Teisel päeval otsustasime peale hommikusööki minna Cité saarele. Hommikuti on Pariis vahva. Mulle meeldib tööle minemaid inimesi vaadata ning Pariisis tundus, et on kohustuslik enne üks väike kohv kolleegidega teha... Tänaval oli igatahes palju viksis ja viisakas riietuses inimesi. Meie teele jäi ette raamatukogu. Loomulikult oli vaja ka sinna minna. Turvakontroll veidi ehmatas, aga kuna ta nii lahkelt meid edasi kutsus, siis enne kui aru saime avastasimegi end raamatukogust. Ei mingit kaasaegsust. Kõik oli nii nagu oli olnud. Ainult, et lugemissaalidesse oli palju juhtmeid veetud, et inimesed paremini lugeda näeks ja saaksid kasutada rüperaali. Esimese hooga sattusime raamatukogu ruumi, mis oli tegelikult suletud ja ootas renoveerimist (ma vähemalt loodan) ning hiljem vaatasime üle ka lugemissaali. Erinevalt Eestist seal on ikka hulgim ajalehti ja ajakirju mida lugeda. Mastaapide erinevus. Tean. Aga ikka kadestan! :) Edasi liikusime Louvre’i poole. Minu ehmatus oli suur, kui nägin nii suursuguse hoone väravate juures kodutut magamas.
Turvamehed paarikümne meetri kaugusel. Keegi ei ajanud kedagi ära ja kodutu sai rahus magada. Pilt oli võõrastav, aga tuleb tunnistada, et mitte üldsegi hirmutav. Tekkis tunne, et kui Pariisi külastada ja majutust ei leia/kallis on, siis võib magada kusiganes (va pargis muru peal!). Väike puhkus purskkaevu juures ja suund saarele.
Mida lähemale saarele jõudsime seda väiksemaks jäi inimeste hulk tänavatel. Hommik oli liiga varajane, et turistid oleksid kogu linna vallutanud. Loomulikult on võimalik ka, et me lihtsalt olime osavad liikujad ja ei kasutanud turistide lemmikuid tänavaid. Luusisime oma äranägemise järgi.
Vaatamata varasele tunnile oli kohus oma otsuse teinud ja üks tänav oli suletud politseinike poolt. Loomulikult üks meist arvas, et tühja need politseinikud, jala saab läbi küll... Õnneks suutsime ta tähelepanu juhtida politsei relvastusele. Peale seda tardus ka meie julge hunt. Ma pole kunagi näinud kuidas turvatakse kohtuhoonest väljumist... Põnev. See kõik kestis kokku tegelikult loetud minutid ja varsti saime rahus oma teekonda jätkata. Ees ootas Sainte-Chapellekatedraal, kus on vaatamisväärsusteks märgitud 15 vitraažakent + roosaken. Seal saime ka tunda Pariisi järjekordi. Esialgu tundus see pikk, kuid tegelikult olime 15 minutiga läbinud turvakontrolli ja juba aknaid imetlemas. Oli mida vaadata. Mulle meeldivad katedraalid. Mitte, et ma arhidektuuriliselt väga tugev oleks (vabandust midagigi teaks), aga sealne atmosfäär sobib mulle.
