Plitvice rahvuspark

3. päev. Plitvice rahvuspargi külastus.

Reisi planeerides olime selle kohta palju lugenud ning kõik, kes käinud olid ka soovitanud seda. Loomulikult tekitas see elevust ja tahtmist seda kõike oma silmaga näha. Eriti kuna Islandil nähtud kosed olid hingematvad... Ja pöögimetsadest ei teadnud ma veel midagi (loe: polnud oma silmaga näinud).

Neile, kes asjast midagi ei tea väike teaduslikum kokkuvõte Eesti Looduses avaldatud reisikirjast:
1979. aastast on see rahvuspark UNESCO maailmapärandi nimestikus ning selle omapäraks on kuusteist eri tasapinnal paiknevat järve, mis on ühendatud koskede ja veekaskaadidega, luues muinasjutulise õhkkonna. Lopsakate pöögimetsade vahele peitunud türkiissinise veega järvekesed on väga väikesed, kuid sügavad (kuni 40 m). Paiknemise järgi eristatakse ülemist ja alumist järvestikku, mille vahele jääb ülejäänud järvedest tunduvalt suurem Kozjaki järv. Kõik need järved toituvad põhiliselt kolmest mägijõest ja arvukatest ojadest, millest osa voolab kohati maa all.

Järvede kristallselge vesi on väga soodne elupaik rikkalikule vee-elustikule, sealhulgas jõeforellile, keda kalda lähistel vees võib näha suurte parvedena. (Rain pidas neid mu meelest millekski muuks... aga ma ei võta kalade teemal üldse sõna, kui tegu ei ole ahvena või lestaga. Neid ma suudan ehk eristada, kuigi mine tea, mis palavaga juhtuda võib).

Plitvice rahvuspark on väga mägine: kõrgeim tipp Mala Kapela mäestikus ulatub 1280 meetrini, ent madalaim punkt paikneb vaid 400 meetrit üle merepinna. Seega ulatub kõrguste vahe rahvuspargi piires peaaegu ühe kilomeetrini. Plitvice rahvuspargi suur väärtus on põlised pöögi- ja segametsad. Metsad on pargi kaitsmise seisukohalt ülimalt tähtsad, kuna muidu hakkaks dolomiitne kaljupinnas kiiresti erodeeruma ja täidaks pisikesed järved kiviklibuga (EL 9/2003). Vat sedasi siis Pillekas. Ei olnud ainult minu luulud, et erosioon ja hävimine jne... Isegi loodusmehed kinnitavad minu arvamusi/teadmisi. Seega ei saa kõiki metsi maha võtta, et sul korra elus oleks hea pildistada ;)

Asusime siis varakult teele, et ikka saaks tõsise matkapäeva seal teha. Kohale jõudes vabanesime taas alustuseks oma kompsudest, tankisime end vee ja struudlitega ning olimegi retkeks valmis... Kõigepealt tuli valida marsuut ning siis sai teele asuda. Valisime matkaraja F, mitte et ma enam mäletaks mitu tundi (4-6?) selleks soovitati ... Alustuseks väike paadisõit, siis ümber istumine ja natuke pikem paadisõit suurimal järvel, seejärel väike jalutuskäik (paar kolm tundi ehk) ja siis autorongiga tagasi algusesse.

... Rahvuspargi kõige suurem tõmbenumber on 72 m kõrgune juga. Erinevalt teistest jugadest ei ühenda see eri tasapinnal olevaid järvi, vaid on kanjonisse suubuv Plitvice-nimeline jõgi. Plitvice juga koos lähestikku asuvate väiksemate koskede ning veekaskaadidega langeb kanjoni põhjas voolavasse Korana jõkke. Seda arvukate koskede ühinemiskohta nimetatakse Sastavciks, mis tõlkes tähendab “ühinenud veed”...

Meie selle kõrgeima joa puhul tegime väikese möödalasu ja ronisime kohe üles, mitte ei läinud nautima vaadet alt üles ja kuulama vee langemismühinat ... mitte et me seda ei oleks tahtnud... vaid ... juhtus, et me ei märganud seda käänakut ning alles üles ronides nägime seda. Siis aga ei olnud isu enam uuesti alla ronida ja siis taas üles. Aga vaate saime kätte :P

Peale seda taas bussi ja algas sõit Zadari, kus oli meil järgmine öömaja. Selle reisi esimene Apartment. Esialgu oli vaimustus suur. Täitsa oma pesa - oma magamistuba, oma kööginurk, oma vannituba, oma elutuba, oma veranda. Aga siis leidsime ka oma lemmikloomad, sipelgad, mis meid eriti ei vaimustanud ja kuna me olime liiga laisad, et konditsioneeri tööle panna, siis ... hommikuks olime Pillekaga kui sarlakites (ilmselt lemmikloomade töö) ja minul olid silmad suht paistes palavusest.

Aga selle koha peamine pluss oli mere lähedus. Seal toimus meil Pillekaga romantiline suplus kuuvalgel. Super! Vesi oli soe, peale seda sai kohe rannas dushi alt läbi hüpata (väga oluline soolase vee puhul) ning siis märjalt, rätik ümber tõmmatud, jalutasime koju. Õnneks horvaatlased on selles suhtes mõnusad, et kui rannast tullakse, siis tullakse rannast ja ei pea olema viks ja viisakas nagu Eestis harjunud oleme. Nad ikka oskavad elu ka nautida kui aeg ja koht õige!

Õhtul külastasime taas kohalikku toitlustusasutust ning tegime pitsad. Oeh... need on seal sama suured kui eestis ja kui eestis on valida suur või väike, siis ... seal on vaid suured. Aga samas ei saa nuriseda. Maitselt oli pitsa super, kuigi selle söömine oli lõpuks nii väsitav, et isegi ettekandja soovitas Easy, easy... Aga mul polnud aega maha võtta, muidu oleks need viimased tükid taldrikule jäänud. Oligi taas üks tore päev õhtusse saanud :)