Koopad ja tüdimus

7. päev.
Hommik. Vihm. Masendus. Täna pidi olema ju see päev kui läheme Svartiseni liustikule. Mis siis et tegelikult liustikule ei pidanudki minema vaid seda 400 m kauguselt imetlema ja paadiga pidime ka sõitma. Kurb, et see kõik ära jäi :( Tegime siis väikese peatuse suveniiripoes polaarjoonel.

Seal oli võimalik saada passi tempel, et oled ületanud polaarjoone ning samuti sai osta seal vastava tunnistuse. Kuna reisikirjas oli kirjas, et see antakse kõigile, siis me jätsime ostamata ja ... tulemust ilmselt te kõik aimate juba... Mis seal siis ikka... Õnneks päeva teine atraktsioon Grønligrotte koopad ei jäänud ära ning seal me käisime. Koopad mulle meeldivad ja õnneks oli seal piisavalt metsik (polnud laudteid ja redelid jms. Mõnes kohas ainult paar käetuge...) liikumine ning seega oli aega ka imetleda seda kõike... Koopa lagi oli selline sätendav tänu vilgule ja kondenseerunud veele... seega kullajahile ei maksa sinna ronida...Kehva ilma tõttu pidi meil olema peatus Mo i Rana linnakeses. Oeh... Minu jaoks oli linnakese külastus hoopis midagi muud... kui tund aega Rema1000 vms toidupoes... Oeh... Ma pidin taas pettuma. Mina kujutasin ette, et saan minna linna raha laiaks lööma, aga mitte süüa ostma. Ma tahtsin endale T-särki ja siis mõtlesin, et käime kohvikus... Rumal mina. Seekordne giid ja reisisaatja olid mugavad ja ... las ta siis läks seekord nii. Edasi tuli piiriületus ja templite kogumine, et saada kätte oma Tax Free. See oli lahe kogemus, sest kes oleks võinud arvata, et Norra-Rootsi piiril saab asjad aetud eesti keeles. Aga just nii see oli! Igati meeldiv üllatus :)

Lisaks oli meil väike pikniku peatus, kus õnnetutele hingedele anti süüa ja juua... Pildil siis meie kangelased bussjuht (pooliku näoga), giid, näljane turist, reisisaatja :)

Romantiline võileib... mustikatega! :D

Ööbimispaik oli meil seekord aga Rootsis- Vilhelminas. Väike linnake Põhja-Rootsis. Tegime ka seal väikese jalutuskäigu matkarajal ning linnas. Tahtsime hirmsasti oma raha sinna jätta, aga paraku ei olnud neil sobivas suuruses lillelisi kalosse ;) Seega võtsime jäätised ning istusime aga poe kõrvale ning lasime hea maitsta. Natuke aja möödudes arvasid paar rulltibi, et peavad meie tähelepanu köitma ja lasid koledat muusikat oma romust ja kujutasid ette, et on ägedad. Ei lasknud end eriti häirida ning mõne aja pärast jätkasime oma teed... Öösel vaatasime kuidas rootslased renoveerivad üht vana maamaja ja leidsime, et nad on ikka päris nutikad! See oli siis tv saade ... Tuligi magus uni viimasel valgel ööl...

Väike ülevaade siis vahemaadest... Jäänud oli bussiga sõita veel 697 km...

Viimane päev oli tõeline piin. Ainult sõitmine, väike paus ja sõitmine. Õnneks kell 16 olime laeval ja algas vabadus. Väike siider ja väike söök (nii väike kui buffet lauas see olla saab :D) ja shoping ja siis korraks tuppa... kuhu ma jäin hommikuni. Lihtsalt ei jaksanud laevale pidutsema minna, kuigi oli laupäev ja pidu täies hoos...

Lofoodid jm.

6. päev.
Taas vaba aeg lõunani. Seega saab mõnuleda oma ära nägemise järgi. Kõigepealt pagaritöökotta. Nämma! Pole midagi mõnusamat kui astuda hommikul pagaritöökotta ja vaadata kuidas noored inimesed saiakesi küpsetavad... Kusjuures mitte ainult naissoost olevused polnud seal ;)

Edasi viis tee meid mere äärde, et nautida vaadet... Pildil küll siis see ainumas jõgi, mille suudme järgi küla nime on saanud... Veel kalakuivatusreste ja kala... Väike päevituspeatus ja paus turismipoes... Edasi viis tee tursamuuseumi. Kiire tursa tutvustus ja viiski tee edasi praamile, et sõita Bødosse. See oli vahva sõit, kogemata ajasime üles K. Kuna magada ta ei saanud siis jagas ta reisisaatja töömuljeid. Päris vahva oli. Tänu temale nägin ma taas lunne, neid imearmsaid linnukesi, keda kohtasin viimati aasta aega tagasi Islandil. Edasi oli see päev taas ainult sõidupäev. Möödusime Rago rahvuspargist ja sõitsime Salteni fjordi kaldal ja nautsime vaateid ja seltskonda. Selle aja peale olime juba uued sõbrad saanud. Oeh... Raske on nende uute sõpradega, eriti kui nad sellised püsimatud sahkerdajad on! Ööbimispaik oli meil Junkerdali oru lähistel. Käisime siis õhtul koske imetlemas ja niisama matkaradadel kondamas. Leidsime rippsilla, mis veidi kõhedust tekitas, kohtusime oravaga, kes meid narritas ja märkasime, kui ohtlik on tegelikult liikumine orus. Nimelt oli üks kaljunukk alla sadanud ja jäänud tänu puudele püsima (tegelikult küll mitmeid puid laastades enne kui püsima jäi). Seekordne onn oli meil murukatusega! Igati vahva paik ööbimiseks, mis siis et magistraali lähedal.

Viikingi küla ja Lofoodid

5. päev.
Pisike pilt siis Narviku linnast

ja edasi viis väike sõit taas ümber fjordi ning siis Vesteråleni saarestikule. Sinna sai üle silla. Edasi viis aga tee üle Hadseli fjordi ning tuli kasutada vahepeal ka praami abi ning ... kui kõik teised vaadet nautisin, istusin mina seesmistes ruumides ja mekkisin kooki. See oli vapustavalt hea (loe piisavalt magus, et väikesest kogusest aitaks;)). Esimene peatus oli ühes linnakeses, mille nimi on teadmata, kus oli väike turupeatus, et kala hankida ning siis tegime väikese Viikingi küla peatuse. Pidi olema sama kuulus, kui Taani oma (kus ma siis juunis käisin... Täielik viikingite aasta ma ütlen!). Seal oli taas ebameeldivalt vähe aega. Jooksime siis kiirelt läbi nagu alati! Sest kummast sa siis loobud, viikingitarest või viikingipaadist? Loomulikult on kahju loobuda ja seega... jalad selga ja punuma! Tare oli vahva... Vaatasime siis tööriistad ja käsitöö ja kokakunsti (pada oli tulel!) üle ja taas õue. Maja ees mängisid viikingilapsed kohalikku petanque’i ehk siis sama põhimõte ainult kuulide asemel puuklotsid... Vahva tegevus. Edasi viis tee viikingi laeva juurde. Teepeal kohtasime huvitavaid inimesi ja vaatasime kuidas suppi keededakse ning siis jõudsimegi kohale... Paat oli vahva. Ronisin aga sisse, kiire klõps ja tagasi bussi, sest aeg oli ümber saanud. Oeh... Sinna läheks veel tagasi, sest kirikus jäi käimata! Kirik pidi välimuselt meenutama viikingipaati, aga minule meenutas küll rohkem suusahüppetorni :$

