Kuna sel aastal rohkem reise plaanis ei ole, siis võin julge südamega näidata teile sel aastal külastatud riike. Seda ei maksa võtta kui kõikide riikide täielikku külastust, sest näiteks Šotimaal külastasin vaid Edinbourghi ja Taanis Alborgi ja Skandinaaviast vaid põhja osa. Kahjuks pole võimalik (lihtsal viisil) kaardile kanda külastatud asulaid, mis muudaks pildi reaalsemaks.

Kojusõit

7. päev.

Algas tagasi tee Roomast ja ööbimine Austrias. Majutus samas hotellis kui minnes (Gasthof Jaritz). Seekord oli meil raskusi majja pääsemiseks. Nimelt oli eremees meid ära unustanud ja sulgenud maja ukse. Õnneks reageeris ta koputile. Viskasime kiirelt asjad tuppa ja läksime nautima taas väikest mägiküla Semriach'i. Kuna oli kõigi pühakute päev olnud, siis küla surnuaed oli täis küünlaid. Vapustav vaatepilt. Ilm oli karge ja siis need küünlad ja see mahe valgus. Super! Küla taas üle vaadatud asusime otsima kohta, kus mekkida veini. Seekord olime valivamad ja võtsime rahva rohkema koha. Eelmine kord oli seal lastedisko ja seega ei trüginud uudistama. Esimene reaktsioon oli, et kus kõik naised on?! Hiljem selgus, et naised nautisid istudes ja mehed leti ääres seistes oma reede õhtut. Teenindaja oli sõbralik ja koht nauditav. Nagu sõpradel oleks külas.

Peale seda tuli magus uni meile armsaks saanud toakeses.

8. päev. Hommikul oli äratus varajane ja sedavõrd armsam meie võõrustada, kes pakkus kõigile meie maja elanikele õuna, mida ta eelmine õhtu oli tuppa toonud. Sinna läheks veel tagasi! Kõik oli nii kodune (vaata varasemat postitust, 2. päev vms). Edasi tuli hvastijätt Alpidega ja igav Tšehhi ja Poola maastik. Tšehhis anti võimalus raha raisata ja kõik kasutasid seda usinalt. Päris palju soodsaid riideid ja jalanõusid oli... Ööbimine Poolas "Baroni" hotellis. Väidetavalt kolm tärni... Seekord nii palju ei vedanud ja pidime leppima tavatoaga (minnes olime ju Vipid :D)

9. päev. Päev taas täis sõitu ja ainult sõitu. Suuri peatusi ei tehtud, kuna kõik igatsesid koju. Peale Poola, Leedu, Läti läbimist jõudsime õnnelikult Eestisse. Eesti võttis meid vastu lumega. See oli veidi ehmatav, aga samas nii armas. Oma koju saabusime veidi enne 23:00. Issi oli meile kütnud sauna ja see oli nii mõnus.

Saigi reis läbi ja algab tavaline töö-elu :)

Vesuuv ja Pompei

6. päev.

See oli minu jaoks reisi kõige oodatum päev. Ees ootas sõit Vesuuvile. Minu esimene kohtumine tegevvulkaaniga... Muidugi oli kavas ka Pompeji, kuid... loodus võidab alati ajaloo ;)

Napoli ja see udukogu, mis merest paistab on Capri. Unistuste saar.

Viinamarja istanduse ja piinia metsa taga paistab Vesuuv.

Selline näeb välja Vesuuv seest. Täielik pettumus.. Mitte, et ma teaks, mida ma siis ootasin...

Vesuuvi äär on siis selline... Ja see väävlilõhnaline aur oli ainus, mis andis märku, et Vesuuv ei ole kustunud... Iial ei või teada kuna järgmine purse tuleb...

Nii palju siis viljakatest muldadest... Vulkaani nõlval kasvasid vaid leekpõõsad...

