsadest ei teadnud ma veel midagi (loe: polnud oma silmaga näinud).

Neile, kes asjast midagi ei tea väike teaduslikum kokkuvõte Eesti Looduses avaldatud reisikirjast:
1979. aastast on see rahvuspark UNESCO maailmapärandi nimestikus ning selle omapäraks on kuusteist eri tasapinnal paiknevat järve, mis on ühendatud koskede ja veekaskaadidega, luues muinasjutulise õhkkonna. Lopsakate pöögimetsade vahele peitunud türkiissinise veega järvekesed on väga väikesed, kuid sügavad (kuni 40 m). Paiknemise järgi eristatakse ülemist ja alumist järvestikku, mille vahele jääb ülejäänud järvedest tunduvalt suurem Kozjaki järv. Kõik need järved toituvad põhiliselt kolmest mägijõest ja arvukatest ojadest, millest osa voolab kohati maa all.

Järvede kristallselge vesi on väga soodne elupaik rikkalikule vee-elustikule, sealhulgas jõeforellile, keda kalda lähistel vees võib näha suurte parvedena. (Rain pidas neid mu meelest millekski muuks... aga ma ei võta kalade teemal üldse sõna, kui tegu ei ole ahvena või lestaga. Neid ma suudan ehk eristada, kuigi mine tea, mis palavaga juhtuda võib).

Plitvice rahvuspark on väga mägine: kõrgeim tipp Mala Kapela mäestikus ulatub 1280 meetrini, ent madalaim punkt paikneb vaid 400 meetrit üle merepinna. Seega ulatub kõrguste vahe rahvuspargi piires peaaegu ühe kilomeetrini. Plitvice rahvuspargi suur väärtus on põlised pöögi- ja segametsad. Metsad on pargi kaitsmise seisukohalt ülimalt tähtsad, kuna muidu hakkaks dolomiitne kaljupinnas kiiresti erodeeruma ja täidaks pisikesed järved kiviklibuga (EL 9/2003). Vat sedasi siis Pillekas. Ei olnud ainult minu luulud, et erosioon ja hävimine jne... Isegi loodusmehed kinnitavad minu arvamusi/teadmisi. Seega ei saa kõiki metsi maha võtta, et sul korra elus oleks hea pildistada ;)

Asusime siis varakult teele, et ikka saaks tõsise matkapäeva seal teha. Kohale jõudes vabanesime taas alustuseks oma kompsudest, tankisime end vee ja struudlitega ning olimegi retkeks valmis... Kõigepealt tuli valida marsuut ning siis sai teele asuda. Valisime matkaraja F, mitte et ma enam mäletaks mitu tundi (4-6?) selleks soovitati ... Alustuseks väike paadisõit, siis ümber istumine ja natuke pikem paadisõit suurimal järvel, seejärel väike jalutuskäik (paar kolm tundi ehk) ja siis autorongiga tagasi algusesse.

... Rahvuspargi kõige suurem tõmbenumber on 72 m kõrgune juga. Erinevalt teistest jugadest ei ühenda see eri tasapinnal olevaid järvi, vaid on kanjonisse suubuv Plitvice-nimeline jõgi. Plitvice juga koos lähestikku asuvate väiksemate koskede ning veekaskaadidega langeb kanjoni põhjas voolavasse Korana jõkke. Seda arvukate koskede ühinemiskohta nimetatakse Sastavciks, mis tõlkes tähendab “ühinenud veed”...

Meie selle kõrgeima joa puhul tegime väikese möödalasu ja ronisime kohe üles, mitte ei läinud nautima vaadet alt üles ja kuulama vee langemismühinat ... mitte et me seda ei oleks tahtnud... vaid ... juhtus, et me ei märganud seda käänakut ning alles üles ronides nägime seda. Siis aga ei olnud isu enam uuesti alla ronida ja siis taas üles. Aga vaate saime kätte :P

Peale seda taas bussi ja algas sõit Zadari, kus oli meil järgmine öömaja. Selle reisi esimene Apartment. Esialgu oli vaimustus suur. Täitsa oma pesa - oma magamistuba, oma kööginurk, oma vannituba, oma elutuba, oma veranda. Aga siis leidsime ka oma lemmikloomad, sipelgad, mis meid eriti ei vaimustanud ja kuna me olime liiga laisad, et konditsioneeri tööle panna, siis ... hommikuks olime Pillekaga kui sarlakites (ilmselt lemmikloomade töö) ja minul olid silmad suht paistes palavusest.

Aga selle koha peamine pluss oli mere lähedus. Seal toimus meil Pillekaga romantiline suplus kuuvalgel. Super! Vesi oli soe, peale seda sai kohe rannas dushi alt läbi hüpata (väga oluline soolase vee puhul) ning siis märjalt, rätik ümber tõmmatud, jalutasime koju. Õnneks horvaatlased on selles suhtes mõnusad, et kui rannast tullakse, siis tullakse rannast ja ei pea olema viks ja viisakas nagu Eestis harjunud oleme. Nad ikka oskavad elu ka nautida kui aeg ja koht õige!

Õhtul külastasime taas kohalikku toitlustusasutust ning tegime pitsad. Oeh... need on seal sama suured kui eestis ja kui eestis on valida suur või väike, siis ... seal on vaid suured. Aga samas ei saa nuriseda. Maitselt oli pitsa super, kuigi selle söömine oli lõpuks nii väsitav, et isegi ettekandja soovitas Easy, easy... Aga mul polnud aega maha võtta, muidu oleks need viimased tükid taldrikule jäänud. Oligi taas üks tore päev õhtusse saanud :)

Horvaatia vol. 1

2007-06-24T23:49:00.000+03:00

Reis on siis alanud ja olen 6nnelikult kohal... Ilm on m6nusalt soe ja elu ilus. Peamiseks m2rks6naks on toimiv systeemitus... Mitte miski ei ole siiani l2inud p2ris nii nagu plaanis ja meil on pidev manjana...

23. juuni, laupäev. Marsuut Tallinn/Dubrovnik/Zagreb.

Jõudsime peale pisikest ootamist ja hilinenud õhkutõusu õnnelikult Dubrovnikku ning peale pakkide ära andmist asusime vanalinna ründama. Otsustasime alustada kuulsa linnamüüriga (50 Kuna maksis kui kedagi peaks hind huvitama). Võitlus oli jõhker. Põhjamaa inimestel ei maksa ikka kohe lõunamaale jõudes ronida päikesele lähemale ning kaotuseks tuli natuke nahka. Vaated olid aga vahvad - meri, saareke, vanalinn (eriti tore oli inimeste aedadesse, hoovikestesse ning akendesse piiluda ;) ning minus tekitasid suurt elevust 3 liitrised purgid, kus midagi kääritati... ilmselt midagi alkohoolset...). Peale seda jalutuskäiku oli aeg väikeseks turgutuseks Onofrio purskkaevu juures ning mandariinipuu imetlemine... küll oleks neid vilju tahtnud ning olimegi valmis toidujahiks. Valisime pisikese toidukoha kõrvalisel tänaval ja ei pidanud pettuma. Söök polnud midagi erilist, kuid kosutas hästi ja kohapidajad vahvad. Kõigepealt ei soovinud nad meid pikka aega tülitada (kõrvallauda koristades tüüp kordas prantsuse keeles, et maailm on hulluks läinud) ja kui ma siis vabandades siiski maksta soovisin (rõhutades, et kui neile ikka see sobib ;)), siis tunnistati, et meie teenindaja on lahkunud ning et ta ei ole ka kirja pannud, mida me tellisime... saime siiski arve, kuid siis unustati rahale järgi tulla... mulle meeldib nii. selline armas inimlik suhtumine kõigesse, eriti turistidesse, kes on sinna puhkama läinud :)