Edasi viis tee Lofootide kõige kaugema nurga, Å küla, suunas (Å pidavat tähendama delta-ala ja see küla asuski jõe suudmes, delta olemasolu ma küll ei täheldanud :D). See on pisike küla maailma serval, aga seal on kõik eluks vajalik olemas. Teenimiseks on seal mõned majakesed vaiade otsas e. rorbud (ühes neist, soolalaos, ööbisime ka meie), restoran (kus saab suurepärast lõhet ja hommikusöögiks sooja saia ja kohalikku kitsejuustu), lisaks on seal veel pood ja tursa muuseum. Ainus maailmas ja väga vahva giidiga :) Soovitan soojalt, kui tahate ikka tõelisi Lofoote näha, siis tasuks selles külas ka käia. Tee peal kohatud eestlased meelitasime sinna, ilmselt jäid rahule, sest meist jäid nad sinna mõnulema ;) Õhtul käisime jalutamas ja seal siis sattusin täiendama oma õppematerjalidekogu igasuguste molluskitega ja nautisin turnimist kividel. Lisaks nägin merisiilikut vees :) Kuna ta oli elus ja jonnakas, siis sinna kivide vahele ta ka jäi. Õhtul konnates tursamuuseumi territooriumil nägime aga vapustavat vaatepilti- lõputult kala, kuivatatud kala, nii itaallastele kui aafriklastele. Viimased ostavad nimelt sealt (Norrast) kalapäid, kuna seal on palju vajalikke aineid ning esimesed ostavad siis kalli raha eest ülejäänud kala. Oeh... Kalaisu tuli kohe! Edasi väike jalutuskäik muulil ja ... Ma nägin päikesetõusu Lofootidel! Taeva äär kiskus punaseks ja kell oli veidi üle südaöö. See oli nii ilus! Lisaks muidugi tegi elu mõnusaks see, et ei olnud enam külm ja isegi mitte jahe! Vaid öö oli mõnusalt soe... Peale seda võis rahuliku südamega unne minna.

Alta

4. päev jätkasime oma teekonda Alta suunas läbides Stabbursdaleni rahvuspargi. Altas ootasime meid ees üle 6000 aastased kaljujoonistused ja need mulle meeldisid! Kohalikuks giidiks oli ka armas tütarlaps Tromsøst ja kes tegi veel kõvemat häält kui Anneli praksis lauldes! Alta pidavat olema ka kauaaegse lõhepüügitraditsiooniga kuulus kalurite linn... Kala igatahes seal ei näinud ;)

Selline näeb välja Alta kaljujoonistus originaalis... st samblast puhastatud ja alkoholida ära pestult.Selline aga turistidele paremini nähtavaks tehtuna.

Küsimus suurele ringile: Mitu naist ja mitu meest on paadis? Need kriipsud üleval on muide ujuvad põhjapõdrad. Nad pidavat hästi ujuma, üle fjordide ja puha ;)

Edasi viis tee Narviki suunas, vahepeal paar foto-stopi ja taas edasi. Tee täis ilusaid vaateid (Lygeni Alpid) ja lobamist Naabrinnaga.

Väike suveniiri ostmise peatus. Ma küll eelistasin lund minna katsuma, sest esimest korda avanes see võimalus. Siiani olin lund vaid mägede tippudes näinud. Aga enne bussi asumist jooksin putka juurest läbi ja küsisin luba ka lapimehe pildistamiseks :) Ta oli lahkelt nõus. Vihma küll oli hakanud sadama, aga ta ronis oma pesast välja ja poseeris uhkelt :)

Vahepeal väike peatus Maaselvi kose juures. Imetlesime kaskaade ja koske ja nautisime kohalikku jooki... Paraku kõik see tähendas, et jõudsime Narviku liiga hilja ning jäi ära sõit köisraudteega, juba teist korda sel aastal! Kuigi minu lohutuseks räägiti, et ilm oli ka halb ja et tegelikult polegi sealt midagi näha ja kutsuti suusatama... Hea küll siis, katsun suusatama talvel jõuda. Kes tuleb minuga kaasa? Narvikis oli lisaks ka väike probleem majutusega, aga ... tuleb tunnistada, et kohalik teater oli ka vahva... Me aknast jälgisime töötajate žestikuleerimist ja lisasime ise sinna teksti ja .. aeg möödus õnneks suhteliselt kiiresti :) Lõpuks saime oma majakese kätte ja vajusime unne, et valmistuda järgnevaks päevaks.

Meie küla Narviki seraval hommikul... Esimene päikseline päev sel reisil :)

Karasjok, Nordkapp

3. päev.
Jätkus meie teekond põhja poole, möödusime Inari järvest. Esimene peatus oli Karukivi juures. Lapi mees tegi ühe topiskaruga nalja ja meie otsustasime seda ignoreerida ja asusime mööda treppe karupesa juurde. Trepp viis mööda kivikülvi ja oli vapustavalt ilus. Lõpuks siis oligi üks suur kivi, kus mõmmi "elas". Tegelikult oli tegu ühe rändrahnuga, mis oli seest õõnes ning kuhu sai sisse ronida. Tuleb tunnistada, et esialgu oli hirm, et seal on jube pisike ja kitsas ruum, kuid tegelikult saaks seal väga stiilselt nt sünnipäeva pidada :D Isegi istumiskohad oleksid looduse poolt olemas. Edasi turnides võis näha kaugel eemal paistvat Inari järve, mis nägi suht madal ja mudane sealt välja...

Selline oli siis see KaruPesa. Oeh... Nostalgia! See kauge lomp, mis seal paistab on Inari järv :)

Ületasime piiri Karigasniemis ja pidi olema Karasjoki linna külastus (seal leidus kuuldavasti vanast hõbedat ja kulda!). See linn oli nii pisike, et mina pean seda siiani väikeseks muuseumi peatuseks, kus meid veidi hariti ja toimus esimene tutvus saamide ja nende eluoluga. See oli vahva, pisike ja saksa turiste täis, kuid ... sealne söögitare oli nii hubane ja armas. Paraku nii palju aega meile seal ei antud. Lisaks näidati kiirelt ka Lapi parlamenti ja reis jätkus, sest meil oli eesmärk!

Selline nägi välja siis lapi elamu väljast ja seest, pealt murune, seest nahane ja tuleasemega.


Lapi parlament - lipp lipi peal, lapp lapi peal. Lapi mammi tööd tegemas. Vaadake saapaid! Taustal võib lapirõivaid tuuldumas näha.

Selline nägi välja Lapi restoran. Selline oli aga baarilett. Väikesed nukud saamidena ja saami lipud :)

See oli lapiköök. Istud aga lõkke ümber paku otsas ja hoiad oma kandikut käes ja sööd :) Huvitav, kas see on selleks, et inimesed palju ei sööksid? See tundub suht ebamugav tegevus olevat ;)


Jõuda meie jaoks ühte olulisemasse punkti selle reisi jooksul - Nordkappi. Selleks tuli läbida tunnel, mis viis meid Magerøya saarele ning siis väike aeg keha kinnituseks ja asjad majakesse (u. 25 km Nordkappist Honningsvågis), ise bussi ja mööda pisikest serpentiini jätkus meie tee pilvedesse. Teed alustasime päikselise ilmaga kuid mida kõrgemale tõusime seda enam pilvedesse mattusime. See oli vapustav! Platoolt ei saanud suurt midagi aru, kuna kõik oli pilvedes, vahepeal küll pilvkate hõrenes, kuid... seal on õnneks ka alumine platvorm, kus võis siis päikselisemat ilma kaeda. Kuigi tuleb tunnistada, et selle reisi osa jaoks oli minu varustus küll täiesti vale (sinna oleks ära kulunud need kindad ja müts, mille ma kotti pakkides siiski välja tõstsin!), aga tuppa kakaod nautima ja siis taas natukeseks välja... Eriti meeldis mulle seal üks ruum, mille nime ma hetkel ei mäleta, kuid kuhu öö edenedes hakati küünlaid kaljunukikestele panema. Naersime, et see on küll mõnus töö, iga päev süüdata tuhandeid küünlaid... Edasi viis tee tagasi unne ja kell oli umbes 00 eesti aja järgi. "Teistel" tekkis mõte Põhja-Jäämerre ujuma minna. Läksime siis tugigrupiks... Paraku oli meie talisupleja jaoks ka ilm liiga külm. Nii me siis jalutasime ja imetlesime Norra maastikku, polaarpäeva ja põhjapõtru. See oli nii mõnus!

Kas pole mitte meeldiv töö? Süüdata küünlaid maailma serval ;)Need olid meie küla põdrad :)

7-15.07.07 Skandinaavia

Selline näeb siis marsuut välja kaardil, mis on varastatud Germalolt, sest just nende abil ma seal käisin.

Reis hakkas varahommikul ja viis Soome. Tuleb tunnistada, et mu arvamus Soomest kahanes veelgi. Võibolla oli asi selles, et me seal eriti ei peatunud, kuna see polnud meie eesmärk või kehvas ilmas või oli tegu eelmise reisi väsimusega või ... Igatahes Soome on igav! Maastik on igav! Nagu marsuudilt näha, siis viis see sirgelt Põhja. Soome linnade kohta ma sõna ei võta, kuna me seal suurt ei viibinud.

Esimese öö veetsima pisikeses kohas, kus olid vaid matkarajad ja pulmalised. Nimelt just meie peatuspaigas peeti pulmi. Sai siis näha ka soome varianti. Meelde jäid vaid tangorütmid ja meeste voorimine autode vahet, kuna pulmalaual viina ei ole ning siis tuli käia end laadimas autos. Müstika!

Järgmine päev jätkasime oma igavat teekonda läbi Soome, möödusime Kemi ja Oulu linnadest ja aina sõitsime edasi... Õnneks varsti oli esimene peatus, et külastada Arktika muuseumi. Selleks anti taaskord väga vähe aega. Ma katsusin kõik asjad läbi joosta ja huvitavamaid ka näppida. Näiteks uudistasin kuidas lumehelbe kuju sõltub temperatuurist ja niiskuse hulgast... Selliseid asju oli seal palju ning mul oli seal huvitav... Mõtlesin kuidas seda kõike tulevikus edasi anda... Kahjuks ei haaranud kotti kaasa ja seega jäi märkmete tegemine ära... kuigi oleks võinud. Sinna tahaks tagasi! Edasi viisime kurssi end nugadega ja loomulikult sai tehtud ka mõned ostud...

Arktika muusem väljast. Eksponaate ei tohinud paraku pildistada :( Ja need vahvad ja maailma parimad noad siis ka teile vaatamiseks. Me enda oma ei ole igaks juhuks veel pakendist välja võtnud :D

Edasi viis tee Pajakylässe Jõuluvana juurde. Njah... Suvel ei ole seal ikka midagi teha... ainus tore asi, et polaarjoon on maha joonistatud, ühed välismaalased kontrollisid ka selle vastavust tegelikkusele, aga ... tulemus jäi kuulmata... Ja on seal siis vahet, kus täpselt polaarjoon ületada? Oluline on ju teada, et sai ületatud ;) Jõuluvana ei näinud, sest tal oli parasjagu lõunapuhkus ja hiljem ei tekkinud tahtmist tagasi minna. Sukeldusin parem suveniiriärisse. Ostudeks jäi siiski üks Hackmani lusikas... Selline armas ja konnaga! Ööseks jõudsime Sodankylässe, kus oli meie voodiase, Karuhotellis. Mulle see ööbimispaik meeldis, sest... minu toas oli saun. See oli mõnus, mis siis, et väike ja elektrikerisega, aga ikkagi saun! Väike jalutuskäik, saun ja unne... See oli muidugi raskendatud kuna ööd olid valged...

Dubrovnik

10. päev.

Viimane päev Horvaatias, sest juba järgmisel hommikul ootas tagasilend koju. Peale äratust (ilma kellata taas) panin paika oma päevaplaani - külastada erinevaid muuseume Dubrovnikus, ujuda ning nautida niisama seda imeilusat linna (mille võlust me esimesel päeval aru ei saanud).

Lihtsalt linnavaated. Ei hakka nimesid hetkel taga ajama... :)

Hommikusöögi paigaks valisin ühe pisikese kohviku väljaspool linnamüüri (mere poole siis), samas kohas käisin ka ujumas. Ma ei tea, kas see oli ikka õige koht vette hüppamiseks, aga mulle see sobis väga. Alguses oli seal veel paar turisti (julgeksin pakkuda, et soomlased) ning peale nende lahkumist jäime sinna vaid mina ja paar sisalikku. Päris mõnus rannaaeg. Poleks osanud arvata, et vanalinnas selline ujumis/päevitamiskoht olemas on...

Vaade kohvikust... seal veel allapoole liikudes saigi "randa". Minu ranna seltsilised sel päeval :) Kaks väga uudishimulikku sisalikku...

Edasi jalutasin muuseumite suunas, otsides majade varju ning kõrvalisi tänavaid. Alles siis sain aru miks see linn on eriline. Sa oled müüri "sees" kuid sa ei tunne mitte midagi ahistavat, siin on kohvik, seal ajavad kohalikud juttu, kolmandas kohas mängivad hoovis lapsed... super!

Külastasin Rektori Paleed ja katedraalis asuvat varakambrit. Need olid vahvad, kuigi mõningad asjad jäid pudulikule infole segaseks... näiteks kas küülikutel olid oma baldahiinvoodid :P Vähemalt sai lasta oma fantaasial lennata :) Korraks piilusin vanalinna teist ujumispaika ka... Seal oli topless ja nudismus keelatud, muusika põhja keeratud ning kaljunukid paksult rahvast täis... Ei midagi minule... jätkasin teed...

Pildikesed pärinevad siis rektori paleest... Palun hoolikalt vaadata trepikäsipuud;)

Edasi jalutasin raamatupoodi ja enda üllatuseks leidsin palju jutukaid inglise keeles. Minu lemmikuks on hetkel jaapani autorid (hetkel on jaapan pop, ma tean...) ja nende teoste leidmine Eestist suht keeruline. Haarasin siis hunniku sobivaid raamatuid ja asusin lehitsema... Üldse oli seal palju vahvaid raamatuid, näiteks raamat sellest, miks jaapanlannad ei lähe paksuks ja elavad nii kaua ... võrereldi seal siis ameerika ja jaapani eluolu ja toiduharjumusi... Endale hankisin sealt Haruki Murakami "After the Quake". Edasi viis tee taas sööma. Kuna minule meeldib samas kohas korduvalt käia, siis sai söömispaigaks taas sama perekohvik, kus vend oli lahkunud ja arved tegemata jätnud. Seekord rabasin härrat oma silmavärviga. See oli nii ebareaalne, et ta pisi küsima, et ega see mu loomulik silmade värv ei ole :D Kuuldes, et tegu läätsedega rahunes ning oli valmis tellimust vastu võtma... Oh, mulle meeldis see koht. Nad kohe teavad, et inimesed on sinna nautima läinud. Minu naabrid ei olnud rahul sealse rääbaka kassiga ning seda aeti korduvalt minema. Lõpuks andis ettekandja alla ning ütles, et tõstke jalad toolile, te olete ju puhkusel! :) Vat nii käib elu Dubrovnikus...

Väike jäts ja jlutuskäik ja oligi tahtmine minna hankima külakosti perele. Selleks otsutasin vallutada kohaliku maksimarketi (koju tuleb ju ikka söödavat tuua!) ning ühtlasi jalutada läbi bussijaamast. Maksimarketis kohtasin taas eestlasi... vat neid on Dubrovnikus piisavalt või veidi rohkem.

Pildid teekonnalt poodi...

Edasi viis tee koju, et vabaneda varandusest ja minna ujuma. Erinevalt Pillest ja Rainist vaatasin mina kodule kõige lähedasema ranna. Valisin siis hotelli aluse ranna, mis pidi olema tasuline, kuid... mööda kõrvalist teed minnes küll keegi raha ei küsinud. Peale seda asjad koju kuivama ja taas jalutama.

Selliseid treppe oli seal palju... aga samas olid need liiga huvitavad, et mitte sealtkaudu liikuda... Postkast Dubrovniku moodi.

Nii see öö saabuski ja ei mingit tahtmist polnud ööeluga tutvuma minna. Kui kaarti uskuda siis on kogu linna peale 2 ööklubi :)

Ärasõit, viimased klõpsud bussijaamast. Umbes sellised need temperatuurid olid seal... vähemalt hommikusel ajal :)