Kogemata eksisime Napoli

Tuleb tunnistada, et nii räpaseid tänavaid ei ole ma kusagil näinud. Prügi oli igal pool... Ja lademetes... Teid ma säästan sellest vaatepildist ;) Samas nii lahkeid inimesi pole ka ammu kohanud. Ekseldes mööda tänavad saime endale kohaliku giidi rolleriga, kes meid tagasi kiirteele juhatas...

Peale seda asusime teele Pompeisse. Vaatama, mida vulkaan teinud on, aastal 79 e. Kr.. Nüüd aga võib vist vaikselt rõõmustada, et see juhtus, sest muidu oleksid sõjad selle maatasa teinud ja praeguseks ei oleks mitte midagi alles. Nüüd on aga võimalik tuha alt välja kaevata... Inimestest on muidugi kahju. See surm ei olnud just meeldivate killast. Sel põhjusel ei leia te järgnevatelt piltidelt inimesi. See tundus vale ja mul pole sellest ühtegi jäädvustust.
Pompei aareteks on võrratult säilinud patriitside eramajad, avalikud saunad ehk termid, kauplemiskvartalid, tempel, foorum, teater ja isegi reklaamid, mis peegeldavad tolle ajastu eluviisi. Väike ülevaade siis neist... Uskumatult palju pilte on sellest visiidist...

Pompei tänav

Patriitside aed

Vaade uuele Pompeile.

Peale Pompei külastamist otsisime söögikohta... Sattusime restorani, kust tahtsime limonellat vms kohalikku jooki. Seda polnud ja soovitati võtta sprite'i... Oeh.. Võtsime siis jäätee... Sprite oleks parem valik. Söögiks spagetid. Al dente. Ainult maitsetu tomatikastmega. Kõrvale parmesani juust.. Viimane ei teinud asja paremaks... Võin kõigile soovijatele pakkuda! :)

Rooma, Vatikan

5. päev

Ärkasime oma kuudis ja ees ootas Rooma avastamine, Vatikani külastus. Paraku aga juba hommikul hakkasid asjad viltu vedama. Firma poolne asja ajamine üldse ei istunud... Aga see selleks... Vatikani jõudes selgus, et Vatikani külastamine on keeruline, tee Sixtuse kabelini oli pikk pikk järjekord... Otsustasime, et oma lühikest päeva sellele ei raiska. Järjekord oleks võtnud vähemalt 3 tundi ja siis poleks ka olnud kindel, et sisse oleks saanud. Suundusime kohe edasi Püha Peetruse väljakule ja seisime järjekorda, et siseneda Katedraali. Ka sinna oli meeletu järjekord. Aga sellest me ei loobunud. Õnneks. Sinna pidavat mahtuma 100 000 inimest (võrdluseks, et Tartus on umbes sama palju elanikke). Võimas. Edasi ootas vallutamist katedraali torn. Sealt avanev vaade oli hämmastav... Edasi tulid Panthenon ehk “kõigi jumalate tempel”, Trevi purskkaev, Veneetsia väljak, Navona väljak Bernini loodud Fontana dei Quattro Fiumi purskkaevuga(mis parasjagu oli küll remondis), Colosseum, Rooma Foorum, Kapitooliumi küngas. Need olid aga juba vihmas. Pole ammu sellist vihma saanud kui seal, kallas nagu ämbrist. Õnneks ilm oli soe.

Rooma on igatahes koht, kuhu tasuks lennata ja nautida vähemalt nädal. Muidu jääb kõik väga segaseks ja ei teki tunnet.

Kahjuks ei leidnud me piisavalt aega, et kohalikke restorane proovida. Seega ei mingit gurmeed... Selleks tuleb uuesti tagasi minna... Aga Hemingway lemmikjoogi Bellini maitsesime meie ära just Roomas. Kahjuks mitte küll restoranis, kohvikus...

Püha Peetruse väljak... ja need inimesed ootasid, et saaks Katedraali külastada...

Püha Peetruse Katedraal väljast...

Püha Peetruse Katedraali üks kuplitest... Nii kauge ja nii kirev...

Vaade Püha Markuse väljakule...

Üks paljudest ahvatlevatest ustest...

Navona väljakul oli selline maja. Selle ülemise rõduga (taimedest rohelise) korteri võtaksin ma küll hea meelega omale...

Noored lasid endist karikatuure joonistada... paar minutit ja valmis :)

Colosseum...

Vat see on koht mida soovitan... Mina tegin seal küll kiire napsu, kuid...
Tühi Hispaania trepp... Tänu ilmale nägime meie seda just nii...
Trevi purskkaev...

San Marino, Pisa

4. päev.

Alustuseks paar küsimust Itaalia kohta. Kas teie teadsite, et ka Itaalias kasvatatakse riisi ja siidiusse? Mina ei teadnud, aga pidavat tõsi olema... Eks kunagi kui aega saan uurin selle kohta.

Lisaks mind üllatas, et nad "venitavad" (spalaar? = puud suunatakse kasvama kahes suunas, et kõik oksad saaksid võrdselt valgust) oma puid, et saada parimat tulemust saagi näol. Väga veider.

Äratus ja hommikusöök kohalikus hostelis "Dante". Seekoht meeldis mulle. Ööbimine oli olnud küll kõikuvatel naridel, kuid ... hommikul avastasin suure söögisaali ja mängusaali. Seal oli ikka mõeldud, mida kõike noored teha tahaksid. Lisaks oli vastuvõtulaua juures mitmes keeles tervitused... Eesti keelt küll polnud, aga jaapani oli. Seega sobib! ;)

Hostel "Dante" söögisaal

Õhutemperatuur näitas hommikul 13 kraadi sooja. Ei midagi meeldivat Itaalia kohta ;) Asusime teele San Marinosse. Ehk seal on soojem...

San Marino on väike armas linnriik "künkal". Ilm seekord soosis meid ja me saime nautida päikest ja väljas söömist. San Marino on koht, kus tasub shopata. Nii odavat nahka pole ammu müügil näinud. Minul oli idee omastada nahkjakk, kuid paraku oli aega liiga vähe ja ei kohanud ühtegi selist poodi. Ostsin siis lohutuseks endale õlakoti. Pilte sellest linnast ei ole, kuna kogu aeg kulus nautimisele.

Edasi viis tee Pisasse, et vaadata oma silmaga üle see viltune torn. See linnake meeldis mulle. Esiteks seal oli Leonardo da Vinci tänav, armsad tänava numbrid majadel ja lisaks "kohustuslikule" sai liikuda ka vabalt valitud suunas. Kõrvaltänavad on alati ju huvitavamad. Muidugi ei saa jätta mainimata suurt viltust torni. See oli ka vahva iseenesest. Mina muidugi peaks öösel sinna minema. Mulle nimelt ei meeldi turistide hordid. Eks see oli ka põhjus, miks kõrvaltänavatele seiklema ronisin. Ainus negatiivne asi oli, et isegi selles linnas ei ole võimalik osta marke. Neid kas ei müüda üldse või on otsa lõppenud.

Edasi suur shoping toidupoes ja jätkus sõit Rooma. Seal näitas termomeeter juba 22 kraadi sooja. Vahepealset temepratuuri kõikumist ei tea, aga ilmselt oli Pisas veel soojem, kuna seda linna imetlesin vaid T-särgi väel.

Ööbimiskohaks Camping Village Roma. Pildil meie "kuut" Rooma serval. Aga viriseda oleks patt, isegi pesemisvõimalus oli seal olemas :D Ja buss viis hommikul otse Vatikani :D

Veneetsia

1. päev. Sõit läbi Eesti-Läti-Leedu-Poola. Hommikul kell 6 astun bussi teadmisega, et see saab minu koduks järgnevaks 9 päevaks. Õnneks selgus, et bussijuhid on toredad ja kogu seltskond suudab käituda. Esimene peatus oli Pärnus, kus tuli oodata giidi ja saatjat, kuna nad ilmselt ei uskunud, et me nii kiirelt pärale jõuame :D Peale seda järgmine suurem peatus oli Leedus, 19. kilomeetris, kus sai kõhu head ja paremat täis süüa (loe: liha süüa). Salat 3.50, Nestea jäätee 3.50, liha hind teadmata :D Kurss hetkel oli 1 LTL = 4,5 EEK. Edasi oli sõit-sõit-sõit. Ööbimine Varssavi lähedal Baroni 3* hotelli Vip-toas. See oli muidugi tõeline "paradiis" - peeglid igas seinas ja laes, nahkdiivanid ja baarilett magamistoas :D Ei osanud midagi arvata, maitsetu...

2. päev. Sõit läbi Poola-Tšehhi-Austria. Suurem peatus Poolas, et täiendada toiduvarusid ja taas teele asuda. Poolakad keelt ei räägi ja suht tüütu ostelda. Distantsilt öine Viin. Ööbimine Alpides, Semriachi külas. See mulle meeldis. Väga kodune oli, koridoris "vedelesid" kõrvitsad ja õunad ja kuivatatud lilled. Kohe oli näha, et kohalikud ise elasid selles hoones :) Enne und tegime väikese jalutuskäigu külakeses. Loomulikult tahtsime ka kooki mekkida, kuid meie kurvastuseks see ei olnud nii hilisel tunnil enam võimalik :( Võtsime siis kohaliku spitzeri ja nautisime. Tuleb tunnistada, et see oli tunduvalt parem siiani saadutest... Ja 75% Austrias toodetavast veinist pidavat valge olema :)

3. päev. Sõit läbi Alpide. Enne riigist lahkumist ostsime endale kõrvitsaseemneõli. Tuleb tunnistada, et päris hea maitsega asi on. Soovitan teilegi, kui peaksite Austria sattuma. Nägime ära ka suure alpi järve (20 km pikk), mida kutsutakse Alpi Rivieraks. Hetkel ei tule kohanimi meelde, aga vaade oli võimas. Nagu mägedes ikka ;)

Vaade Alpi järvele

Lõunaks jõudsime Veneetsia lähedale Lido-di-Jesolosse, kus vahetasime bussi laeva vastu ja asusime teele Veneetsiasse.

Lido-di-Jesolo

Tuleb tunnistada, et ootused olid suured. Siiani on kõigile ju see linn väga meeldinud. Külastasime Doodžide paleed, peatusime Püha Markuse väljakul, imetlesime Ohete ja Rialto sildasid. Rohkem nagu Veneetsia vaatamisväärsustega kokku ei puutunud.

Sisenemine Veneetsia

Ülejäänud aeg kulus imelise käsitöö (?) ostlemisele. Pole ammu nii palju ja nii ilusaid ehteid näinud (veneetsia klaas ikkagi!). Suvalistes turistilõksudes oli igasugukraami, aga juveelärides leidus tõelisi pärleid. Kahjuks rahakott ei kannatanud ühtegi lunastada. Praeguseks on selgunud, et hea, et ei lubanud. Minusugune kobakäpp suutis oma klaasist sõrmuse juba järgmisel päeval ära lõhkuda. Kuna see oli suhteliselt odav, siis nukrus oli ka lühiajaline. Vastupidisel juhul... Veneetsia maskid järjekordses turistilõksus.

Selles linnas ei olnud taas aega nautida kohalikku sööki. Vaba aega oli, kuid söömiseks liiga vähe :( Itaaliat teades võibolla oligi hea. Sest vaevalt Veneetsias odav istumise taks on (jootraha asemel nöörivad kohe mingi summa). Võtsime järjekordse saia ja nautisime seda vaadates veneetsia pitsi... Edasi viis tee laevale ja bussi ja algas sõit ööbimiskohta Riminis.

Täna on siis see päev, kus ma ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja tegin ostu. Midagi suurt ei plaani, aga ... väike unistus saab teoks. Nädalavahetus väljamaal. Sinna on küll hetkel veel päris palju aega, aga hetkel eufooria nii suur, et pean seda kellegagi jagama...

8. veebruari õhtul sõidan Dublini ja 11. veebruar saabun tagasi. Hetkel muid plaane selle reisiga ei ole kui, et teeme ära! Vaatamisväärsuseid vaatame kui tuju on, ringi sõidame kui tuju on, kontserdil käime, kui neid on ... peamine on hea seltskond ja loba.

Nüüdseks on selge ka see, et järgmine reede 25. oktoober asun teele Itaalia suunas ning kui hästi läheb siis saan seda ka nautida! :)

Niih... Nüüd siis kõigile, kes te ootate minu järgmist reisi väike teadaanne... Suure tõenäosusega jääb sügisene Itaalia (meil küll oli plaanis teine aeg ja pisikesed muudatused seal) minu jaoks ära. Asendan selle meeldiva tööst vaba aja ilmselt loengutes käimisega ja kui saab tõeks, et saan endale pisikese palju raha neelava neljarattalise, siis ... kes teab mis reisid mind üldse ees ootavad... Kuigi ideid on palju... Näiteks

1. Kevadine Edinbourgh

2. Suvel Norra

3. Suvel Toscana

Lisaks viimastel päevadel tekkinud suur unistus ületada ekvaator... Riiki ei ole siiani veel välja valinud, kuid sinna peaks jääma piisavalt Lõuna-Ameerika ja Aafrika riike, Indoneesia jne. Või peaks enne põhja-pöörijoont eraldi ületama? Kuigi siis jääks ju veel lõuna pöörijoon (Madagaskar?!) ja lõuna polaarjoon (Antarktika)... Oeh... raske on olla sõltuvuses geograafiast!

Eks näis, konkreetseid ideid hetkel ei ole ja plaane ei tee enne detsembrit. Sest umbes siis peaks selguma mu tegelik rahaline seis järgnevaks suveks.

Hetkel aga sisustan aega piltide välja valimiseks, mis panna paberile olnut meenutama... Tuleb tunnistada, et sel aastal on päris palju juhtunud!

Koopad ja tüdimus

7. päev.
Hommik. Vihm. Masendus. Täna pidi olema ju see päev kui läheme Svartiseni liustikule. Mis siis et tegelikult liustikule ei pidanudki minema vaid seda 400 m kauguselt imetlema ja paadiga pidime ka sõitma. Kurb, et see kõik ära jäi :( Tegime siis väikese peatuse suveniiripoes polaarjoonel.

Seal oli võimalik saada passi tempel, et oled ületanud polaarjoone ning samuti sai osta seal vastava tunnistuse. Kuna reisikirjas oli kirjas, et see antakse kõigile, siis me jätsime ostamata ja ... tulemust ilmselt te kõik aimate juba... Mis seal siis ikka... Õnneks päeva teine atraktsioon Grønligrotte koopad ei jäänud ära ning seal me käisime. Koopad mulle meeldivad ja õnneks oli seal piisavalt metsik (polnud laudteid ja redelid jms. Mõnes kohas ainult paar käetuge...) liikumine ning seega oli aega ka imetleda seda kõike... Koopa lagi oli selline sätendav tänu vilgule ja kondenseerunud veele... seega kullajahile ei maksa sinna ronida...Kehva ilma tõttu pidi meil olema peatus Mo i Rana linnakeses. Oeh... Minu jaoks oli linnakese külastus hoopis midagi muud... kui tund aega Rema1000 vms toidupoes... Oeh... Ma pidin taas pettuma. Mina kujutasin ette, et saan minna linna raha laiaks lööma, aga mitte süüa ostma. Ma tahtsin endale T-särki ja siis mõtlesin, et käime kohvikus... Rumal mina. Seekordne giid ja reisisaatja olid mugavad ja ... las ta siis läks seekord nii. Edasi tuli piiriületus ja templite kogumine, et saada kätte oma Tax Free. See oli lahe kogemus, sest kes oleks võinud arvata, et Norra-Rootsi piiril saab asjad aetud eesti keeles. Aga just nii see oli! Igati meeldiv üllatus :)

