Kolmas päev ja Montmartre. Kõige enam oodatud päev oli Montmartre külastamine. Ikkagi kunst ja lõbu. Juba esimsel päeval lummas vaade sellele mäekesele ja rohkem me ei suutnud vastu panna ning asusimegi teele. Loomulikult ma ei saa mainimata jätta, et meie teele jäi fantastiline kirjatarvete pood. Sinna oleks jätnud ma suurema osa oma rahast, kui mind korrale poleks kutsutud. Lihtsalt väga vinged nahast kotid, erinevad pildiraamid, pliiatsitopsid jne. Siis traditsiooniline kiriku külastus ja edasi mäkke!
Sel päeval tundsime ka pariislaste lahkust, kui nad rõõmsalt ligi astusid ja näitasid meile, kus me kaardil asume ja mis suunas liikuma peame. Selgus, et me olime täiesti õigel teel ja polnudki palju minna. Hotellist ca 30 – 45 minutit jalutust (kui peatused välja jätta).
Esimese asjana vaatasime üle Le Chat Noir’i hotelli, kus mõned meist olid varem peatunud ja tahtsid ka seekord. Paraku oli see juba välja müüdud ning seetõttu jäi ära. Mulje polevat aga enam see, mis tol ajal. Sellel hotellil pidi hästi minema, sest selle välimus oli saanud uhke kuue ja polnud üldse see. Ma tean, peaks rõõmustama, aga .. vahepeal on mõnus kui asjad on ligadi-logadi.
Siis vaade Moulin Rougele, seekord jäi ka selle külastus ära. Polnud meile sobiv hinnaklass. Õhtul oli kade vaadata küll seda sädelust ja sära ning inimesi, kes sinna sisenesid. Edasi läksime otsima ööklubi Au Lapin Agile (Kärme Küülik). Selle hinnaklass oli sobivam, aga meil polnud aimugi, kas sinna on võimalik kohta saada. Teepeal nägime ära ka skulptuuri läbi seina kõndivast mehest (ei mäleta kelle lugu see oli) ning siis olime lootusetult eksinud. Sattusime ummiktänavatele, mis polnud üldse pariisilikud, vaid lihtsalt armsad. Õnneks meil oli kaasas paar geograafia ja 1 orienteeruja ja varsti olime taas kaardil ning leidsime üles ka oma ööklubi. 
Selle tundis juba kaugelt ära – palju inimesi luusis selle ümber. Kahjuks sisse ei saanud ja väljas paistis maja väga pisike. Kuigi tuleb tunnistada, et atraktiivne! Loomulikult oli selleks ajaks paras teha üks piknik. Valisime aga sobiva pingi välja ja ... asusime jälgima prantslasi, kes olid kaasa vedanud tunduvalt rohkem toidukraami.
Meil piknikukorvi ikka ei olnud ja mitmekäigulist piknikku ei pidanud. Järgmine siht oli Sacré-Cœuri kirik, teel oli loomulikult miljon ahhetama panevat vaadet linnale.
Kirikus ei olnud tore, seal oli kuri turvamees, kes kes kogu aeg kamandas. Isegi istuda ei lubanud. Aga vaade selle kiriku tornist oli küll mõnus. Tegelikult oli minek sinna torni veel toredam, sai kolada Pariisi katustel (loe: kiriku katusel).
Lõunatamiseks valisime seekord Tertre’i väljaku (hetkel on raske meenutada, kas oli ikka see koht) ääres mõnusa istumiskoha ning lasime toidul hea maitsta. Teenindus oli super, vaade super ja toit super.
Peale mõnulemist otsustasin mina üle vaadata Dali muuseumi, kuid paraku selgus, et aeg oli selleks ümber. Ma oleks saanud seal olla liiga lühikest aega, et maksta sellist hinda. Läksin ja süvenesin siis Dali turistilõksu, poodi. Mulle meeldivad sellised pisikesed poed, kus saad aru, mida müüakse, mitte et kõike natukene.
