Bali ja kohv

Seekord traditsioonilist juttu ei tule, sest esimest korda puudub mul kaardipilt reisist, söögid olid valdavalt buffet' stiilis ning suurema osa reisist veetsin autos, hotellis. Vähemalt nii tundub endale. Tegelikkuses oli asi muidugi mitmekesisem ja üldse mitte hull kui paljudele tunduda võib. Reisistiili kutsun mina Kuldpuuri reisiks. Mis on tekitanud ka palju vastukaja, et kas tõesti ei meeldinud. Meeldis küll. Väga. Lihtsalt harjumatu oli!

Hetkel tegin endale Balilt toodud kohvi, lahustuvat. Ma ei ole endiselt õige kohvi (minu jaoks õige kohv on vaid ubadest, lisanditeta). Seega esimene postitus tuleb kohvist. Selline pisike ja ülevaatlik. Sest tegelikult ei süvenenud ma seal reisil suurt vaid lihtsalt nautisin hetki.

Kõigepealt siis tuletan endale meelde, et seal kasvatatakse nii Arabicat kui Robustat.

Hetkel joon Arabicat 5in1. See sai minu lemmikuks ühes istanduses, kus turistidele pakuti degusteerimiseks erinevaid kohvisid kui teesid. See sisaldab lisaks traditsioonilisele kohv-suhkur-koor ka ingveri ja ganoderma ekstrakti. Maitselt on lihtsalt super! Hiljem jõin restoranis ka lihtsalt ingveriga kohvi. See oli tõeliselt mõnus ja seda saavad ingverisõbrad kodus rahulikult järgi proovida. Veidi riivitud ingverit kohvipuru juurde ja voila! valmis ta ongi :)

Siis proovisime ära ka ühe maailma kallima kohvi - Luwaki kohvi. Selle kohviubade kilo hinnaks tuli seal 600$, artikleid lugedes on silma jäänud ka 1000$. Haruldaseks teeb selle kohvi valmistusprotsess. Nimelt käivad oad enne röstimist läbi veel ka tsiibetlase (väike armas loomake) seedekulglast. Infot leiate ka veel siit. Minu jaoks oli tegu maitselt kõrbema läinud musta kohviga. Seega fänniks ei saanud ja endale koju ei ostnud.

Selline näeb siis välja just ärganud luwaki. Ta oli tõeline staar. Peale esmast enese turgutamist ringutuste abil (selleks hetkeks keeras kaamerale selja!), meeldis talle väga poseerida. Tuli võimalikult lähedale ja lasi teha piiratud arvu pilte ning siis lahkus areenilt (loe: liikus puuri teise serva).

Proovisime ära ka kakao, aga veega kakao ei ole ikka see mida nautiks ning sidrunheina ja ingveritee. Mõlemad maitsed tegelikult sobisid mulle, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Ilmselt saab "süüdistada" selles globaliseerumist, et ei oska kõigest enam vaimustuda.