Lisaks oli meil väike pikniku peatus, kus õnnetutele hingedele anti süüa ja juua... Pildil siis meie kangelased bussjuht (pooliku näoga), giid, näljane turist, reisisaatja :)

Romantiline võileib... mustikatega! :D

Ööbimispaik oli meil seekord aga Rootsis- Vilhelminas. Väike linnake Põhja-Rootsis. Tegime ka seal väikese jalutuskäigu matkarajal ning linnas. Tahtsime hirmsasti oma raha sinna jätta, aga paraku ei olnud neil sobivas suuruses lillelisi kalosse ;) Seega võtsime jäätised ning istusime aga poe kõrvale ning lasime hea maitsta. Natuke aja möödudes arvasid paar rulltibi, et peavad meie tähelepanu köitma ja lasid koledat muusikat oma romust ja kujutasid ette, et on ägedad. Ei lasknud end eriti häirida ning mõne aja pärast jätkasime oma teed... Öösel vaatasime kuidas rootslased renoveerivad üht vana maamaja ja leidsime, et nad on ikka päris nutikad! See oli siis tv saade ... Tuligi magus uni viimasel valgel ööl...

Väike ülevaade siis vahemaadest... Jäänud oli bussiga sõita veel 697 km...

Viimane päev oli tõeline piin. Ainult sõitmine, väike paus ja sõitmine. Õnneks kell 16 olime laeval ja algas vabadus. Väike siider ja väike söök (nii väike kui buffet lauas see olla saab :D) ja shoping ja siis korraks tuppa... kuhu ma jäin hommikuni. Lihtsalt ei jaksanud laevale pidutsema minna, kuigi oli laupäev ja pidu täies hoos...

Lofoodid jm.

6. päev.
Taas vaba aeg lõunani. Seega saab mõnuleda oma ära nägemise järgi. Kõigepealt pagaritöökotta. Nämma! Pole midagi mõnusamat kui astuda hommikul pagaritöökotta ja vaadata kuidas noored inimesed saiakesi küpsetavad... Kusjuures mitte ainult naissoost olevused polnud seal ;)

Edasi viis tee meid mere äärde, et nautida vaadet... Pildil küll siis see ainumas jõgi, mille suudme järgi küla nime on saanud... Veel kalakuivatusreste ja kala... Väike päevituspeatus ja paus turismipoes... Edasi viis tee tursamuuseumi. Kiire tursa tutvustus ja viiski tee edasi praamile, et sõita Bødosse. See oli vahva sõit, kogemata ajasime üles K. Kuna magada ta ei saanud siis jagas ta reisisaatja töömuljeid. Päris vahva oli. Tänu temale nägin ma taas lunne, neid imearmsaid linnukesi, keda kohtasin viimati aasta aega tagasi Islandil. Edasi oli see päev taas ainult sõidupäev. Möödusime Rago rahvuspargist ja sõitsime Salteni fjordi kaldal ja nautsime vaateid ja seltskonda. Selle aja peale olime juba uued sõbrad saanud. Oeh... Raske on nende uute sõpradega, eriti kui nad sellised püsimatud sahkerdajad on! Ööbimispaik oli meil Junkerdali oru lähistel. Käisime siis õhtul koske imetlemas ja niisama matkaradadel kondamas. Leidsime rippsilla, mis veidi kõhedust tekitas, kohtusime oravaga, kes meid narritas ja märkasime, kui ohtlik on tegelikult liikumine orus. Nimelt oli üks kaljunukk alla sadanud ja jäänud tänu puudele püsima (tegelikult küll mitmeid puid laastades enne kui püsima jäi). Seekordne onn oli meil murukatusega! Igati vahva paik ööbimiseks, mis siis et magistraali lähedal.

Viikingi küla ja Lofoodid

5. päev.
Pisike pilt siis Narviku linnast

ja edasi viis väike sõit taas ümber fjordi ning siis Vesteråleni saarestikule. Sinna sai üle silla. Edasi viis aga tee üle Hadseli fjordi ning tuli kasutada vahepeal ka praami abi ning ... kui kõik teised vaadet nautisin, istusin mina seesmistes ruumides ja mekkisin kooki. See oli vapustavalt hea (loe piisavalt magus, et väikesest kogusest aitaks;)). Esimene peatus oli ühes linnakeses, mille nimi on teadmata, kus oli väike turupeatus, et kala hankida ning siis tegime väikese Viikingi küla peatuse. Pidi olema sama kuulus, kui Taani oma (kus ma siis juunis käisin... Täielik viikingite aasta ma ütlen!). Seal oli taas ebameeldivalt vähe aega. Jooksime siis kiirelt läbi nagu alati! Sest kummast sa siis loobud, viikingitarest või viikingipaadist? Loomulikult on kahju loobuda ja seega... jalad selga ja punuma! Tare oli vahva... Vaatasime siis tööriistad ja käsitöö ja kokakunsti (pada oli tulel!) üle ja taas õue. Maja ees mängisid viikingilapsed kohalikku petanque’i ehk siis sama põhimõte ainult kuulide asemel puuklotsid... Vahva tegevus. Edasi viis tee viikingi laeva juurde. Teepeal kohtasime huvitavaid inimesi ja vaatasime kuidas suppi keededakse ning siis jõudsimegi kohale... Paat oli vahva. Ronisin aga sisse, kiire klõps ja tagasi bussi, sest aeg oli ümber saanud. Oeh... Sinna läheks veel tagasi, sest kirikus jäi käimata! Kirik pidi välimuselt meenutama viikingipaati, aga minule meenutas küll rohkem suusahüppetorni :$

Edasi viis tee Lofootide kõige kaugema nurga, Å küla, suunas (Å pidavat tähendama delta-ala ja see küla asuski jõe suudmes, delta olemasolu ma küll ei täheldanud :D). See on pisike küla maailma serval, aga seal on kõik eluks vajalik olemas. Teenimiseks on seal mõned majakesed vaiade otsas e. rorbud (ühes neist, soolalaos, ööbisime ka meie), restoran (kus saab suurepärast lõhet ja hommikusöögiks sooja saia ja kohalikku kitsejuustu), lisaks on seal veel pood ja tursa muuseum. Ainus maailmas ja väga vahva giidiga :) Soovitan soojalt, kui tahate ikka tõelisi Lofoote näha, siis tasuks selles külas ka käia. Tee peal kohatud eestlased meelitasime sinna, ilmselt jäid rahule, sest meist jäid nad sinna mõnulema ;) Õhtul käisime jalutamas ja seal siis sattusin täiendama oma õppematerjalidekogu igasuguste molluskitega ja nautisin turnimist kividel. Lisaks nägin merisiilikut vees :) Kuna ta oli elus ja jonnakas, siis sinna kivide vahele ta ka jäi. Õhtul konnates tursamuuseumi territooriumil nägime aga vapustavat vaatepilti- lõputult kala, kuivatatud kala, nii itaallastele kui aafriklastele. Viimased ostavad nimelt sealt (Norrast) kalapäid, kuna seal on palju vajalikke aineid ning esimesed ostavad siis kalli raha eest ülejäänud kala. Oeh... Kalaisu tuli kohe! Edasi väike jalutuskäik muulil ja ... Ma nägin päikesetõusu Lofootidel! Taeva äär kiskus punaseks ja kell oli veidi üle südaöö. See oli nii ilus! Lisaks muidugi tegi elu mõnusaks see, et ei olnud enam külm ja isegi mitte jahe! Vaid öö oli mõnusalt soe... Peale seda võis rahuliku südamega unne minna.