Peale seda veel veidi kondamist linnas ja oligi aeg asuda järgi oma asjadele, et võtta ette järgmine õhulend - Zagrebi. Selgus, et meie härral on raskusi linnadevahetusega kuna tema pilet on loetamatu, peale pisikest segadust ja jooksutamist saime siiski kõik pardale ning saime nautida mõnusat lendu. Kahjuks sööki ei antud, kuigi bronnides jäi mulje, et isegi kõht söödetakse täis. Või äkki see klaas vett ja üks piparkook oligi õhtusöök? :P Igatahes vahva oli, telekat näidati ja ajakirja jagati (kusjuures lastele oli oma ajakiri, mitte paar lehekülge suures ajakirjas mida vanemad tahaksid ka ehk lehitseda). Zagrebis otsisime üles oma öömaja Mali Mraki ning asusime nautime eluolu ehk siis kohalikku märjukest ning siis vajusime magusse unne...

2. p2ev.

Plaanitud oli varajane äratus, et siestaks kuhugi metsa pageda. Paraku, aga äratus ei olnud nii varane ja siestaks jõudsime linna... Selgus, et erinevad kirjeldused kohalikust eluolust ei petnudki ja Zagrebis väljas söömas käimine on keeruline protsess, sest pakutakse vaid jooke... Nende nimekiri on m6nusalt pikk. Mingil hetkel leidsime siiski väikese armsa välikohviku, kus pakuti lisaks jookidele ka kooke ja jäätiseid. Nii me siis alustasimegi oma hommikut koogiga... Loomulikult oli see liig ja peale võtsime ainsamat soolast sööki - v6ileiba... Peale seda trammiga sõitma, kirikuid külastama ja vaateid nautima... Viimaseks ronisime Lotršcaki torni. Kui keegi peaks kunagi siia linna sattuma, siis parem võtku kohe teadmiseks, et kui kusagil (mõnes reisikirjas jne.) on kirjas, et tegu tasulise atraktsiooniga, siis tõenäoliselt on ka tegu tasulise atraktsiooniga. Kes on öelnud, et maksma peab kohe?! Kui piletit ei pea kohe ostma, siis miski ei välista, et poolel teel tuleb seda siiski teha. Näiteks ronid torni ära ja enne platvormile jõudmist tuleb siiski veidikene raha välja käia, et pääseda platvormile, kust avaneb vaade linnale... Kui oled kõrgele ära roninud siis (enese)haletsusest maksad ja naudid ikkagi!

Ok. Ma olen viisakas ja lasen teised arvuti... kunagi j2tkan... olin viisakas ära ja tagasi jõudnud Eestisse. Seega jätkame rahulikult...

Sinnani oli meie päevakava vabakava, aga torn oli innustav ning meil tekkis edasise suhtes plaan - külastame Medvednica mäge, kuhu peaks saama sõita köisraudteega, peale seda selgitame välja bussiajad, hangime järgmiseks päevaks piletid ja siis taas linna imetlema. Kõik oli tore kuni ... Pilleka king lagunes, köisraudtee oli suletud/katki vms... Läksime siis hoopis sööma. Seekord valisime suvalise koha, kus oli varju ja sai midagi hamba alla. Nemad (horvaatlased) ei tea tervislikust toitumisest midagi - tõid aga suure taldriku täie liha (sellised rasvast nõretavad hakkliha-pulgad) friikatega ning salatiks sibul... täiesti tavaline mugulsibul (õnneks tükeldatult). Esialgu oli nälg suur ning roog tundus maitsev. Kui asi hakkas lõpupoole kiskuma, siis ... ei olnud enam nii maitsev :D Aga sisse pigistasime, kuna ei tahtnud meie vahvat kokka solvata. Kuna mäele ei saanud (bussiga ei olnud tahtmist minna, seda enam, et väidetavalt pole seal mitte midagi, isegi mitte vaadet linnale), siis läksime hoopis Pilleka valitud Mirogoj surnuaiale, mis oli täitsa põnev. Esiteks oli surnuaia üks külg ümbritsetud suure kõrge tornidega müüriga ning teiseks maetakse sealsed inimesed betoonist auku, kogu pere ühte auku. Tegelikult asi kõlab koledamalt kui on... Lihtsalt maaga on seal riigis kitsas ning seega ei ole eraldi haudasid. On perehauad, mis on betoonist valatud ning siis suure kivimürakada (marmor?) kaetud (et uute matuste korral oleks lihtsam avada ja lisada?). Kaunistusi oli igasuguseid. Pilleka "lemmikuks" said kaks tuvi, kellel ühel oli kael kahekorra... minu arust olid nad küll armunud tuvid ja üks lihtsalt ootas musi :P Nägime ära ka Horvaatia esimese Presidendi haua - suur kiviplats rohkete küünaldega. Mulle natuke isegi Horvaatia surnuaias meeldis, et seal olid küünlad lipuvärvides ja tihti oli ka vapp küünaldel. Vahva. Edasi viis tee linna ja hankisime piletid Plitvice'sse ning jalutuskäik vanalinnas. Öine linn jäi nägemata kuna enne tuli uni. Nägemata jäi ka meie tuppa lisandunud teine mees (väidetavalt mees). Mina teda ei kohanud :(

Taani 5.-8. juuni

2007-06-03T11:44:00.000+03:00

Ma praegu isegi ei tea, mida selle reisi puhul jagada. Seal on liiga palju inside asju... Aga ma püüan. Vähemalt endale meenutuseks. Alustuseks olgu kohe ära öeldud, et see oli tööreis, mitte mingi puhkusereis!

Teisipäev (5. juuni 2007)

Start kell 2 hommikul Pärnust Tallinna Eurolines’i kaasabil. Und ei tule ja päiksetõus Eestis on super! Väike tiir Tallinnas ja asumegi ootama oma lendu. Estonian Airi abil jõudsime õnnelikult Kopenhaageni, kus meid lennujaamast välja ei lastud ning nii saimegi südamerahus 5 tundi shopata, kamba peale lahendada ristsõnu ja viia end kokku Taani põhimenüüga – võileibadega. Aga õnneks väike vein parandab meeleolu (loe: paneb mu unele). Siis väike lend SASiga ning olimegi Aalborgis, millest sai meile kodu järgnevateks päevadeks. Kuna öö oli kõigil suhteliselt vahele jäänud, siis otsustasime veidi puhata ning seejärel teha tutvust linnaga ja peamiselt söögikohtadega. Õnneks oli seal erinevate söögikohtade/baaride/pubide tänav ja sai rahulikult viia kurssi menüüde ja hindadega. Põhiliselt oli muidugi pakkumisel erinevad võileivad :/ Aga meie söögikohaks sai Casa Blanca – buffelaud, mis ei koosnenud võileibadest. Sinna sattusime ka hiljem. Peale seda tagasi hotelli ja tutvumine poolakatega, kõik noored inimesed. Kahjuks nemad olid liiga väsinud, et koos midagi toredat ette võtta. Aga see oli ka esimene õhtu alles ;) Unne 00:00.

