Eelmisel päeval tundus, et Funchalist on villand ja tahaks ikka kuhugi minna. Mõtlesime poole päevasele reisile. Tahtsime minna džiibiga Ida-Madeirale, et vaadata üle Ponta de São Lourenço. Õnneks oli Roberto mõistlik mees ja julges oma arvamuse välja öelda. Sinna tasub taksoga minna. Peatasime siis auto kinni ja asusime kaarti uurima, et kuhu me minna saaks, et džiibist kasu ka oleks. Tuli Nunnade org vol2. Lubas näidata Madeira köögipoolt, aedade räpasemaid soppe. Kõlas ahvatlevalt. Esimene peatus oli Camara de Lobos, millest eelmine kord mööda sõitsime. Pilte ei teinud, tundus kohatu. Ka pikemat peatust ei teinud, sest naistel pole sinna asja! Peatus tuli ühe suvalise tänava lõpus, kui olime kätte saanud tunde kitsastel tänavatel sõidust. 
Hirmutav! Aga samas nii haarav. 
Edasi viis tee Kana orgu (seal kasvatati vanasti vaid kanu, sest ühtki teist looma ei saanud seal järskude nõlvade tõttu pidada), väike vaade Nunnade orule ja koerade paitus. 
Saarel on palju kodutuid koeri :( Sarnaselt eestlastele ei meeldi madeiralastele täiskasvanud loomad... Oli aega kohvi-koogi peatuseks. Roberto pakkus välja poncha, mis pidi olema parim saarel. Kui poncha siis poncha. Eks seda kohvi ole juba lürbitud kah. Poncha oli hea. Üldse koht oli tüüpiline ja mitte turistikas. See oli kohe eriliselt mõnus – glasuurplaadid seintelt, telekast jalgpall ja leti kõrval lauajalgpall. Kohapeal segati koks ja anti kausike pähkleid kõrvale. Mõnus. Kohalikud lugesin ajalehte ja vaatasid jalkat. Peale seda tuli aga tüüpiline off-roadi moodi rallimine tühermaal, ei saa öelda, et see oleks väga tasane olnud. Varem olin kuulnud kuidas eestlased võrdlesid Madeira džiibisõitu tavalisel kruusateel sõiduga. Sellest oli asi küll kaugel... Vaated olid super ja hinges väike kõheduseuss. Mõnus! Oma sõiduoskuste kohta ütles mees muidugi, et tglt tal lubasid ei ole, aga eksamil vedas, kitsa tee suutis läbida. Lubade saamiseks pidavat sõitma kitsal teel oru serval, saad load või ... :) Üldse keeldus ta tegelikke Madeira kombeid jagamast. Mis seal’s ikka. Sai mind vähemalt mõnusalt nokkida ... 
Nägime ka väga vanu külasid ja maju. Inimesed elavad ka nii. Samas ei tundunud enam imelik, et noored saarelt lahkuvad. Küll aga meeldis meie giidile puuvilju mekkida, et kas need on valmis. Saime meiegi õunu, viinamarjad olevat veel hapud ... ja maracuja oli ka toores. Viimase käskis ta minul puu otsast kaasa haarata. Tol hetkel ma ei teadnud mis puuviljaga tegu, sest asi oli väga roheline. Ja tol hetkel väga toores. Sõin seda mõned nädalad hiljem Eestis. Mekkis hea! Veel mõned kitsad tänavad ja hurmavad vaated ja oligi meie tuur lõppenud. Kurvaks tegi. Roberto oli vahva ja temaga rallimine veel vahvam. Koju jõudes hakkasid loomulikult majapremehed meid nokkima, et kas kaelkirjakuid ja sebrasid ka nägite, et safaril käisite. Üldse said selle õhtumärksõnadeks loomad/linnud. Õhtul korraldasid peremehed linnujahti (loomulikult minu särgikul olevale linnule). Viimane õhtu olla madam. Natuke kurb oli, samas oli mõnus teada, et varsti saan oma koju, oma voodi. 
Hirmutav! Aga samas nii haarav. Edasi viis tee Kana orgu (seal kasvatati vanasti vaid kanu, sest ühtki teist looma ei saanud seal järskude nõlvade tõttu pidada), väike vaade Nunnade orule ja koerade paitus. Saarel on palju kodutuid koeri :( Sarnaselt eestlastele ei meeldi madeiralastele täiskasvanud loomad... Oli aega kohvi-koogi peatuseks. Roberto pakkus välja poncha, mis pidi olema parim saarel. Kui poncha siis poncha. Eks seda kohvi ole juba lürbitud kah. Poncha oli hea. Üldse koht oli tüüpiline ja mitte turistikas. See oli kohe eriliselt mõnus – glasuurplaadid seintelt, telekast jalgpall ja leti kõrval lauajalgpall. Kohapeal segati koks ja anti kausike pähkleid kõrvale. Mõnus. Kohalikud lugesin ajalehte ja vaatasid jalkat. Peale seda tuli aga tüüpiline off-roadi moodi rallimine tühermaal, ei saa öelda, et see oleks väga tasane olnud. Varem olin kuulnud kuidas eestlased võrdlesid Madeira džiibisõitu tavalisel kruusateel sõiduga. Sellest oli asi küll kaugel... Vaated olid super ja hinges väike kõheduseuss. Mõnus! Oma sõiduoskuste kohta ütles mees muidugi, et tglt tal lubasid ei ole, aga eksamil vedas, kitsa tee suutis läbida. Lubade saamiseks pidavat sõitma kitsal teel oru serval, saad load või ... :) Üldse keeldus ta tegelikke Madeira kombeid jagamast. Mis seal’s ikka. Sai mind vähemalt mõnusalt nokkida ... Nägime ka väga vanu külasid ja maju. Inimesed elavad ka nii. Samas ei tundunud enam imelik, et noored saarelt lahkuvad. Küll aga meeldis meie giidile puuvilju mekkida, et kas need on valmis. Saime meiegi õunu, viinamarjad olevat veel hapud ... ja maracuja oli ka toores. Viimase käskis ta minul puu otsast kaasa haarata. Tol hetkel ma ei teadnud mis puuviljaga tegu, sest asi oli väga roheline. Ja tol hetkel väga toores. Sõin seda mõned nädalad hiljem Eestis. Mekkis hea! Veel mõned kitsad tänavad ja hurmavad vaated ja oligi meie tuur lõppenud. Kurvaks tegi. Roberto oli vahva ja temaga rallimine veel vahvam. Koju jõudes hakkasid loomulikult majapremehed meid nokkima, et kas kaelkirjakuid ja sebrasid ka nägite, et safaril käisite. Üldse said selle õhtumärksõnadeks loomad/linnud. Õhtul korraldasid peremehed linnujahti (loomulikult minu särgikul olevale linnule). Viimane õhtu olla madam. Natuke kurb oli, samas oli mõnus teada, et varsti saan oma koju, oma voodi. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar