Viikingi küla ja Lofoodid

5. päev.
Pisike pilt siis Narviku linnast

ja edasi viis väike sõit taas ümber fjordi ning siis Vesteråleni saarestikule. Sinna sai üle silla. Edasi viis aga tee üle Hadseli fjordi ning tuli kasutada vahepeal ka praami abi ning ... kui kõik teised vaadet nautisin, istusin mina seesmistes ruumides ja mekkisin kooki. See oli vapustavalt hea (loe piisavalt magus, et väikesest kogusest aitaks;)). Esimene peatus oli ühes linnakeses, mille nimi on teadmata, kus oli väike turupeatus, et kala hankida ning siis tegime väikese Viikingi küla peatuse. Pidi olema sama kuulus, kui Taani oma (kus ma siis juunis käisin... Täielik viikingite aasta ma ütlen!). Seal oli taas ebameeldivalt vähe aega. Jooksime siis kiirelt läbi nagu alati! Sest kummast sa siis loobud, viikingitarest või viikingipaadist? Loomulikult on kahju loobuda ja seega... jalad selga ja punuma! Tare oli vahva... Vaatasime siis tööriistad ja käsitöö ja kokakunsti (pada oli tulel!) üle ja taas õue. Maja ees mängisid viikingilapsed kohalikku petanque’i ehk siis sama põhimõte ainult kuulide asemel puuklotsid... Vahva tegevus. Edasi viis tee viikingi laeva juurde. Teepeal kohtasime huvitavaid inimesi ja vaatasime kuidas suppi keededakse ning siis jõudsimegi kohale... Paat oli vahva. Ronisin aga sisse, kiire klõps ja tagasi bussi, sest aeg oli ümber saanud. Oeh... Sinna läheks veel tagasi, sest kirikus jäi käimata! Kirik pidi välimuselt meenutama viikingipaati, aga minule meenutas küll rohkem suusahüppetorni :$

Edasi viis tee Lofootide kõige kaugema nurga, Å küla, suunas (Å pidavat tähendama delta-ala ja see küla asuski jõe suudmes, delta olemasolu ma küll ei täheldanud :D). See on pisike küla maailma serval, aga seal on kõik eluks vajalik olemas. Teenimiseks on seal mõned majakesed vaiade otsas e. rorbud (ühes neist, soolalaos, ööbisime ka meie), restoran (kus saab suurepärast lõhet ja hommikusöögiks sooja saia ja kohalikku kitsejuustu), lisaks on seal veel pood ja tursa muuseum. Ainus maailmas ja väga vahva giidiga :) Soovitan soojalt, kui tahate ikka tõelisi Lofoote näha, siis tasuks selles külas ka käia. Tee peal kohatud eestlased meelitasime sinna, ilmselt jäid rahule, sest meist jäid nad sinna mõnulema ;) Õhtul käisime jalutamas ja seal siis sattusin täiendama oma õppematerjalidekogu igasuguste molluskitega ja nautisin turnimist kividel. Lisaks nägin merisiilikut vees :) Kuna ta oli elus ja jonnakas, siis sinna kivide vahele ta ka jäi. Õhtul konnates tursamuuseumi territooriumil nägime aga vapustavat vaatepilti- lõputult kala, kuivatatud kala, nii itaallastele kui aafriklastele. Viimased ostavad nimelt sealt (Norrast) kalapäid, kuna seal on palju vajalikke aineid ning esimesed ostavad siis kalli raha eest ülejäänud kala. Oeh... Kalaisu tuli kohe! Edasi väike jalutuskäik muulil ja ... Ma nägin päikesetõusu Lofootidel! Taeva äär kiskus punaseks ja kell oli veidi üle südaöö. See oli nii ilus! Lisaks muidugi tegi elu mõnusaks see, et ei olnud enam külm ja isegi mitte jahe! Vaid öö oli mõnusalt soe... Peale seda võis rahuliku südamega unne minna.