Horvaatia vol. 1

Reis on siis alanud ja olen 6nnelikult kohal... Ilm on m6nusalt soe ja elu ilus. Peamiseks m2rks6naks on toimiv systeemitus... Mitte miski ei ole siiani l2inud p2ris nii nagu plaanis ja meil on pidev manjana...

23. juuni, laupäev. Marsuut Tallinn/Dubrovnik/Zagreb.

Jõudsime peale pisikest ootamist ja hilinenud õhkutõusu õnnelikult Dubrovnikku ning peale pakkide ära andmist asusime vanalinna ründama. Otsustasime alustada kuulsa linnamüüriga (50 Kuna maksis kui kedagi peaks hind huvitama). Võitlus oli jõhker. Põhjamaa inimestel ei maksa ikka kohe lõunamaale jõudes ronida päikesele lähemale ning kaotuseks tuli natuke nahka. Vaated olid aga vahvad - meri, saareke, vanalinn (eriti tore oli inimeste aedadesse, hoovikestesse ning akendesse piiluda ;) ning minus tekitasid suurt elevust 3 liitrised purgid, kus midagi kääritati... ilmselt midagi alkohoolset...). Peale seda jalutuskäiku oli aeg väikeseks turgutuseks Onofrio purskkaevu juures ning mandariinipuu imetlemine... küll oleks neid vilju tahtnud ning olimegi valmis toidujahiks. Valisime pisikese toidukoha kõrvalisel tänaval ja ei pidanud pettuma. Söök polnud midagi erilist, kuid kosutas hästi ja kohapidajad vahvad. Kõigepealt ei soovinud nad meid pikka aega tülitada (kõrvallauda koristades tüüp kordas prantsuse keeles, et maailm on hulluks läinud) ja kui ma siis vabandades siiski maksta soovisin (rõhutades, et kui neile ikka see sobib ;)), siis tunnistati, et meie teenindaja on lahkunud ning et ta ei ole ka kirja pannud, mida me tellisime... saime siiski arve, kuid siis unustati rahale järgi tulla... mulle meeldib nii. selline armas inimlik suhtumine kõigesse, eriti turistidesse, kes on sinna puhkama läinud :)

Peale seda veel veidi kondamist linnas ja oligi aeg asuda järgi oma asjadele, et võtta ette järgmine õhulend - Zagrebi. Selgus, et meie härral on raskusi linnadevahetusega kuna tema pilet on loetamatu, peale pisikest segadust ja jooksutamist saime siiski kõik pardale ning saime nautida mõnusat lendu. Kahjuks sööki ei antud, kuigi bronnides jäi mulje, et isegi kõht söödetakse täis. Või äkki see klaas vett ja üks piparkook oligi õhtusöök? :P Igatahes vahva oli, telekat näidati ja ajakirja jagati (kusjuures lastele oli oma ajakiri, mitte paar lehekülge suures ajakirjas mida vanemad tahaksid ka ehk lehitseda). Zagrebis otsisime üles oma öömaja Mali Mraki ning asusime nautime eluolu ehk siis kohalikku märjukest ning siis vajusime magusse unne...

2. p2ev.

Plaanitud oli varajane äratus, et siestaks kuhugi metsa pageda. Paraku, aga äratus ei olnud nii varane ja siestaks jõudsime linna... Selgus, et erinevad kirjeldused kohalikust eluolust ei petnudki ja Zagrebis väljas söömas käimine on keeruline protsess, sest pakutakse vaid jooke... Nende nimekiri on m6nusalt pikk. Mingil hetkel leidsime siiski väikese armsa välikohviku, kus pakuti lisaks jookidele ka kooke ja jäätiseid. Nii me siis alustasimegi oma hommikut koogiga... Loomulikult oli see liig ja peale võtsime ainsamat soolast sööki - v6ileiba... Peale seda trammiga sõitma, kirikuid külastama ja vaateid nautima... Viimaseks ronisime Lotršcaki torni. Kui keegi peaks kunagi siia linna sattuma, siis parem võtku kohe teadmiseks, et kui kusagil (mõnes reisikirjas jne.) on kirjas, et tegu tasulise atraktsiooniga, siis tõenäoliselt on ka tegu tasulise atraktsiooniga. Kes on öelnud, et maksma peab kohe?! Kui piletit ei pea kohe ostma, siis miski ei välista, et poolel teel tuleb seda siiski teha. Näiteks ronid torni ära ja enne platvormile jõudmist tuleb siiski veidikene raha välja käia, et pääseda platvormile, kust avaneb vaade linnale... Kui oled kõrgele ära roninud siis (enese)haletsusest maksad ja naudid ikkagi!

Ok. Ma olen viisakas ja lasen teised arvuti... kunagi j2tkan... olin viisakas ära ja tagasi jõudnud Eestisse. Seega jätkame rahulikult...

Sinnani oli meie päevakava vabakava, aga torn oli innustav ning meil tekkis edasise suhtes plaan - külastame Medvednica mäge, kuhu peaks saama sõita köisraudteega, peale seda selgitame välja bussiajad, hangime järgmiseks päevaks piletid ja siis taas linna imetlema. Kõik oli tore kuni ... Pilleka king lagunes, köisraudtee oli suletud/katki vms... Läksime siis hoopis sööma. Seekord valisime suvalise koha, kus oli varju ja sai midagi hamba alla. Nemad (horvaatlased) ei tea tervislikust toitumisest midagi - tõid aga suure taldriku täie liha (sellised rasvast nõretavad hakkliha-pulgad) friikatega ning salatiks sibul... täiesti tavaline mugulsibul (õnneks tükeldatult). Esialgu oli nälg suur ning roog tundus maitsev. Kui asi hakkas lõpupoole kiskuma, siis ... ei olnud enam nii maitsev :D Aga sisse pigistasime, kuna ei tahtnud meie vahvat kokka solvata. Kuna mäele ei saanud (bussiga ei olnud tahtmist minna, seda enam, et väidetavalt pole seal mitte midagi, isegi mitte vaadet linnale), siis läksime hoopis Pilleka valitud Mirogoj surnuaiale, mis oli täitsa põnev. Esiteks oli surnuaia üks külg ümbritsetud suure kõrge tornidega müüriga ning teiseks maetakse sealsed inimesed betoonist auku, kogu pere ühte auku. Tegelikult asi kõlab koledamalt kui on... Lihtsalt maaga on seal riigis kitsas ning seega ei ole eraldi haudasid. On perehauad, mis on betoonist valatud ning siis suure kivimürakada (marmor?) kaetud (et uute matuste korral oleks lihtsam avada ja lisada?). Kaunistusi oli igasuguseid. Pilleka "lemmikuks" said kaks tuvi, kellel ühel oli kael kahekorra... minu arust olid nad küll armunud tuvid ja üks lihtsalt ootas musi :P Nägime ära ka Horvaatia esimese Presidendi haua - suur kiviplats rohkete küünaldega. Mulle natuke isegi Horvaatia surnuaias meeldis, et seal olid küünlad lipuvärvides ja tihti oli ka vapp küünaldel. Vahva. Edasi viis tee linna ja hankisime piletid Plitvice'sse ning jalutuskäik vanalinnas. Öine linn jäi nägemata kuna enne tuli uni. Nägemata jäi ka meie tuppa lisandunud teine mees (väidetavalt mees). Mina teda ei kohanud :(

Taani 5.-8. juuni

Ma praegu isegi ei tea, mida selle reisi puhul jagada. Seal on liiga palju inside asju... Aga ma püüan. Vähemalt endale meenutuseks. Alustuseks olgu kohe ära öeldud, et see oli tööreis, mitte mingi puhkusereis!

Teisipäev (5. juuni 2007)

Start kell 2 hommikul Pärnust Tallinna Eurolines’i kaasabil. Und ei tule ja päiksetõus Eestis on super! Väike tiir Tallinnas ja asumegi ootama oma lendu. Estonian Airi abil jõudsime õnnelikult Kopenhaageni, kus meid lennujaamast välja ei lastud ning nii saimegi südamerahus 5 tundi shopata, kamba peale lahendada ristsõnu ja viia end kokku Taani põhimenüüga – võileibadega. Aga õnneks väike vein parandab meeleolu (loe: paneb mu unele). Siis väike lend SASiga ning olimegi Aalborgis, millest sai meile kodu järgnevateks päevadeks. Kuna öö oli kõigil suhteliselt vahele jäänud, siis otsustasime veidi puhata ning seejärel teha tutvust linnaga ja peamiselt söögikohtadega. Õnneks oli seal erinevate söögikohtade/baaride/pubide tänav ja sai rahulikult viia kurssi menüüde ja hindadega. Põhiliselt oli muidugi pakkumisel erinevad võileivad :/ Aga meie söögikohaks sai Casa Blanca – buffelaud, mis ei koosnenud võileibadest. Sinna sattusime ka hiljem. Peale seda tagasi hotelli ja tutvumine poolakatega, kõik noored inimesed. Kahjuks nemad olid liiga väsinud, et koos midagi toredat ette võtta. Aga see oli ka esimene õhtu alles ;) Unne 00:00.

1. Vaade linnale (purskaevud töötasid vaid õhtuti),

2. Cafe Luna meie meelis kohtumispaik.

Kolmapäev.

Äratus kell 6:30. Natuke midagi kõhtu ja kooli. Seal ootas meie sekelduste algus. Koolis tuli kõigepealt ära anda 2 tundi, siis paus ja veel üks tund. Mina sattusin õpetama eesti rahvatantse. Selles suhtes oli vahva, et sai ise ka selgeks ;) Aga üldiselt taani õpilased on vist suhteliselt sama võimatud kui meie omad. Lisaks käest kinni võtmine oli midagi üle mõistuse, aga kiirelt leidsime lahenduse. Valisime ise endale noorte poiste seast partnerid. Meile nad ei julgenud vastu hakata :D Tunnid antud, siis väike tiir koolimajas, kohv ja võileib ja edasi. Fox Hill Looduskooli. Mõnus koht iseenesest, aga ... ma ei tea kas organiseerijad veidi mõtlesid ka, aga igatahes me olime oma parimate rõivastega metsas :P Looduskoolis õpetatakse lastele geograafiat (peamiselt kompassi ja GPSiga orienteerumise abil), bioloogiat (palju surnud loomi ja taimi oli selleks ühes ruumis) ja ajalugu. Näiteks õpilased olid teinud küünlaid ja parasjagu rakendasid hobust vankri ette, et teha paar tiiru. Mulle meeldiks sellises looduskoolis töötada. Kõike tehti praktiliselt, mitte kuiv õppimine.

1. Küünalde valmistamine. Kahjuks ei saanud ise käppasid vahaseks teha :(

2. Viikingite kunagi elupaik ja matmisplatsid.

Järgmine peatus – lasteaed. Pidime seal ise ringi vaatama, nii, et ei oska midagi kosta. Taani keelest aru ei saanud, seega suhtlus lastega ära, kuigi nad püüdsid. Väike enese värskendus ja õhtusöögile.
Loomulikult ei saanud ka see viperusteta minna. Nimelt meile „unustati” öelda, kuhu me täpselt minema peame. Teadsime tänavanime ja et keegi Klaus tuleb meile vastu. See oleks sama hea kui nt Tartus öelda, et minge bussiga 3 Annelinna, Anne tänavale. Teile tuleb vastu pikk hallipäine kõhna mees. Igatahes selle kirjelduse järgi me eksisime ära. Kuigi ka bussijuhti oli hoiatatud, et otsime meest kusagilt sealt linnaosast :D Bussijuht oli huumorisoonega ja sõit oli lõbus. Varsti teadis terve buss, et seal viibivad ka šotlased (mis siis, et tegelikult oli üks šotlane, üks eestlane ja 2 poolakat). Mulle välismaa bussijuhid meeldivad, meenutades Iirimaad... Tunnine jalutuskäik ja kohtusimegi Klausiga ... Õhtusöök oli mõnus, kodu imearmas. Istusime terrassil ja nautisime ilma, toitu ja seltskonda. Peale seda tagasi linna ja kohtumine Luna baaris, väike drink ja tantsima (loomulikult olid selleks võimelised vaid eestlased ja poolakad). Väga mõnus. Lõpuks ometi sain tähistada oma kooli lõppu ja vabanemist. Muidugi oli eriti tore, kuna ma olin taani meeste seas populaarne (miinus punktid Bossilt). Kell 3 magama.

Tänav täis baare ja tantsu. Ma tahan sinna tagasi. Ma avastasin nipi kuidas taani meestele südamesse minna.. vähemalt üheks õhtuks :D

Neljapäev.
Äratus 6:30. Väga raske hommik, aga teades võõrustajate olekut polnud midagi teha. Keep smiling ette ja raamatukokku (jah Liina, me käisime Taanis raamatukoguga tutvumas). Ei saa öelda, et seal midagi erilist olnud oleks ... Lisaks saime paari sapise märkuse osaliseks (ega see pole teil puhkusereis, see on TÖÖreis), aga ... mis seal siis ikka. Peale seda tutvusime viikingi külaga (Lindholm Hoeje) ja viikingi eluga (pilt eespool). Täitsa mõnus oli päikese käes vedeleda (andke andeks, aga viikingid huvitasid mind peale mitmendat vähese unega ööd sama vähe kui raamatukogu). Peale seda kooli ja töökoosolek. See oli selline rahulik istumine peale võileibade söömist. Väike puhkus ja õhtusöögile. Seekord oli minu kord nõia juurde minna. Paar piinlikku momenti ja palju vürtsikaid roogasid. Õnneks plaan kiirelt põgeneda õnnestus. Enne kella 21 olime Lunas. Nautisime jooke ja seltskonda. Naljakas, meid oli mitmest rahvusest ja kuidagi juhtus ikka nii, et inglased ja šotlased hoidsid omaette ja eestlased suhtlesid enam poolakatega. Taanlased aga jäid kogu plaanivälisest üritusest välja. Aga ega kahju ka ei olnud :$ See õhtu oli minu sõpradele viimane ja ma saatsin nad rongijaama, kahju oli ning lahkumine südamlik. Lisaks nad leidsid, et mina võiksin olla üks neist, kes talvel Kraków’i läheb. Jubedalt tahaks, aga ei tea kas see on ka võimalik. Ma igatahes loodan, et on. Veel oli südamlik lahkumine šotlasega, ülejäänutega lihtsalt bye-bye. See õhtu oli pidutsemisvõimelisi alles jäänud vaid 2, mina ja Boss. See õhtu olime me nähtamatud, kuni paar musta meest meid avastasid. Ülejäänud osast ajalugu vaikib. Magama 2:30.

Reede.

Äratus 7:00. Tutvumine Noerresunby gümnaasiumiga. Selgus, et on eksamiteaeg ja majas vaikus ning kõik jube asjalikud, sh õpilased. Aga selle reisi jooksul esimest korda kuulsime kohalikust eluolust ja koolinoortest. Selgus, et gümnaasiumis tuleb teha õpilastel 10 eksamit, samas kui meie omad saavad piirduda vaid 5ga. Lisaks Taani valitsus maksab kõigile (?) gümnaasiumiõpilastele stipendiumi 2000-3000 DKK, kuid seda on nende jaoks vähe ja nad käivad lisaks tööl. Selle tulemusel nad reedeti eriti kooli ei jõua... ja eelmisel päeval nähtud pilt selgitas seda – pidu ja joogid on oma töö teinud reedeseks koolipäevaks. Sellega sai reisi töö-osa läbi ja võis alata puhkus, mis tähendas lõputut shoppamist, söömist Casa Blancast ja kohtumist Luna baaris. Super! Edasi tuli lend ja veel üks lend ja öine Tallinn. Tänan venna, kes sa mu üles korjasid ja seltskonda pakkusid, mis siis, et ma pooleldi magasin. Unne 5 paiku...

Kuna tegu oli tööreisiga, siis kõik pidid tööülesandeid täitma. Mina igatahes kukkusin läbi vaatamata suurtele pingutustele. Aga kui Nõid ja tema tegevused välja arvata oli väga mõnus viis tähistada enda kooli lõpetamist. Kuigi nüüdseks on mõned enda tegemata jätmised hakanud kriipima, aga ju pidi nii siis minema.

PS! Loodan, et eestlased jäid külaskäiguga rahule, vähemalt ööeluga!

PSS! Kirjutage, mida te uut teada saite, mitte palju veini te ära jõite!