Kunstiga puutusime kokku veel hiljemgi... Näiteks järgmisel päeval, kui külastasime Picasso muuseumi. See oli minu suur unistus (teistel mitte nii suur unistus). Kuigi hiljem tunnistasid nad kõik, et see oli hea leid. Pisikene muuseum (kus oli päris palju rahvast, sest ikkagi oli kuu esimene pühapäev, kus riiklikud muuseumid olid tasuta) ja selline mõnus olemine. Sai aeda astuda ja ruumid olid erinevad traditsioonilisest. Ma ei saanud tükk aega aru kuhu inimesed kaovad ja siis taas välja ilmuvad, selgus, et ruum oli liigendatud peeglitega :) Picasso on mulle juba kooliajast meelde jäänud ja seega oli kohtumine justkui vana armastusega. Ei pidanud üldse pettuma, arm kestab edasi.
Järgmiseks võtsime plaani Pompidou keskuse. Seal oli meeletult pikk järjekord, kuid mõtlesime, et vaatame kui kiirelt liigub. Liikus nii kiiresti, et ootamisest villand ei saanud. Ja nii me sinna sattusimegi. Tuleb tunnistada, et nautisime rohkem maja ja sealt avanevaid vaateid kui kunsti, sest see oli tõeliselt ülerahvastatud. Maja sees polnud aga isu enam järjekorras seista ning osad saalid olid endiselt tasulised (ning selleks oleks pidanud pileti ostma 1. korruselt?). Kummaline oli see igatahes ja seega otsustasime niisama maja imetleda. Järgmiseks „kunstiliseks“ peatuseks oli Louvre’i muuseum. Tegelikult kunsti ei nautinud me ka seal. Va nii palju kui ekseldes silma jäi. Nimelt giid ütles, et väljapääs mille poole suundusime on suletud. See tõi kaasa hunniku segadust, meil polnud aimugi, kus me siis seal maa-all olema ja välja peaksime saama. Haakisime siis end giidile ja grupile sappa ning lisaks neile väheste eksponaatide imetlesime saime ka välja. Louvre ei kuulu mu unistuste hulka õnneks, sest mu armas „venna“ ütles, et „ära sinna suurde majja küll mine, sa ei saa sealt mitte midagi. Selleks on vaja kuid, et ära vaadata. Mõttetu ajaraisk.“ Samas sugulane ütles, et seal on Napoleoni eluruumid, mis on põnevad. Võta siis kinni.
Vahepeal pole toiduga konkreetseks läinud, siis ärge arvake, et me nälgisime. Sel päeval oli meil lõunatamiseks valitud Café-Restaurant Chouchou (63, rue Rambuteau), kus mängis mahe jazz ja teenindaja oli enam kui abivalmis (eks me seetõttu seal ka lõpetasime). Proovisime ära juustusupi (oli tõeliselt palju juustu ja väga suur portsjon) ning tagurpidiõunakoogi.
Järgmistel päevadel vaatasime veel kunsti Rodini muuseumist ja Orsay muuseumist. Esimene on armas majamuuseum, kus lisaks kunstile saab nautida ka hoovi pisikese pargiga, teise puhul on tegu endise raudteejaamahoonega. Mõlemad olid väga mõnusad ja vahvad. Orsay muuseumis ei käinud läbi kõiki saale. Vaatasime ära impressionistid, natuke skulptuure, ühe ajutise näituse (aga kuna ei mäleta, kes oli autor, siis ... igatahes oli tegu graafikaga), natuke sisustuselemente.