Varsti jalutasime juba kohtuhoone ümber ja enda rõõmuks avastasime, et olemegi jõudnud lilleturule. Kirjeldus raamatust Pariis: ... Aastaringselt avatud lilleturg lisab administratiivhoonetega pikitud kvartalile värvierksust. See on kuulsaim ja paraku viimane Pariisi lilleturgudest, kus pakutakse ka selliseid haruldusi nagu orhideed ...“ oli hamba verele ajanud. Loomulikult oli meil antud lõigu põhjal kujunenud ka arusaam, kuidas asi peaks välja nägema. Tegelikkuses oli seal müügil mitmeid puid-põõsaid-seemneid ja vidinaid aia kaunistamiseks ning üksikud lilled, sh 1 kiost, kus tõesti müüdi ka orhideesid (kuigi samad sordid on müügil pea igas suuremas aianduse poes ka Eestis, seega eksootika jäi ära). Esimene ehmatus üleelatud asusime nuuskima, et mida põnevat pakutakse. Mind köitsid igasugsed vahvad seemned, kuid kuna puudus usk, et suudan ise ühe boababi üles kasvatada, siis ... ei hakanud raha sellele kulutama. Kuigi hea teada, et võimalus katsetamiseks on olemas. Ja siis need vidinad, millega saaks tõeliselt vinge maaköögi sisustada. Kui mul selleks võimalus avaneb, siis lähen sinna nänni järele ;)
Järgmiseks kohaks oli Pariisi Notre-Dame (Jumalaema kirik). Alustuseks traditsiooniline piknik. Kahel oli ettekujutus, et nemad sinna sisse küll ei lähe, sest esimene mulje oli pettumuse valmistanud. Õnneks ülejäänud kahel seltskonnast kogemus puudus ning me külastasime seda. Selle külastus oli erinevalt Sainte-Chapell’ist tasuta (kui ei tahtnud torni ronida). Loomulikult mina tahtsin ka torni, aga ilm oli liiga palav, et ennast nüristada platsil seismisega. Seega on põhjust tagasi minna ;) Kirik seest oli aukartust äratavalt suur ja õnneks oli seal suhteliselt vähe rahvast. Häirivaks osutusid aga kutsed giidiga tuurile, mida oli päris sagedalt. Tore oli vaadata ka kaasaegsust vanas hoones (lühtritel säästupirnid ja sammastel plasmatelerid). Õnneks ei mõjunud need häirivalt.
Edasi viis tee meid Ladina kvartalisse. Seal ei olnud meil plaanis üldse vaatamisväärsuseid vaadata, vaid nautida kohalikku kööki. Tuleb tunnistada, et see oli meie kõige haledam toiduvalik. Aga sellest ajalugu vaikib. Koht iseenesest oli mõnusalt puude vilus ja ettekandja sõbralikult abivalmis (suhtles inglise keeles). Edasi jalutasime sihitult mööda kvartalit. Meie teele jäid Cluny-La Sorbonne ja Collège de France hooned, Panthéon. Pikema peatuse tegime Luxembourgi kvartalis, kus puhkasime jalga samanimelises aias. Njah. Ka aiast on mul teistsugune ettekujutus, aga kohalikud nautisid sealset eluolu. Seal oli rohkelt istumiskohti, kuid muru oli vähe ja sinna astumine isegi pildi tegemiseks oli keelatud. Kohe ilmus ei kusagilt turvamees, kes eksijad korrale kutsus. Selles aias meeldis mulle kõige enam purskkaev, kus sai laevu sõidutada (loomulikult tasu eest). Nii need lapsed seal siis oma paate taga ajasid ja kaikaga sõidule lükkasid.
Minu ehmatuseks nad üritasid kaigastega suunata ka partide (elusolendid) liikumist. Õnneks pardid olid väledamad, ka pardipojad olid väledamad. Pargis muidu mängiti tennist ja malet, ratsutada sai. Seega igati sobilik paik päeva veetmiseks.
Rohkem põnevust meile Pariis sel päeval ei pakkunud. Või noh... Otsustasime tagasi kodupoole jalutada mööda Seine’i kaldaid. Loomulikult tuli läbida ka sillaaluseid. Need oli räpakad ja kodututele koduks. Sillaalune oli jaotatud sektsioonideks ja igal neist siis oma nägu. Õnneks olid nad märganud papist ja riidest seinad „ehitada“. Vähemalt enamus. Ühe „korter“ oli aga avatud linnarahvale. Seal võis näha kogu ilu – räpased matid, riided hunnikus, toit ühte nurka kogutud ja seal kõikjal ringi sibamas hiired. Mul jookseb selle vaatepildi meenutamiselgi õudusvärinad üle. See ei tundu kellegi eluna. Aga ometigi on seda. Edaspidi aga ei roninud enam jõele nii lähedale, vähemalt sellises vähe käidavas kohas.
Väike puhkus Tuileries’ aedades ja väga mõnus uni. Jalutuskäik Pariisis oli teinud oma töö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar