Tuneesia ideena ...

Varsti kohe on minek uuele kultuurireisile, Tuneesia. Seekord aga mitte omal käel vaid Germalo kaasabil, kuigi Tuneesia pidi olema hea infrastruktuuriga ja muidu tore ... aga ... Ei ole tahtmist alati kõike ise orgunnida :$ Marsuut saab olema selline..

Allikas: Germalo

Tuneesia vaimustuse sain õppejõult, kes luges meile "Maailma turismigeograafiat". Seal oli palju toredaid kohti, aga selle puhul võlus sihtriigi kättesaadavus. Suvel juhuslikult paketireise vaadates tundus, et see on just see, mida sügisel võiks vajada ja ... nii saigi ära bronnitud. Hetkel ajagraafikut vaadates ei sobi see üldse... aga enesetunnet vaadates kulub ära küll.

PS! Kahe nädala pärast võin teile rääkida rohkem kui keskmine eestlane järgmistel teemadel: Tuneesia, kõiksuguste piletite broneerimine ja öömajade võimalikud/võimatud variandid, kindlustused, võimalikud haiguskolded, vaktsineermised, dokumentatsioon jne.

PS!! Reisi kirjeldusi ei maksa väga kiirelt oodata. Nendeks ei pruugi üldse aega olla :(

«Lonely Planet» 2009. aasta reisisoovitused

Kümme reisisihtkohta järgmiseks aastaks (Postimees, 17.10.2008)

Ajaleht The Times tegi ülevaate reisiraamatute sarja «Lonely Planet» 2009. aasta reisisoovituste esikümnest.

1. Austraalia, Tasmaania, Bay of Fires.

Austraalia lõunatipus asuva saare St Helensi linna lähedal laiuvad valged rannad on kaetud peene liivaga, siin on hele-helesinine vesi ja lasuursinine taevas. Umbes 30 km pikkuse rannariba avastas maailm alles hiljuti, ja turistid alles hakkavad kohale voolama. Just praegu on õige aeg metsikule rannale matkama minna.

2. Prantsusmaa ja Hispaania, Baskimaa

Jalutajad armuvad silmapilk Püreneedes laiuvatesse vaadetesse, kunstisõbrad naudivad Bilbao Guggenheimi muuseumi futurismi. Hispaania ja Prantsusmaa piiril asuv erilise keele ja kultuuriga Baskimaa on segu lõbust, päikesest, kultuurist ja ilust.

3. Tšiili, Chiloé arhipelaag

Chiloé, loodusreservaat ja riigi vanim põllumajandusturismi sihtkoht, on kokkusurutud versioon traditsioonilisest Tšiilist. Öösiti tegutsevad nõiad ja kummituslaevad, tänapäevane moodsa kunsti muuseum Museo de Arte Moderno sekundeerib hästi Chiloé UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevatele kirikutele.

4. Tai, Ko Tao

Kõigepealt oli Ko Samui, siis Ko Pha-Ngan, ja nüüd on Taimaa külastajate lemmiksaar Ko Tao. Sukeldumisentusiastid võivad siin korallide taustal kohtuda haide ja raidega, matkajad suunduda džunglitesse. Kui Robinson Crusoe mängimisest isu täis saab, võib minna meelt lahutama hommikuni lahti olevatesse baaridesse.

5. Prantsusmaa, Languedoc

Kunagi varjutasid selle lõunapoolse piirkonna ilu Provence ja jultunud Côte d’Azur. Nüüd on Languedoc õide puhkenud, siin on säilinud diskreetne võlu, mille turistide suuremad lemmikud juba ammu kaotanud on. Ühel pool on kaunid liivarannad ja moodsad linnad, teisal imeilus loodus.

6. Laos, Nam Ha

Nam Ha looduskaitsealal valitseb ökosõbralik turism – matku organiseeritakse ainult väikestele rühmadele, mida juhivad kohalikud külaelanikud, kes tunnevad nii faunat kui ka folkloori. See tähendab ühtaegu leoparde ja kaane ning ööbimist kohalike hõimude juures.

7. USA, Hawaii saarestik, Hawaii saar hüüdnimega Big Island (e.k suur saar)

See on võib-olla vähem glamuurne kui väiksemad saared, kuid siin on kõik troopilised hüved (ja laavat purskavad vulkaanid), madalamad hinnad ja vähem turiste. Saare meelelahutuse märksõnaks on seiklusturism – helisuusatamine, ujumine koskedes, tähtede vaatlemine ja nõnda edasi.

8. Colombia, San Andres ja Providencia

Colombia Kariibi mere saarestiku kaks peamist saart täiendavad teineteist. Turistidest küllastunud San Andresil saab sõita vesijalgrataste, allveelaevade ja Segwaydega, Providencia on aga rahulik ja rikkumatu nurgake Kariibi meres.

9. Norra, Teravmäed

Mäetipud, fjordid, liustikud ja ülipuhas valge lumi. Ainus paik Euroopas, kus valitsevad jääkarud, on nagu Norra kuubis – külmem, veel väiksema rahvaarvuga ja 1000 km põhjapoolusele lähemal.

10. Hiina, Yunnan

Yunnan on Hiina kuumim sihtpaik. See Edela-Hiina provints on kõige mitmekesisema etnilise koostisega maakond. Lisaks on siin võimalik matkata ühes maailma sügavamas jõeorus – nn Tiigrihüppe kurus, nautida päikesetõusu Yuanyangi riisikasvatusterrasside tipus, nautida Lijiangi ja Dali linna ajaloolisi tänavaid

10-11. päev. Hüvasti ...

10. päev.
Äratus, lennujaam ja hüvasti Madeira. Tuleb tunnistada, et majaperemehed olid nii armsad. Rääkisid pikalt-laialt kuidas nad mind igatsema hakkavad, sest nende päike lahkub. Lubasin tagasi minna. Mõtlesin siiralt, sest seal oli tore! Lend. Tere tulemast Inglismaa, Stansted ja hobusefarm. Seekord ei olnud enam isegi mitte plaanis Londoni minna. Ilm oli külm ja pilves ja tuuline. Läksime kohe oma ööbimiskohta, mis oli täpselt samasugune kui eelmine kord. Isegi meie toad olid samad. Väike puhkus ja esmase nälja kustutamine ja siis .... tuli paduvihm ja meil olid kohad kinni pandud kohalikus pubis (piirkonna parimas, ilmselt ka ainsamas ;)). Vihm takistas ainult meie plaani väike jäädvustusretk teha ja seega pole sellest kohast ka pilte. Ainult head mälestused. Pubis oli laud kinni pandud ja kui me alguses olime solvunud, et meid eraldi ruumi pandi ja kohalikud teises ruumis istusid (kokku oli 3 erinevat ruumi), siis varsti olid kõik puupüsti rahvast täis. Mõnus oli. Kuigi söögi portsjonid on liiga suured ja liiga rasvased. Olid seda peale Eestit ja seda enam peale Madeirat. Koht aga oli olemist ja nautimist väärt. Peale seda tuli mõnus uni.

11. päev.
Varane äratus, lennujaam, lend, tere tulemast Tallinn, Eesti. Hea on kodus olla. Isegi päike pistis oma nina sel päeval välja.

9. päev. Kesk-Madeira ehk Nunnade org vol 2

Eelmisel päeval tundus, et Funchalist on villand ja tahaks ikka kuhugi minna. Mõtlesime poole päevasele reisile. Tahtsime minna džiibiga Ida-Madeirale, et vaadata üle Ponta de São Lourenço. Õnneks oli Roberto mõistlik mees ja julges oma arvamuse välja öelda. Sinna tasub taksoga minna. Peatasime siis auto kinni ja asusime kaarti uurima, et kuhu me minna saaks, et džiibist kasu ka oleks. Tuli Nunnade org vol2. Lubas näidata Madeira köögipoolt, aedade räpasemaid soppe. Kõlas ahvatlevalt. Esimene peatus oli Camara de Lobos, millest eelmine kord mööda sõitsime. Pilte ei teinud, tundus kohatu. Ka pikemat peatust ei teinud, sest naistel pole sinna asja! Peatus tuli ühe suvalise tänava lõpus, kui olime kätte saanud tunde kitsastel tänavatel sõidust. Hirmutav! Aga samas nii haarav. Edasi viis tee Kana orgu (seal kasvatati vanasti vaid kanu, sest ühtki teist looma ei saanud seal järskude nõlvade tõttu pidada), väike vaade Nunnade orule ja koerade paitus. Saarel on palju kodutuid koeri :( Sarnaselt eestlastele ei meeldi madeiralastele täiskasvanud loomad... Oli aega kohvi-koogi peatuseks. Roberto pakkus välja poncha, mis pidi olema parim saarel. Kui poncha siis poncha. Eks seda kohvi ole juba lürbitud kah. Poncha oli hea. Üldse koht oli tüüpiline ja mitte turistikas. See oli kohe eriliselt mõnus – glasuurplaadid seintelt, telekast jalgpall ja leti kõrval lauajalgpall. Kohapeal segati koks ja anti kausike pähkleid kõrvale. Mõnus. Kohalikud lugesin ajalehte ja vaatasid jalkat. Peale seda tuli aga tüüpiline off-roadi moodi rallimine tühermaal, ei saa öelda, et see oleks väga tasane olnud. Varem olin kuulnud kuidas eestlased võrdlesid Madeira džiibisõitu tavalisel kruusateel sõiduga. Sellest oli asi küll kaugel... Vaated olid super ja hinges väike kõheduseuss. Mõnus! Oma sõiduoskuste kohta ütles mees muidugi, et tglt tal lubasid ei ole, aga eksamil vedas, kitsa tee suutis läbida. Lubade saamiseks pidavat sõitma kitsal teel oru serval, saad load või ... :) Üldse keeldus ta tegelikke Madeira kombeid jagamast. Mis seal’s ikka. Sai mind vähemalt mõnusalt nokkida ... Nägime ka väga vanu külasid ja maju. Inimesed elavad ka nii. Samas ei tundunud enam imelik, et noored saarelt lahkuvad. Küll aga meeldis meie giidile puuvilju mekkida, et kas need on valmis. Saime meiegi õunu, viinamarjad olevat veel hapud ... ja maracuja oli ka toores. Viimase käskis ta minul puu otsast kaasa haarata. Tol hetkel ma ei teadnud mis puuviljaga tegu, sest asi oli väga roheline. Ja tol hetkel väga toores. Sõin seda mõned nädalad hiljem Eestis. Mekkis hea! Veel mõned kitsad tänavad ja hurmavad vaated ja oligi meie tuur lõppenud. Kurvaks tegi. Roberto oli vahva ja temaga rallimine veel vahvam. Koju jõudes hakkasid loomulikult majapremehed meid nokkima, et kas kaelkirjakuid ja sebrasid ka nägite, et safaril käisite. Üldse said selle õhtumärksõnadeks loomad/linnud. Õhtul korraldasid peremehed linnujahti (loomulikult minu särgikul olevale linnule). Viimane õhtu olla madam. Natuke kurb oli, samas oli mõnus teada, et varsti saan oma koju, oma voodi.

8. päev. Funchal

Tuurid tehtud ja meel peaaegu rõõmus, sest peaaegu kõik plaanitu oli lõpusirgele jõudmas. Ainult botaanikaaed ja pitsimuuseum ootasid avastamist. Esimest korda kasutasime ühistransporti, mille hind küündib Tallinna tasemeni. Ei olnud tore avastus. Aga mis seal’s ikka. Botaanikaaed oli aga minu jaoks pettumus. Esiteks ei olnud neil küljepealses väravas anda bot. aia kaarti ja see tähendas niisama jõlkumist. Lisaks oli väga vale aeg külastamiseks, sest paljud taimed olid ära õitsenud ja suht igav oli. Orhideid oli vähe ja valdav osa neist ei õitsenud ning suurem osa taimi oli juba Madeiral ringi sõites nähtud. Suurimaks elamuseks sai lillede kaasa võtmine kompostist, kaktuseaed ja papagoid. Bot. aiast väljudes hakkas traditsiooniline kemplemine, kes taksojuhtidest meid endale saab, sest buss just olevat läinud. Me ei olnud kadedad. Olime nõus maksma ainult sama palju kui bussiga. Vedas. Leidus taksojuht, kes selle hinnaga meid ära viis. Teist korda ei oleks neil käänulistel teedel enam suure bussiga loksuda tahtnud. Kuigi vaated olid bussist kordades toredamad (loe: sai inimeste aedadesse piiluda). Lasime maha panna end turu juures, et teha taas puuvilja ostusid ning siis suunduda pitsi imetlema. Puuvilja müüja oli õnnelik meid nähes ja meie teda nähes. Nagu isiklik turumüüja oleks :D Andis aga maitsta kõike ja ... Mõnna! Peale seda ei olnud enam mingit isu pitsi vaadata (seda olime ju näinud küll igal pool) ja asusime teele esimese toidukoha juurde. See tundus hinna ja asukoha poolest päris tore koht. Seekord aga oli võitlus toidukohtade vahel tugev, paraku Itaalia köök ei suuda kohalikuga võistelda. Läksime juba tuttavasse kohta. Vanemad tahtsid oma grillitud sardiine (suhteliselt kuiv ja luine oli, aga parem kui minu roog :D). Minul aga oli kalast endiselt villand ja tahtsin proovida midagi uut. Näiteks leivasuppi! Madeira moodi. See oli kõige karmim eksimus, sest see küll süüa ei kõlvanud - soolane, piprane ja rasvast nõretav leem, mille sees hulpisid saiatükid ja garneeringuks oli muna! Oeh. Üritasin end veenda, et suudan seda süüa, aga ... Ei suutnud! Tellisin hoopis magustoidu, mis mekkis hea. Edasi tuli traditsiooniline jalutuskäik koju, väike ujumine basseinis, kuutõusu jälgimine rõdult veini ja koogiga.

7. päev. Katamaraaniga merel ...

Paar päeva tagasi olime langenud müügimehe konku otsa ja broneerinud ära väikese mereretke, kus lubati vaalasid (tõenäosus 50%), delfiine (100%) ja kilpkonni (0% ehk siis lubati ainult reklaambrošüüril). Täna oli päev selle kõige kontrollimiseks... Tuleb tunnistada, et vaala nägemine oli tinglik. Ma nägin ainult fontääni (kui vaal veepinnale tõuseb, avaneb vaala hingats ning õhku paiskub vaalafontään- niiske, kasutatud õhk moodustab jahedas välisõhus suure aurupilve). Seda küll kaks korda, aga ... Minu jaoks oli seda ikkagi vähe! Delfiine ei näinud üldse ja kilpkonni ka mitte. Poole reisi peal sain juba aru, et mõistlikum oleks rõhku panna päikesepõletusele (mere kohal oli selge ja peaks õnnestuma ju küll!). Ei õnnestunud, isegi seda ei saanud selle raha eest! Tipphetkeks jäi ujumine Cabo Cirão cliffi lähistel. Pole ikka midagi mõnusamat kui vees solberdamine. Kahjuks olen ma pildistamises liiga uimane ja seega jäid lahedad eluolu pildid tegemata. Mere ääres käib oma elu ... mis pole saare keskel toimuvaga mitte mingit pistmist... ehk siis kalurid... Nad on toredad.
Edasi tuli pikemat aega plaanis olnud veinimuuseum ja degusteerimine. Arenguruumi on. 3 aastane vein mekkis paremini kui 5 või 10 aastane vein... Muidu sai veidi targemaks (muidu tean ainult viski ajalugu :D) ja ... Üldse oli seal tore. Siiani natuke kahetsen, et pikkadeks talveõhtuteks veini kaasa ei vedanud (mitte et kaal seda lubanud oleks). Nagu aru saate, siis selle aja peale olid portveinid jummala ok ;) Pea mõnusalt sumisemas, asusime otsima söögikohta. Seekord ei sattunud enam siesta ajale. Kõik kohad olid inimesi täis, sh kohalikke. Valisime koha, kus oli kõige rohkem kohalikke tädisid. Ei pidanud pettuma. Koht oli mõnus, teenindus hea. Oma vanemate suureks üllatuseks valisin ma traditsioonilise kala asemel kana. Kui vanemad seda kuulsid, siis nad arvasid, et nemad küll mu vanemad ei ole. Sest nende järeltulija küll kana ei sööks :D Päris hea oli vahelduseks, kuigi kala oskavad nad seal saarel tunduvalt paremini teha.

Lääne-Madeira

6. päev Lääne-Madeira

Hommikune uni muutub aina mõnusamaks ja voodist välja saamine aina raskemaks. Ei ole midagi teha. Ees ootab järjekordne tuur, seekord Ricardo juhtimisel. Esimene vaade on Camara de Lobos (Churchill armastas seal maalida). Kahjuks jääb küla meie pikemast peatusest välja. Hiljem räägitakse legende, et ega kohalikud naised seal kolagi, ainult turistid. See pidavat olema kohalike meeste meka. Et käivad aga kalal, hiljem mängivad kaarte ja napsutavad. Naistele on lubatud vaid kirikus oma meeste eest palumas käia...
Järgmiseks jõuame Cabo Cirão’le, mis on maailma teine cliff (580 m vabalangemist). Meie juhi suureks imestuseks olime me sel kellajal seal ainsamad (müüjad ei lähe arvesse!). Tänu sellele on muidugi olemine super. Kui oleme seal veidi imetleda saanud saabuvad mitmed bussid ja parima pildi saamiseks läheb rabelemiseks. Meie lahkume ...

Ribiera Bravasse jõudes oli aeg väikeseks kohviks ja koogiks. Seekord ei olnud väga chill koht. Üldse selle päeva söömiskohad ei olnud nii lahedad kui siiani olid tuuridel olnud... Aga kook oli endiselt magus ja kohv nagu kohv ikka. Traditsiooniliselt me väga kaua ei naudelnud, sest tahtsime ikka küla ka näha. Väike merevaade, jalutuskäik mere ääres ja siis kiriku suunas. Seal käis parasjagu jumalateenistus ja kirik oli puupüsti inimesi täis. Isegi kirikuesisel platsil oli palju inimesi (teenistust sai jälgida ka ekraanilt kiriku ukse taga). Kiriku esisel platsil oli silt, mis keelas seal jalka mängimise... Minule see koht küll väga hea jalkaplatsina ei tundnud, aga ju neil on olnud probleeme :) Ära minnes jäi meil aga silma kiriku küljel olev uks, mis oli lahti ... Kuna jumalateenistuse tõttu sisse polnud mõtet eesuksest trügida, aga näha nagu tahaks, siis ... kasutasime võimalust. Väike turnimine ja olimegi kohal. Pilt kui peopesal. Kuigi tuleb tunnistada, et ega kohalikud meid väga heal pilgul ei vaadanud. Aga see oli võimas. Inimesed laulsid ja tundsid end hästi. Õhkkond oli äärmiselt soe.

Edasi viis tee aga tee mägedesse ja põhja suunas, kus võis näha Serra d’Água’s asuvat esimest hüdroelektrijaama. Mäele jõudes tuli väike peatus, kus võis „näha“ nii põhja kui lõuna rannikut ning tunda tõelist karget Eesti ilma :D Tegelikult olime pilvedes ja vaade praktiliselt puudus. Aga mõnus oli tunda korraks seda kargust ja niiskust.

Edasi viis tee aga Paul da Serra platoole. Saare kõige tasasemale piirkonnale.

Seal toimus ka meie väike levada matk, mis oli täiesti erinev eelmisest. Seekord jalutasime tühermaal, kus oli vaade kaugele ja nägime ka esimesi koduloomi, veiseid, karjamaal. Kuigi toitu leidus seal vähe ja loomi käidi toitmas. Seda nägime hiljem kui asusime teele Porto Monizi suunas. Giid muidugi naeris, et meile valmistas suurt rõõmu näha veiseid tee ääres. Ikka maainimesed, loomadega harjunud. Vähemalt vaateväljas sõites mööda kodumaad ;).

Porto Monizis sõime justnagu bistroos, ainult, et lauda toodi... Väga kitsas ruum ja liiga palju turiste. Toit ise oli selline:

Maitsev espada banaaniga, palju maitsetuid kartuleid ja salatit. Kaste puudus täielikult! Õnneks oli piisavalt veini, et see kõik alla loputada :)

Seal oli võimalik taas laava vahele ujumine minna, kuid kuna mul ei olnud meeles, et sellel tuuril seda saab, siis polnud meil vahendeid ja ega ma ei kahetsenud ka. Kondasime hoopis kõikvõimalikes nurgatagustes. Leidsin ühe pisikese tee ja loomulikult oli vaja mööda seda jalutama minna. Vanemad kõhklesid hetke, aga järgnesid.

Leidsime end järgmisel hetkel jalutamas väikese viinamarjaistanduse vahel ja see oli äraütlemata mõnus. Ja need kitsad tänavad ja levadad ... Super! See tekitas tunde paradiisist. Ilmselt püsimatu inimese jaoks nagu ma olen ei oleks seda paradiisi kauaks, aga nädalaks või nii oleks küll võinud veel sinna jääda. Aga ei ... ees ootas São Vicente külastus, kus asub ka miskine keskus, mis räägib saare vulkaanilise tekkeloo (hot spot). Meil selleks aega ei olnud, aga giid soovitas kindlasti külastada... Sellel reisil jäi see igatahes ära. São Vicente oli pühapäeval justkui välja surnud. Ainult turistid kolistasid ringi. Seega see ei avaldanud eriti muljet. Kohalik kihav elu oleks toredam olnud :)