Horvaatia vol. 1

Reis on siis alanud ja olen 6nnelikult kohal... Ilm on m6nusalt soe ja elu ilus. Peamiseks m2rks6naks on toimiv systeemitus... Mitte miski ei ole siiani l2inud p2ris nii nagu plaanis ja meil on pidev manjana...

23. juuni, laupäev. Marsuut Tallinn/Dubrovnik/Zagreb.

Jõudsime peale pisikest ootamist ja hilinenud õhkutõusu õnnelikult Dubrovnikku ning peale pakkide ära andmist asusime vanalinna ründama. Otsustasime alustada kuulsa linnamüüriga (50 Kuna maksis kui kedagi peaks hind huvitama). Võitlus oli jõhker. Põhjamaa inimestel ei maksa ikka kohe lõunamaale jõudes ronida päikesele lähemale ning kaotuseks tuli natuke nahka. Vaated olid aga vahvad - meri, saareke, vanalinn (eriti tore oli inimeste aedadesse, hoovikestesse ning akendesse piiluda ;) ning minus tekitasid suurt elevust 3 liitrised purgid, kus midagi kääritati... ilmselt midagi alkohoolset...). Peale seda jalutuskäiku oli aeg väikeseks turgutuseks Onofrio purskkaevu juures ning mandariinipuu imetlemine... küll oleks neid vilju tahtnud ning olimegi valmis toidujahiks. Valisime pisikese toidukoha kõrvalisel tänaval ja ei pidanud pettuma. Söök polnud midagi erilist, kuid kosutas hästi ja kohapidajad vahvad. Kõigepealt ei soovinud nad meid pikka aega tülitada (kõrvallauda koristades tüüp kordas prantsuse keeles, et maailm on hulluks läinud) ja kui ma siis vabandades siiski maksta soovisin (rõhutades, et kui neile ikka see sobib ;)), siis tunnistati, et meie teenindaja on lahkunud ning et ta ei ole ka kirja pannud, mida me tellisime... saime siiski arve, kuid siis unustati rahale järgi tulla... mulle meeldib nii. selline armas inimlik suhtumine kõigesse, eriti turistidesse, kes on sinna puhkama läinud :)

Peale seda veel veidi kondamist linnas ja oligi aeg asuda järgi oma asjadele, et võtta ette järgmine õhulend - Zagrebi. Selgus, et meie härral on raskusi linnadevahetusega kuna tema pilet on loetamatu, peale pisikest segadust ja jooksutamist saime siiski kõik pardale ning saime nautida mõnusat lendu. Kahjuks sööki ei antud, kuigi bronnides jäi mulje, et isegi kõht söödetakse täis. Või äkki see klaas vett ja üks piparkook oligi õhtusöök? :P Igatahes vahva oli, telekat näidati ja ajakirja jagati (kusjuures lastele oli oma ajakiri, mitte paar lehekülge suures ajakirjas mida vanemad tahaksid ka ehk lehitseda). Zagrebis otsisime üles oma öömaja Mali Mraki ning asusime nautime eluolu ehk siis kohalikku märjukest ning siis vajusime magusse unne...

2. p2ev.

Plaanitud oli varajane äratus, et siestaks kuhugi metsa pageda. Paraku, aga äratus ei olnud nii varane ja siestaks jõudsime linna... Selgus, et erinevad kirjeldused kohalikust eluolust ei petnudki ja Zagrebis väljas söömas käimine on keeruline protsess, sest pakutakse vaid jooke... Nende nimekiri on m6nusalt pikk. Mingil hetkel leidsime siiski väikese armsa välikohviku, kus pakuti lisaks jookidele ka kooke ja jäätiseid. Nii me siis alustasimegi oma hommikut koogiga... Loomulikult oli see liig ja peale võtsime ainsamat soolast sööki - v6ileiba... Peale seda trammiga sõitma, kirikuid külastama ja vaateid nautima... Viimaseks ronisime Lotršcaki torni. Kui keegi peaks kunagi siia linna sattuma, siis parem võtku kohe teadmiseks, et kui kusagil (mõnes reisikirjas jne.) on kirjas, et tegu tasulise atraktsiooniga, siis tõenäoliselt on ka tegu tasulise atraktsiooniga. Kes on öelnud, et maksma peab kohe?! Kui piletit ei pea kohe ostma, siis miski ei välista, et poolel teel tuleb seda siiski teha. Näiteks ronid torni ära ja enne platvormile jõudmist tuleb siiski veidikene raha välja käia, et pääseda platvormile, kust avaneb vaade linnale... Kui oled kõrgele ära roninud siis (enese)haletsusest maksad ja naudid ikkagi!

Ok. Ma olen viisakas ja lasen teised arvuti... kunagi j2tkan... olin viisakas ära ja tagasi jõudnud Eestisse. Seega jätkame rahulikult...

Sinnani oli meie päevakava vabakava, aga torn oli innustav ning meil tekkis edasise suhtes plaan - külastame Medvednica mäge, kuhu peaks saama sõita köisraudteega, peale seda selgitame välja bussiajad, hangime järgmiseks päevaks piletid ja siis taas linna imetlema. Kõik oli tore kuni ... Pilleka king lagunes, köisraudtee oli suletud/katki vms... Läksime siis hoopis sööma. Seekord valisime suvalise koha, kus oli varju ja sai midagi hamba alla. Nemad (horvaatlased) ei tea tervislikust toitumisest midagi - tõid aga suure taldriku täie liha (sellised rasvast nõretavad hakkliha-pulgad) friikatega ning salatiks sibul... täiesti tavaline mugulsibul (õnneks tükeldatult). Esialgu oli nälg suur ning roog tundus maitsev. Kui asi hakkas lõpupoole kiskuma, siis ... ei olnud enam nii maitsev :D Aga sisse pigistasime, kuna ei tahtnud meie vahvat kokka solvata. Kuna mäele ei saanud (bussiga ei olnud tahtmist minna, seda enam, et väidetavalt pole seal mitte midagi, isegi mitte vaadet linnale), siis läksime hoopis Pilleka valitud Mirogoj surnuaiale, mis oli täitsa põnev. Esiteks oli surnuaia üks külg ümbritsetud suure kõrge tornidega müüriga ning teiseks maetakse sealsed inimesed betoonist auku, kogu pere ühte auku. Tegelikult asi kõlab koledamalt kui on... Lihtsalt maaga on seal riigis kitsas ning seega ei ole eraldi haudasid. On perehauad, mis on betoonist valatud ning siis suure kivimürakada (marmor?) kaetud (et uute matuste korral oleks lihtsam avada ja lisada?). Kaunistusi oli igasuguseid. Pilleka "lemmikuks" said kaks tuvi, kellel ühel oli kael kahekorra... minu arust olid nad küll armunud tuvid ja üks lihtsalt ootas musi :P Nägime ära ka Horvaatia esimese Presidendi haua - suur kiviplats rohkete küünaldega. Mulle natuke isegi Horvaatia surnuaias meeldis, et seal olid küünlad lipuvärvides ja tihti oli ka vapp küünaldel. Vahva. Edasi viis tee linna ja hankisime piletid Plitvice'sse ning jalutuskäik vanalinnas. Öine linn jäi nägemata kuna enne tuli uni. Nägemata jäi ka meie tuppa lisandunud teine mees (väidetavalt mees). Mina teda ei kohanud :(