1. Vaade linnale (purskaevud töötasid vaid õhtuti),

2. Cafe Luna meie meelis kohtumispaik.

Kolmapäev.

Äratus kell 6:30. Natuke midagi kõhtu ja kooli. Seal ootas meie sekelduste algus. Koolis tuli kõigepealt ära anda 2 tundi, siis paus ja veel üks tund. Mina sattusin õpetama eesti rahvatantse. Selles suhtes oli vahva, et sai ise ka selgeks ;) Aga üldiselt taani õpilased on vist suhteliselt sama võimatud kui meie omad. Lisaks käest kinni võtmine oli midagi üle mõistuse, aga kiirelt leidsime lahenduse. Valisime ise endale noorte poiste seast partnerid. Meile nad ei julgenud vastu hakata :D Tunnid antud, siis väike tiir koolimajas, kohv ja võileib ja edasi. Fox Hill Looduskooli. Mõnus koht iseenesest, aga ... ma ei tea kas organiseerijad veidi mõtlesid ka, aga igatahes me olime oma parimate rõivastega metsas :P Looduskoolis õpetatakse lastele geograafiat (peamiselt kompassi ja GPSiga orienteerumise abil), bioloogiat (palju surnud loomi ja taimi oli selleks ühes ruumis) ja ajalugu. Näiteks õpilased olid teinud küünlaid ja parasjagu rakendasid hobust vankri ette, et teha paar tiiru. Mulle meeldiks sellises looduskoolis töötada. Kõike tehti praktiliselt, mitte kuiv õppimine.

1. Küünalde valmistamine. Kahjuks ei saanud ise käppasid vahaseks teha :(

2. Viikingite kunagi elupaik ja matmisplatsid.

Järgmine peatus – lasteaed. Pidime seal ise ringi vaatama, nii, et ei oska midagi kosta. Taani keelest aru ei saanud, seega suhtlus lastega ära, kuigi nad püüdsid. Väike enese värskendus ja õhtusöögile.
Loomulikult ei saanud ka see viperusteta minna. Nimelt meile „unustati” öelda, kuhu me täpselt minema peame. Teadsime tänavanime ja et keegi Klaus tuleb meile vastu. See oleks sama hea kui nt Tartus öelda, et minge bussiga 3 Annelinna, Anne tänavale. Teile tuleb vastu pikk hallipäine kõhna mees. Igatahes selle kirjelduse järgi me eksisime ära. Kuigi ka bussijuhti oli hoiatatud, et otsime meest kusagilt sealt linnaosast :D Bussijuht oli huumorisoonega ja sõit oli lõbus. Varsti teadis terve buss, et seal viibivad ka šotlased (mis siis, et tegelikult oli üks šotlane, üks eestlane ja 2 poolakat). Mulle välismaa bussijuhid meeldivad, meenutades Iirimaad... Tunnine jalutuskäik ja kohtusimegi Klausiga ... Õhtusöök oli mõnus, kodu imearmas. Istusime terrassil ja nautisime ilma, toitu ja seltskonda. Peale seda tagasi linna ja kohtumine Luna baaris, väike drink ja tantsima (loomulikult olid selleks võimelised vaid eestlased ja poolakad). Väga mõnus. Lõpuks ometi sain tähistada oma kooli lõppu ja vabanemist. Muidugi oli eriti tore, kuna ma olin taani meeste seas populaarne (miinus punktid Bossilt). Kell 3 magama.

Tänav täis baare ja tantsu. Ma tahan sinna tagasi. Ma avastasin nipi kuidas taani meestele südamesse minna.. vähemalt üheks õhtuks :D

Neljapäev.
Äratus 6:30. Väga raske hommik, aga teades võõrustajate olekut polnud midagi teha. Keep smiling ette ja raamatukokku (jah Liina, me käisime Taanis raamatukoguga tutvumas). Ei saa öelda, et seal midagi erilist olnud oleks ... Lisaks saime paari sapise märkuse osaliseks (ega see pole teil puhkusereis, see on TÖÖreis), aga ... mis seal siis ikka. Peale seda tutvusime viikingi külaga (Lindholm Hoeje) ja viikingi eluga (pilt eespool). Täitsa mõnus oli päikese käes vedeleda (andke andeks, aga viikingid huvitasid mind peale mitmendat vähese unega ööd sama vähe kui raamatukogu). Peale seda kooli ja töökoosolek. See oli selline rahulik istumine peale võileibade söömist. Väike puhkus ja õhtusöögile. Seekord oli minu kord nõia juurde minna. Paar piinlikku momenti ja palju vürtsikaid roogasid. Õnneks plaan kiirelt põgeneda õnnestus. Enne kella 21 olime Lunas. Nautisime jooke ja seltskonda. Naljakas, meid oli mitmest rahvusest ja kuidagi juhtus ikka nii, et inglased ja šotlased hoidsid omaette ja eestlased suhtlesid enam poolakatega. Taanlased aga jäid kogu plaanivälisest üritusest välja. Aga ega kahju ka ei olnud :$ See õhtu oli minu sõpradele viimane ja ma saatsin nad rongijaama, kahju oli ning lahkumine südamlik. Lisaks nad leidsid, et mina võiksin olla üks neist, kes talvel Kraków’i läheb. Jubedalt tahaks, aga ei tea kas see on ka võimalik. Ma igatahes loodan, et on. Veel oli südamlik lahkumine šotlasega, ülejäänutega lihtsalt bye-bye. See õhtu oli pidutsemisvõimelisi alles jäänud vaid 2, mina ja Boss. See õhtu olime me nähtamatud, kuni paar musta meest meid avastasid. Ülejäänud osast ajalugu vaikib. Magama 2:30.

Reede.

Äratus 7:00. Tutvumine Noerresunby gümnaasiumiga. Selgus, et on eksamiteaeg ja majas vaikus ning kõik jube asjalikud, sh õpilased. Aga selle reisi jooksul esimest korda kuulsime kohalikust eluolust ja koolinoortest. Selgus, et gümnaasiumis tuleb teha õpilastel 10 eksamit, samas kui meie omad saavad piirduda vaid 5ga. Lisaks Taani valitsus maksab kõigile (?) gümnaasiumiõpilastele stipendiumi 2000-3000 DKK, kuid seda on nende jaoks vähe ja nad käivad lisaks tööl. Selle tulemusel nad reedeti eriti kooli ei jõua... ja eelmisel päeval nähtud pilt selgitas seda – pidu ja joogid on oma töö teinud reedeseks koolipäevaks. Sellega sai reisi töö-osa läbi ja võis alata puhkus, mis tähendas lõputut shoppamist, söömist Casa Blancast ja kohtumist Luna baaris. Super! Edasi tuli lend ja veel üks lend ja öine Tallinn. Tänan venna, kes sa mu üles korjasid ja seltskonda pakkusid, mis siis, et ma pooleldi magasin. Unne 5 paiku...

Kuna tegu oli tööreisiga, siis kõik pidid tööülesandeid täitma. Mina igatahes kukkusin läbi vaatamata suurtele pingutustele. Aga kui Nõid ja tema tegevused välja arvata oli väga mõnus viis tähistada enda kooli lõpetamist. Kuigi nüüdseks on mõned enda tegemata jätmised hakanud kriipima, aga ju pidi nii siis minema.

PS! Loodan, et eestlased jäid külaskäiguga rahule, vähemalt ööeluga!

PSS! Kirjutage, mida te uut teada saite, mitte palju veini te ära jõite!

Guido Kanguri fotod

2007-05-25T17:13:00.000+03:00

Ma käisin eile vaatamas Guido Kanguri reisipilte ja ... tee või tina aga Eesti on ikka väga ilus! Tekkis juba väike kahetsus hinge, et Eestimaa avastamine on jäänud unarusse. Näiteks pole ma sattunud kordagi Matsallu, lisaks tekkis tahtmine see suvi Setomaal käia ja Käsmu merepäevadest osa saada, kuulata Leigo järvemuusikat jne. Seda loetelu võiks lõputult jätkata. Loodan, et ilm soosib kõiksugu ettevõtmisi ka augustis. Enne seda mul Eestimaa jaoks aega paraku ei ole. Sahmerdis nagu ma olen.

Aga see aasta olen suutnud veidi Vooremaal seigelda (ainuke hea asi teeremontide puhul;)). Super! Mina ei koli Eestimaalt küll kuhugi. Mujal on tore käia, aga siia tagasi saabuda on parim!

Taani reis

2007-05-25T09:17:00.000+03:00

Järgmise reisi sihtkoht on selgunud - Taani, Jüüti poolsaarele, Ålborgi lähistele, Vestbjerg skole'ga tutvuma. Tore on osaleda projektides, mis võimaldavad reisida ka õpetajatel. Tuleb tunnistada, et täitsa tore on kolada erinevates koolides ja näha kuidas seal asjad käivad ... Lisaks veel võimalus külastada kohalikke kodusid, mida tavalise turismireisiga ei näe (jah olen laisk ja paha ja ostan endale tuusiku enamasti!).
Hetkel rohkem ei tea kui, et 5-8. juuni veedan lennates ja konnates Taanimaa pinnal.

What City Do You Belong In?

2007-05-06T12:13:00.000+03:00

Kuna mul midagi asjalikku hetkel öelda ei ole, siis ma tegelen lihtsalt ringi luusimise ja uudistamisega. Näiteks selgitasin välja, kuhu linna ma peaks kindlasti lähiaastatel jõudma. Selgus, et London on see linn, kuhu ma sobin :)

A little old fashioned, and a little modern.
A little traditional, and a little bit punk rock.
A unique soul like you needs a city that offers everything.
No wonder you and London will get along so well.

What City Do You Belong In?

taevakaart...

2007-05-05T14:27:00.000+03:00

kas keegi oskab kommenteerida, kas sellise asja omamine tasub ära? ma juhtusin vaatama, et sellega saab teatavaid sooduseid ... hetkel siis soodsamalt viini lennata... Eesti õhu asi on see taevakaart siis... tundub mõistlikum maksta 100 raha kaardi eest ja lennata 400 raha soodsamalt... iseasi kas kõik on nii ilus kui süvenemata tundub...

ideed vol 2

2007-04-29T21:38:00.000+03:00

Corona & Kafe Moskova & Dubrovnik - vendade Kaurismäkide asutatud restorani-kompleks: piljardisaal Corona, Moskva baar ja hämune (?) Dubrovnik, kus elav muusika ja klubiõhtud. Eerikinkatu 11. (Huvitav kas peaks enne Horvaatiat seal ära käima või oleks see liig... ja tegelikkusega pole mingit pistmist?)
Ateljee Bar - Linnalegend aastast 1931 - tule imetlema parimat vaadet Hesingile Torni hotelli tipust + Sokos Hotel Torni. Yrjönkatu 5.
DTM - Skandinaavia suurim ja kuumim gaykoht: kohvik, baar, ööklubi. Iso-Roobertinkatu 28.

Siin on siis igale maitsele midagi... tore reklaam, aga eelistan teie kommentaare asjale. sest mina kui trenditeadlik cool rokipeer, kes on ühtlasi jäähokifänn ei suuda küll otsustada, kus ma siis pidutsema peaksin :D PS! nüüd saan flaieri rahuliku südamega minema visata :D

ideed vol 1

2007-04-29T21:35:00.001+03:00

Otsustasin reklaamiohvriks langeda ja järgmine kord Helsingis vaadata, mida soovitatakse ... 24 hours no-nonsense in Bohemian Helsinki ...
Design Forum Finland Soome disainikeskus - näitused, disanipood ja koogigalerii (mis iganes see on, aga see kõlab toredalt!). Erottajankatu 7.
Skanno - Pöörane sisustuskaubamaja, kus müügil ka mitmed maailma tippbrändid. Porkkalankatu 13G.
Kammpi - taevalikud shoppamisvõimalused Helsingi uusimas kaubanduskeskuses - 150 kauplust ja restorani. Urho Kekkosen katu 1. + seal asub klubi Lux - Trenditeadliku peolooma esimene valik.
Teatteri - baarid, kohvik, ööklubi. Külaliste seas liigub nii tippmodelle kui jäähokiässasid. Pohjoisesplanadi 2.
Ahjo - Coolimast coolim klubi disainihotellis Klaus K. Bulevardi 2-4.
Hevimesta - raskerockiklubi, kolmapäeviti ja reedeti hevikaraoke. Hallituskatu 3.

Rootsi vol.2

2007-03-22T17:09:00.000+02:00

oligi käes viimane päev gävles. sõbranna läks tööle ja mina jäin mõnulema, sest ebanormaalne oleks olnud ärgata kell 6:48! Just nii palju näitas kell kui uks oli kinni pandud ja minul segadus, et miks ma nii väsinud olen. siis sain aru küll :)
peale ärkamist lehe kolksatuse peale otsustasin end siiski üles vedada ja minna tutvuma ilmaga- rõdule. ilm tundus täitsa mõnus olevat vaatamata õrnale lumesajule. Välja ikka ei meelitanud. Ronisin msn-i ja sain pahameele osaliseks, et toas passin ja ringi ei kakerda.

Lõuna paiku otsustasin alluda survele ja end siiski õue vedada. Tegime kiire lõuna sõbrannaga ja siis hakkasin taas linna ja poodidega tutvuma. Loomulikult eri lahkunud ma tühjade kätega - uus püksirihm ja pluus kotis võis sõbrannale tööle vastu jalutada. Loomulikult esimest korda selle reisi jooksul läksin ma kaduma. sõbranna juba oli lootust kaotamas ja käskis jalutada tagasi, kust ma alustasin ehk siis turuplatsile. Kuna see oleks igav siis tegin oma ringi võiduka lõpuni!Kontserdimaja hakkas paistma ja asukoht sai selgeks :D Peale seda läksime kohvikusse, kuna mina olin mitu tundi jalul olnud ja mul oli tõsiselt kõrini. Sõbranna suutis end talitseda ja peale ühes kohvikus aelemist läksime kohe edasi teise. Esimeses oli koogi valik hea aga istumine jama. teises polnud koogivalikut aga aelemiskohana sobis ideaalselt.