Ja ärge arvake, et me Pariisis ainult kunstiga üritasime tutvust sobitada (tulemuseks hakkasin lugema Françoise Gilot & Carlton Lake „Elu Picassoga, kümme aastat armastust“ ja David Weiss "Alasti tulin ma"). Muidugi me shoppasime Champs-Elysées’l, vaatasime üle Arc de Triomphe (Võidukaare) ja üritasime pääseda Eiffeli torni. Viimase puhul pääsesime ainult 2. korrusele, sest 3. suleti ajutiselt. Pidavat tavaline olema. Üldiselt oli see väga ärritav. Eriti seetõttu, et see avati mingi hetk ning kuna pileteid vahepeal ka ei müüdud, siis muutus teine korrus kiiresti üheks pikaks järjekorraks. See liikus tõenäoliselt päris kiiresti, aga ... kaks korda ometi sama asja pärast järjekorras ei seisa! Lisaks hakkas väsimus kimbutama ning ees ootas jalutuskäik koju.
Kui võrrelda neid kahte vaadet Eiffel vs Võidukaar, siis minu jaoks jäi võitjaks viimane. Seal oli sama hea vaade kui Eiffeli 2. korruselt (mis siis, et Võidukaar on ~50 m ja Eiffeli teine tasand 115 m). Ilmselt oli siin oluline roll ka rahvahulgal. Ei taha trügida, et näha, lisaks veel tunne, et sa peaks kohe edasi liikuma, et keegi teine saaks ka imetleda.
Kusjuures tuleb tunnistada üles piinlik tulemus. Me ei suutnud ükski õhtu minna pimeduses Eiffelit imetlema. No ei olnud viitsimist. Nii hea oli niisama hotellitoas vedeleda ja muljeid vahetada.
Muidu oli veel palju lonkimist Pariisi tänavatel, erinevaid poode, sattumisi hommikustele toiduturgudele (millised ahvatlused!), erinevaid söömisi.
Cité saarel käisime ka teist korda, et vaadata üle linnuturg. Kuna selle kohta oli juba negatiivne hoiak võetud, siis ei olnud võimalik pettuda. Päris vahva oli vaadata kuidas erinevas vanuses mehed (raudselt ülekaalus, kui mitte ainult) müüsid oma linnukesi. Erand polnud, et neil oligi müügis 1-2 lindu. 
Samas tundus, et see oli rohkem sõpradekokkusaamispaik kui eesmärk müüa. Lisaks lindudele sai osta ka kõike muud tarvilikku, mida lindude kasvatamiseks vaja võiks minna. Huvitav, kas seal on veel ka muid lemmiklooma turgusid? Teel jäid ette loomapoed ja midagi nii kurba ma ei olnud veel varem näinud. Pisike puur, kus siis olid koos erinevad tõukoerad. Ma oleks hea meelega nad kõik sealt minema viinud, sest minule tundus see liig, mis liig. Pisike puur ja mitu koera koos. Loodan, et nad leidsid endale kiiresti omaniku, sest Pariisi tänavatel võis näha palju lemmikloomasid (koerasid). Hulkuvaid loomi ei märganud.
Ja loomulikult jäi meie teelt kõrvale mitmeid toredaid kohti, mille pärast tagasi minna ning palju kohti, kuhu tahaks uuesti tagasi minna.
Riisi kasvatatakse seal palju ja kui minu teadmine oli seni, et on valge riis ja metsik riis, siis tegelikult ei ole asi üldse nii lihtne. Balil kasvatatakse peamiselt kolme sorti riisi - valget, punast ja musta. Viimased ei ole enam nii levinud kui varem. Ma hetkel isegi ei oska öelda, miks see nii on, igatahes valge riisi kasvuperiood on lühem ja vähemnõudlikum on ta ka. See on ka üheks põhjuseks, miks teised riisid kallimad on.
Selline näeb siis välja just ärganud luwaki. Ta oli tõeline staar. Peale esmast enese turgutamist ringutuste abil (selleks hetkeks keeras kaamerale selja!), meeldis talle väga poseerida. Tuli võimalikult lähedale ja lasi teha piiratud arvu pilte ning siis lahkus areenilt (loe: liikus puuri teise serva). 
