4. päev. Krk rahvuspargi külastus.
Kuna mina olin juba tiba pettunud Horvaatia rahvusparkides, siis igasugused illusioonid puudusid antud päeva suhtes. Alustasime varakult oma teekonda Zadarist Šibeniku, et sealt siis rahvusparki edasi kimada. Vahepeatuses taas nautisime hommikusööki ning asusimegi teele. Ega me eriti hästi ei teadnud kuhu me läheme, selles suhtes, et peatuse nimi oli, aga igasugune ettekujutus puudus, kus see koht olla võiks. Horvaatia eriti ei armasta igasuguseid kohanimesid... või vähemalt nii seal olles tundus (Horvaatia korralikku teedekaarti me ei omastanud, sest ehk bussijuhid teavad kuhu sõidavad ja ehk me märkame ikka maha minna). Mingi hetk möödusime Krk rahvuspargi sissepääsust... siis hakkas küll kõhe, et kuhu krdi kohta me sõidame... hakkasin siis oma naabrilt uurima, et kas ma peaks maha minema ... tema ütles No.. kuna ta ei paistnud väga kindel olevat siis uurisin ka teistelt. Kõik väitsid, et see ei ole see peatus. Hea küll... Lõpuks siis tegin end käte-jalgadega selgeks ning õiges peatuses juhatas tütarlaps mu välja. Oeh... ma armastan horvaatlaste lahkust!
Jalutasime sadama ning kontrollisime üle laevade ja busside ajad ning siis mina nautisin kohalikku küla. Nimi hetkel ei meenu, aga Pillekas võib alati täiendada :D Otsustasin ka hankida postmargid, et saaks kirjad lähedastele teele panna. Sattusin tõsise flegmaatiku otsa... aega läks aga hakkama sain. Õnnelikult siirdusin sadamasse, kus Pillekas ja Rain olid juba hõivanud endale paadis mõnusad kohad. Seekordne sõit pakkus rohkem kui Plitvices, kuigi hetkel ma ei tea isegi miks... sest ega sealgi suurt midagi peale mägede vaadata ei olnud ;) Mulle meeldis see rahvuspark rohkem, ma ei tea kas asi oli selles, et ei pidanud pikalt jalutama või selles, et ise sai ka vette kalpsata või memmede pakutud likööris-veinis-mandlites või siis rahvuspargi reeglite eiramises ning romantilises kaljukitse mängimises aga mulle jättis palju mõnusama mulje kui Plitvice.
Peale seda taas Šibeniku ja sealt edasi Spliti. Oeh... ma tunnen praegu seda kirja pannes, et mu tagument on bussiistme järgi kuju saanud ...
Splitile lähenedes tuli esimene ehmatus .. kas tõesti Lasnamägi? Õnneks oli see kõigest eeslinn ja Split nägi ikka tunduvalt parem välja ja siis ... äike ... Selle reisi jooksul oli see esimene päev kus nägime pilvi (seda küll juba Krki jõudes)... Tumedad pilved lähenesid päris kiirelt ning ... varsti olimegi märjad. Lisaks tuli elukoht leida, mille puhul ei olnud meil päris täpset ettekujutust kus see on ja mismoodi sinna kõige otstarbekam liikuda on ... 50 m NE suunas Diolektaaniuse paleest ei ole just parim kirjeldus linnas :D ... Kohale jõudsime... Tuleb tunnistada, et minu lemmik hosteli manager oli just Splitis (nu keegi teine ei teinud mulle nii palju komplimente eksole;)) ning hostelitest oli ka see mõnusaim. Selline pesa võiks mul näiteks Pärnus olla... Seekord ei saanud ka kohe ühte tuppa, kuna meil oli väike arusaamatus kohale jõudmisaja suhtes ning mina sain endale toa ühe tagasihoidliku noormehega, kes hommikul asjad pakkis ja teele asus teadmata suunas, vaade oli vanalinnale ning pesukuivatamisvõimalus oli ka akna taga :P Öösel tuli küll torm ja enda rahustuseks korjasin ma oma pesu sealt kokku...
3 kommentaari:
mis mul ikka muud kosta, mõnus.
nu tegelikult on igal pool mõnus. ka eestis. kuigi mingil põhjusel ei suuda ma see suvi kodus olla ja nautida siinset... tahaksin ikka eemale ja üha kaugemale... praegugi otsin uusi võimalusi ära käimiseks.
Ma siis täiendan. Rahvuspargi nimi on ikka Krka. Krk on üks Horvaatia saartest samanimelise linnakesega põhja pool. Ja see kohake, mida sina siin ülbelt külaks kutsud, on suisa linna staatuses ja nimega Skradin:). Neil on armas koduleht hõljuvate tegelastega, nii et ma jagan sinuga - www.skradin.hr.
Postita kommentaar