Peale seda ootas ees kino. Käisime vaatamas music and lyrics. tuleb tunnistada, et see oli lahe kogemus. Kõigepealt oli ekraani ees kardin. Ja mitte sellise ilus sametine vaid kirju kui lapitekk. Ma kõkutasin selle peale tükk aega. Siis oli aeg reklaamide käes ja kardin tõmmati eest. NAgu päris. Peale reklaame tõmmati kardin ette tagasi :/ Te võite arvata milline oli mu hämming... Sõbranna rahustas maha, et nii käibki asi. Peale seda siis tõmmati kardinad eest ja oli aeg filmiks. Film oli tüüpiline romantiline komöödia. Aga vahelduseks oli hea, viis mõtted eemale.

Õhtu veetsime mõnuledes sõbranna korteris. Kuid tuleb tunnistada, et ma olin väga väsinud. Ma ei tea kas värske õhk või uudised kodust mõjusid nii. Igatahes mina läksin suht vara magama.

Siis oligi käes viimane päev. See kulus peamiselt sõidule. Kõige tüütum osa oli rongisõit. Nimelt minu ees istus mees, kes esimese 50 minutiga kummutas 4 õlut ja järgneva 20 minuti jooksul veel kaks. Vahepeal käitus nagu tõõpilised mehed pubis jalgapalli vaadates. vastik!

Õnneks minu suurim hirm, et ta lendab Eestisse ja istub minu kõrval ei täitunud. Eestisse jõudes sain kokku sõbrannaga ja tegime kiire söömise hiinakas. Peale seda jätkus teekond koju.

Selline pisike trip oligi :)

Rootsi

2007-03-18T11:03:00.000+02:00

16.03.07.
Alustuseks s6itmisest... Ma ei saa aru, mis toimub. Ma j6udsin suhteliselt vara lennujaama, kuna ma ei teadnud kaua ma jalutan kesklinnast sinna (jah, ma tean, et ma ei ole normaalne!) ja tuli tehaveel kiire poes käik ka. Igatahes j6udsin piisavalt vara, et sain kohta valida. Aga lennukisse j6udes selgus ,et mingi jorss istub MINU kohapeal. 6nneks ta sai oma veast aru ja lahkus sealt. Kahjuks v6i 6nneks polnud vaade suurem asi, kuigi lennukitiibade tööga sain end kurssi viia :D Pillekas, mul on tunne, et kui Horvaatias samasugune lennuk, siis me ei istu enam tiivakohal, sest seekord oli mul rida 13 ja see oli keset "tiiba".

Lend oli ebatavaliselt lyhike, 50 minutit. Ma harjunud ju tunduvalt pikemate otsadega. Veidi vaatad Tallinnat ja Pakrit, loed paar artiklit lehest ja juba paistavadki skäärid. Tuleb tunnistada, et Rootsi rannik on ilus nii lennukiaknast vaadatuna kui laevaga tulles. Super! Jube palju järvekesi oli, mis tekitasd minus kohe ka kysimuse, et kas nad on soolase v6i mageda veega? Ehk siis kuidas need tekkinud on? Maa kerkimise tagajärjel v6i mandrijää sulamisel tekkinud? Ei ole rohkem selle teemaga tegelenud ja seega endiselt ei tea vastust.

Peale maandumist selgus, et SJ automaati pole yldse kerge leida! Rääkimata siis rongijaamast, kui parasjagu ei tea, et Stockholmi minek on yhest ja mujale teisest kohast... Urr... Aga l6puks selgus ikka, et oleksin j6udnud ka varasemale rongile ja ei oleks pidanud passima Arlandas 3 h :D Samas aeg läks suhteliselt ruttu, kuna olin haaranud endale k6ik-v6imalikke lehti lugemiseks. Rongis kordus sarnane intsident lennukiga, minu kohale trygis mingi tädi. Aga ka siis sain endale 6ige koha ja s6id v6is alata. Naljakas, yksk6ik, kus sa rongiga s6idad on tunded ikka samad. M6nusad.

Ja siis olingi kohal - Gävles. Kohe esimene tunne oli, et see ei ole see koht, kuhu ma muidu satuks. Siin ei ole sellist hubasust. Lihtsalt tavaline linn. Aga korter, mis on minu kodu järgnevatel päevadel on m6nus. Seda osa ma naudin!

Teine päev ehk kuidas kaks neidu Uppsalaga tutvusid :D
Hommikul suhteliselt varane äratus, sest meil on plaan vallutada Uppsala- tudengite linn. Tuleb tunnistada, et sinna j6udes sain kohe aru, et see linn mulle meeldib. See meenutas mulle Tartut. Oli laupäev ja varajased tunnid. Linn oli vaikne ja nii m6nus oli uidata. V6tsime sihi roosale hoonele mäe otsas (selgus, et tegu oli lossi vms). Paraku jäi meie teele veel yks roosa maja, mida me pidasime ylikooliks. Muidugi selgus kohale j6udes, et tegu on haiglaga. Aga vinge nägi välja... ;) Peale seda tegime mäkke t6usu ja "vallutasime" lossi. Lossi juures, mina vaatasin, et mingi ehitajad k6pitsevad midagi... Lähemale tol hetkel ei läinud kuna oli muudki huvitavat silmapiiril... Ringiga tagasi j6udes selgus, et tegu on matkajatega, kes olid ööbinud sissepääsu ees. P6nev koht iseenesest valitud! Mina arvaksin, et sellises kohas on pidev mehitatud valve :) Lossi puhul oli kurb, et sisse ei saanud nii vara :( Kuna ilm oli jahe ja mäe otsas polnud mitte midagi otsustasime tagasi linna minna ja v6tta hommikusöögi. Koha valimine 6nnestus 100% ja enam. Söök oli super ja koht hubane ja m6nusalt sumisev. Muuseas siia sattudes tasub kindlasti proovida vastlakukleid. Siin on lisaks vahukoorele saia sisse peidetud ka martsipani! Jube hea.

Peale seda lonkisime veel tänavatel, käisime kirikus, kus meid peeti soomlasteks ja räägiti ajaloost ja l6petuseks pisteti pihku broyyr. Eesti keelne! Super. Peale seda sattusime me poodi... käsitöö omasse. Ja loomulikult oli seal palju asju (loe: kulinaid), mida mul vaja. Peale arutlusi iseenda ja s6brannaga suutsin välja valida yhed neist... kuigi syda jäi sinna, sest paar paari k6rvakaid oleks pidanud rohkem ostma. Nad olid nii teistsugused. Samas maailmas on palju huvitavaid asju (loe: v6idab see, kellel surres on k6ige rohkem asju). Peale seda shoping. Ei midagi p6nevat jäänud silma. Peale seda oli aeg koogitamiseks. Olime varem näinud yhte m6nusat kohvikut, kuhu mina tahtsin tagasi. See oli tudengite kohtumispaik. Pisike ja armas. Lisaks tohutult suurte saiakeste ja kookidega ning suurepärase tee valikuga. Sinna tuli liikuda kiirelt, sest... pidin mööduma poest, kuhu oli jäänud veel palju "vajalikke" ehteid. Rohkem asjalikku me Uppsalas ei teinudki, taas poodlesime. Seekord jätsin taas raha poodi. Sain endale petrooleumi vms p6levad "kyynlad" koos jalgadega. Peale seda olime väsinud ja tydinud ja läksime taas kohviku! Seekord kooki ei v6tnud. Eelistasime soolast.

Gävles jalutasime koju ja arutasime, kas minna peole v6i mitte. Kuigi ega eriti diskussiooni ei tekkinud, kuna see oli ainus v6imalik 6htu välja minemiseks ja ma tahtsin ning vajasin seda! Hoolimata päevast Uppsalas. 6nneks s6branna väga pikalt ei blokkinud. Tegime väiksed kokteilid ja asusimegi teele. Koht oli suhteliselt tyhi. Aga 6htu möödudes pilt muutus ja täita tore oli. Aga sellega, et tyybid omavahel tantsivad ei harju ma kunagi ära. Natuke keeruline yritus oli, sest meil on M-ga erinev maitse. Seega kui tema tahtis tantsida siis surin mina ja vastupidi. Lisaks oli seal veel kontsert, kuna muusika ola pigem rokkiv, siis pidi ta surema ja kuulama. Sest mind siis ei suutnud ta kyll Disko saali meelitada. Minu 6nneks olid härra punane ja must meie marsuudil ning ta ei tahtnudki l6puks diskot :D punane ja must olid härrad, kes meile silma peale panid, aga kelledest meie midagi ei arvanud (Birdy Nunu sina hoiad sel kohal suu kinni eksole;) ). Yldse on hea nii väljas käia, kui keelt ei m6ista. Vaatad otsa ja naeratad kui keegi rääkima tuleb ja edasi vaatad rahulikult ringi ning s6branna peab vaatama kuidas neist lahti saab ;) Peo l6petadas pidurist s6branna M. Temal oli k6rini. Mina oleks ikka l6puni pidutsenud, kuna siin l6ppevad peod ju kell 2 :/ Igav! Samas uni oli magus :)

Kolmas päev.
Gävle. Äratus selle peale, et öeldakse, lund sajab. Ja mitte natuke vaid päris palju. Samas ehk nii ma saangi oma esimesed selle aasta lumeinglid ära teha :) Täna plaan jalutada Gävles, kulastada kohalikku elu tutvustavat muuseumi, vedeleda kohvikus ja shopata. Igati asjalik päev saab olema :)
Nyyd siis sellest, mis tegelikult toimus. Alustuseks jalutasime muuseumi. Iseenesest tore koht, mis tutvutas kohaliku valla (?) eluolu ja ettev6tteid. Eriti meeldis mulle aparaat, kust sai 10 krooni eest pastille. Lisaks samas ruumis oli v6imalik vaadata pastillide reklaame ammusest asjast... 1928-1945 vms. Eriti meeldis mulle kukega variant, kellel oli, köhh-köhh, hääle kähe. Kanad muigasid ainult nokkimise vahel. Siis tuli peremees ja andis pastille... kukk sai oma hääle tagasi ja kires ja soovitas k6igile neid :D

Peale seda veidi shoppasime. Mina järjekordselt ei ostnud midagi. Ei ole isu yhegi r6iva järgi, mida siin myyakse. K6ik on nii rootsilik :D Ma tahaks midagi toredat, mis sobiks noorele 6petajale ja paneks 6pilased ahhetama :) Sellist m6istliku hinnaga ei ole näinud. Peale seda jalutuskäik linnas, j6e ääres. Peale seda järjekordne kook. Ma ytlen, et Eestisse j6udes olen ma täitsa kook! Hetkel erilisi isusid ei ole... v6i kui siis hapukapsa ja seaprae järgi :)

Päeva l6petuseks tutvusin (s6branna läks trenni) vanema linnaosaga kui nii v6ib öelda, sest... linna p6les x aastal maha ja vanu maju on vähe säilinud. Mulle meeldis. Majad olid pisikesed nagu Lindgreni raamatust. Kahjuks fotokas ytles yles ja palju pilte ei saanud teha :( Hetkel oli ilm muidu m6nusalt päikseline. Samas jääb loota, et ka homme on! Peab olema, sest homme on plaan kolada linnas ja teha hunnikuga pilte meenutamaks seda kohta. Praeguseks on teada, et juunist siia linna enam asja ei ole, kuna s6branna kolib tagasi Linköpingu.

Šotimaa vol 2

2007-03-01T22:11:00.000+02:00

Alustuseks veidi sellest, miks ja kuidas ja mismoodi. See reis oli täiesti planeerimata kuna ühel lõunal lihtsalt lebas üks paber töölaual, kuhu kästi end kirja panna. Mina paha aimamatult panin end siis kirja ja paar tundi hiljem tundsin huvi millega tegu- ühe Comeniuse projekti raames minnakse Shotimaale Edinburghi. Ei saa öelda, et ma väga kurvastanud selle üle oleksin, et nimi kirja sai :)

Minu rõõmu rikkus ainult pisiasi, et reishommikul oli mu kehatemperatuur kõrgem kui normaalseks pidada saab- 38,6 kraadi. Seega natuke vati sees olles toimus see reis. Kahetsesin oma otsust "minna!" ainult 2 korda- lennukis maandumise ajal ja öisel 2 tunnisel bussisõidul Glasgowst Edinburghi.

25.02.07.

Alustuseks sõitsime Eurolines'iga Riiga. Tuleb tunnistada, et ma ei saa aru, miks Eurolines Lätis iga natukese aja tagant peatus... Nagu kohaliku liiniga - tunne oma naaberriiki- sõidaks. Õnneks elasin selle kõik ilusasti üle. Edasi tuli pikem lennu ootamine. Loomulikult entusiastlikud nagu me olime astusime esimesse järjekorda check in'i tegema. Selgus, et natuke vale koht sai valitud :D Sest see oli Dublini saba... Kuigi sinna lendaks ka taas hea meelega ;) Lõpuks saime oma check in'i tehtud ja algas vabadus shopata ja süüa. Viimast oli muidugi keeruline teha, kuna aeg oli hiline ja enamik kohti suletud, ülejäänud kohtades oli valik aga kesine...

Lend. Tõusmine ei valmistanud mingeid piinu. Täiesti nauditav. Maandumise kohta sama öelda ei saa. Mul oli tunne, et mu pea plahvatab. Kõige halvem kogemus. Huvitav kas põhjustatud haigusest ja nohust? Ma siiralt loodan, sest sellist teist kogemust ma ei taha. (Kuigi vaevalt ma kunagi reisimisest haiguse pärast loobun...)

Takso. Lennujaamas ootas meid takso (väike mikrokas, mitte tüüpiline armas takso), mis viis meid Edinburghi, meie armsasse hotelli. Selgus, et asi ei ole üldse nii armas. Nimelt selgus, et me saabusime liiga vara ja meil pole broneringut selleks ööks. Õnneks võeti vastu ja paigutati magama. Kell oli kohaliku aja järgi 2 ja magamiseks 6-7 tundi, sest just kell 8 hakati pakkuma hommikusööki. Minu jaoks on seda vähe, aga kuna uus koht ja ärevus, siis ei olnud hullu. Uni oli magus...

2. päev.

See päev oli meil peamiselt nautimiseks. Kell 19:30 ootas meid esimene kohtumine sõpruskoolidega (Shotimaa, Inglismaa ja Taani. Poola seekord ei saanud rahalist katet).

Päeva alustasime avatud akna, kevadlõhnade ja linnulauluga ning pooliku Shoti-Inglise-Iiri hommikusöögiga - muna, peekon, oad, tomatid. Seekord jätsime välja vorstid ja verikäki (black pudding). Siis asjad kokku ja linna peale!

1. Meie kodutänav. 2. Hotell väljast. 3. Vaade hotelli koridoris. 4. Vaade hotelliaknast.

Alustuseks otsustasime lihtsalt kõndida ja vaadata kus-mis ja lõpetada esimese käigu Palace of Holyroodhouse'i juures. Vahepeal külastasime kirikut (mõisted ja nimed ei pruugi kooskõlas olla, kontrollin kui viitsin!) ja tuli tõdeda, et ka selles riigis saab loll kirikus peksta. Suudeti 5 naelaga tõmmata ostu sooritades. Õnneks eestlased pole pehmest puust ja saime raha tagasi. Retk võis jätkuda. Paraku tundusid siis poed väga atraktiivsed... Mingi hetk jõudsime järeldusele, et nii ikka ei saa. Peab kiirelt minema tänava lõpus asuvasse paleesse ja küll siis jõuab poode kammida :) Mulle sobis see otsus väga. Nii me siis kiirel sammul liikusimegi Palee poole. Tuleb tunnistada, et päris tore koht. Minul on hea meel, et ma ei vahetanud seda shoppamise vastu. Kahju ainult, et liiga kevad (vabandust talv) oli ja aed oli külastajatele suletud. Suvel oleks kindasti hoopis teine tunne seda kohta külastades. Peale seda oli tõsine poodide kammimine, mitte et ostud seda meenutama oleksid jäänud.

1. Vaade kindlusele 2. Vaade pargist linnale 3. The Palace of Holyroodhouse (kuninganna residents Edinburghis. Külastajad saavad vaid siis uudishimu rahuldama minna kui proua pole parasjagu selles kodus ) 4. Peremehele truu Bobby.

Kui vaatasime, et aega väga napilt jooksime Bobby juurde. Kuulus Bobby oli vaja ju ka üle vaadata! Peale seda kiire käik hotelli ja jalad seinale pooleks tunniks. Suhteliselt surnud tunne oli ja välja minemine (loe: veel kõndimist) ei olnud üldse ahvatlev. Aga kui valikut ei olnud, siis ... lihtsalt läksime. Kohal olles oli väga mõnus istuda ja veini rüübata ja juttu puhuda. Inglise keel ei tundunudki selle hetkeni hull, kui ma pidin rääkima teemal 'estonian soils' ja veel midagi midagi minu jaoks arusaamatut. Selgus, et võõrustaja on ka geograaf!

3. päev.

Kiire hommikusöök (seekord vahetasin peekoni vorsti vastu ja uskuge mind ei olnud parem... ikka soolane...) ja rongijaama, kus ootasid meid inglased, et koos reisida kooli :) Kool oli pisike madal maja, kuhu mitte igaüks pääse. Alustuseks uksekell, siis sisse ja registreerima. Kõik said kaela sildid, et millal ja kes ja kust ja miks on. Väga uhke tunne oli olla Headteacher.

Edasi tuli kohvetamine kohalikega ja tutvustusring ja peale seda klassidesse tundi andma. Kuna meie ei teadnud, et seda teha tuleb, siis oli piinlik endal, et ei olnud esitlust ega midagi. Lihtsalt rääkisime Eestist. Samal ajal taanlasel oli korralik ettekanne oma riigist ja koolist... Elagu e-riik Eesti, kus ei ole võimalik infot 3 päeva jooksul edastada kõigini.

1. Selline näeb välja siis kohalik algkool. Nagu kombeks ühe kordne madal sopiline maja suure aiaga. 2. Selline oli klassiruum. 6. klass kui ma õigesti mäletan. Ruumis asjade paigutus pole üldse meie klassi moodi. Tundub suht mõnus kui tahetakse lastele anda rühmatöid jms teha. Püsti seisavad Allie (parempoolne ja õpetaja), vasakul abiõpetaja (nimi teadmata). Õpetaja saab rahulikult ka külalistega tegeleda kuna abiõpetaja jääb siis laste juurde. Tundub mõnus!

Kõige helgem hetk oli taanlase ettekandes kui ta uuris, mida lapsed hommikul sõid ja siis rääkis kuidas taani lapsed hommikuks kooki söövad. Võite vaid ette kujutada, mis sagin ja ahhetamine laste poolt lahti läks... hommikuks ja kooki! :D Väga lahe :)

Peale seda tuli valida rühm, et minna filmima. Valida sai kunstimuuseumi, kindluse ja loomaaia vahel. Mina otsustasin kindluse kasuks, kuna eelmine päev olime ainult eemalt imetlenud seda kõrguses asuvat kindlust. Kindlusesse sõitsime taksoga :) Minnes väikese ja roosaga, tagasi helerohelisega. Kindlus oli ikka suur... Mulle meeldivad suured asjad, kust näeb kaugele. Kogu linn oli kui peopesal :) Teate, ma ei oska sellest rääkida ...

1. Selliste värviliste taksodega me kindlusesse 2. Selline näeb asi siis sissepääsu poolt välja 3. On veel vaja midagi lisada? Lisaks kui oskaks ;) 4. Seal liikusid värvilised mehed :) See oli kahjuks ainus, keda andis veidikene tabada. Nad olid jube väledad.

Siis oli väike sööming ja tagasi kooli, kus tuli teha filmitust 5 minutiline film. Kahjuks olid asjad seadistamata ja see ebaõnnestus. Seega saime rahulikult tagasi hotelli minna ja õhtuks valmistuma hakata. Meie muidugi alustuseks shoppasime ja ... nüüd on mul uus ilus käekott... roheline!

Õhtut alustasime Gregi juures veini ja snäkkidega. Vat sellist korterit ma tahan endale! Seal ei olnud mitte midagi erilist, aga sisse asutdes tundsid nagu oleks koju jõunud. Vahel külla minnes ei oska istuda ja astuda aga seal... Ma tahan sellist kodu!

Peale paari reaktsioonimängu olime kõik piisavalt elektrit täis, et minna kohalikku india restorani. Mul oli juba enne halb eelaimdus, et ega see hästi ei lõppe. Kahjuks mu tunne ei petnud mind. India toit ei ole minu jaoks- liiga vürtsine. Kuigi valisin omaarust hoolikalt. Kas teie arust saab kana kookose ja mandliga jogurti kastmes vürstine olla? Võrreldes näiteks curry ja chilli kastmega? Minu arust ei saanud, ka taanlasest india köögi fänn väitis, et tegu on väga mild asjaga... Oeh... Minu elu kalleim suutäis. Sest tõesti ma seda praadi rohkem ei söönud, kui vaid ühe kanatüki ja natuke paljast riisi jogurtiga kõrvale. Edasi läksin üle veele ja veinile. Peale pikka omavahelist naermist ja arutelu tuli teenindaja minu juurde ja küsis, kas peab lahjendama. Lasime seda rõõmuga teha. Ilmselt pesid nad kana vee all puhtaks ja asetasid tagasi vürtsisele kastmele. Sest peale seda oli liha söödav, aga kaste endiselt mitte :D Vähemalt oli indialastel lõbus! Lisaks sattus üks neist pildistamise sõltuvusse. Jubedalt tahtis abivalmis olla ja pilti teha ning lõpuks ei saanud pidama, ainult "one more" :D

1. Vaade Gregi rõdult 2. Gregi elutuba. Täis inimesi ja meeleolu. 3. Korteris oli üks mõnus riiul- täis raaatuid (reisi omasid!), plaate ja jooke :) 4. India restoran. Nagu näha võite on fotograaf kobakäpp ja indialased käbedad inimesed ;)

Peale seda ootas taas armsaks saanud hotell, kuhu jõudmiseks tuli võidelda vihmasajuga ja suhteliselt tugeva tuulega. Samas kevadelõhn ja tunne oli alles. Seega polnud asi üldse jube :)

4. päev

Äratus ja hommikusöök. Seekord loobusin igasugusest munast. Eelistasin vana head müslit piimaga :D Kohe endal oli parem. Siis taas kooli...

Seekord ootas meid ees kontsert või animatsioonide rühmatöö. Kuna me pidime lahkuma varem kui teised, siis otsustasime animatsioonide tegemise kasuks. Kuigi vahel käisime piilumas kuidas kontsert edeneb. Näiteks vaatasime kuidas õpetaja Allie torupilli mängib :) Väga lahe. Ja kui meil lapsed kipuvad koolis jooksma ja nihelema/rääkima kontserdi ajal, siis seal liikusid lapsed rahulikult ja vaikselt ning kontserdi ajal suutsid nad vaikselt kuulata. Täielik hämming kui erinevad lapsed on. Loodame, et varsti saavad kõik lapsevanemad ka Eestis aru, et lapsele ei piisa ainult rahast. Vaja on ka aega ja viitsimist oma lapsega tegeleda.

Meie aga tegime sotsiaalpoliitilise animatsiooni, et kasuta alati hands free'd autoga sõites, muidu tulevad elevandid! Meil endal oli igatahes väga lõbus! Tuleb tunnistada, et teistele meeldis see ka... Peale seda oli viimane lõuna koolis... Jälle võileivad! Neist oli selleks ajaks küll villand. Seega sättisin end puuvilja vaagna kõrvale. Nii, et minul on selle aasta esimesed maasikad söödud :) Lisaks oli seal veel melonit ja ananassi jms. Ei mingeid õunu-pirne!

1. Animatsiooni tegemine algelisel moel, aga see eest lõbusal! 2. Allie (kuidas iganes seda kirjutatakse) mängis torupilli. See oli nii jube, et lapsed olid oma kõrvad katnud. Samas aru saadav ju, härra on seda iseseisvalt õppinud peamiselt. Selleks ajaks oli ta saanud harjutada vaid 2x õpetaja käe all. 3. Nii nad seal siis istusid ja kuulasid oma direktorit. Ainult õpetajad istuvad toolidel. 4. Selline oli siis meie lõunasöök - võileivad, wrapid, liha vardad ja puuviljad.

Edasi ootas meid vaid kodutee. Alustuseks hotelli, siis rongile ja Glasgowsse. Kuna meil oli tegu Ryanairi lennuga, siis saime rongiga Edinburghist tasuta Glasgow lennujaama. Müstika. Varem teadsime, et saame poole hinnaga :) Aga meile meeldis see väike mitte midagi ütlev templiga paber. Sellega sai rongiga Glasgowsse, Glasgows sõita bussiga ühest rongijaamast teise ja siis veelkord tasuta rongiga lennujaama... Oleks sellised pabereid rohkem! Esimest korda elus esitati mulle lennujaamas küsimusi, et kas tegu on minu kotiga, kas ma pakkisin selle ise ja kas kott on kogu aeg minuga olnud... Müstika... Ütlesin jah igale küsimusele, kuigi ega ma terve päev oma kotti tegelikult ei valvanud... Ja mu mantel otsiti läbi... Huvitav mida nad sealt küll leida lootsid :D Tegelikult sellega seoses ajas mind nende viisakus närvi! No mida sa küsid, kas ma võin Teie mantlit kontrollida, kui neil on selleks õigus ja mul ei ole muud kui kiip smailing näole manada ja öelda jah. Huvitav, milline oleks nende reaktsioon olnud kui oleksin öelnud ei?

Peale lendu väike ootamine öises Riias ja tagasi koju :) Selline väike Shotimaa nuusutamise reis oligi :) Loodan sinna tagasi sattuda, sest palju jäi veel nägemata.

Šotimaa vol 1.

2007-02-20T16:51:00.000+02:00

Nüüd on siis selge, et minu selle aasta esimene välis(töö)reis viib mind Shotimaale. Aeg on küll piiratud, aga loodan, et midagi ehk ikka näeb ja ... kui tasuta saab siis peab ikka minema ;) Esimene päev saame tutvuda linnaga. Edasist päevaplaani ei tea veel mitte. Loodan, et lastakse ikka puhata ja mängida ka. Kuigi aeg on lühike ja tahaks palju näha. Loodan, et lossis saan ära käia. Rohkem plaane ei tee, kuna seal olekuks vaid 2,5 päeva ja vahepeal peab tööd ka tegema :) Aga vaheldus ikka.

Seniks aga... kes tahab kursis olla võib vaadata meie öömaja St. Valery Guest House'i...

plaanid 2007

2007-01-11T15:53:00.000+02:00

Aastal 2007 on esialgu plaanis...

1) märtsis Rootsi (gävle+uppsala). Sinna on pilet olemas ja minek kindel.

2) juuni-juuli Horvaatia. pileteid ei ole seega kõike võib juhtuda selle asemel. näiteks ununes tänaseks ära miks just horvaatia... ja miks mitte nt. portugal, prantsusmaa, itaalia, island, shotimaa? otsustasime, et teeme tabeli, kus hindame järgmisi komponente (hea, et on minusuguseid maniakke veel): a) lennuvõimalused, b) kohapealne reisi kallidus, c) vaatamisväärsused, d) loodus, e) ringi liikumise lihtsus, f) riigi kuju (piklikus on raskem liikuda;)). hakates seda koostama selgus, et horvaatia võidab oma hinnaga. peaks vist piletid ära ostma, et siis aega kohapealse elu-oluga tutvuda küll. sest juuni on kaugel. aga kes teab kaua me seal olla saaksime :/ ikka liiga leeruline :P

3) juuli Soome-Norra (sh nordkapp ja lofoodid). see tundub ka hetkel kindel olevat, kuigi väike pisike aga asjal on.

4) ?

Minu kaart 2006

2006-12-27T10:42:00.001+02:00

Selline on siis minu maailm 2006. aasta lõpuks. Oma *lemmikuga* on tähistatud kohad, mida on õnnestunud oma silmaga kaeda. rohkem või vähem, aga siiski :) loodan, et aasta pärast on see ring tunduvalt laienenud :) vähemalt ideid on... nii juba külastatud kui siiani nägemata riikide osas :)