Algus

Teisipäeva hommikul ärgates tuli end sundida pakkima. Olin selle jätnud taas viimasele minutile eelkõige seetõttu, et lennukisse oli lubatud kaasa võtta päris suured kogused. Milleks siis end piinata? Lisaks ei teadnud, mis täpselt ees ootab ja palju viitsimist on end reisil puhaste riiete saamisega koormata. Seega kõik mis meeldis läks kotti.

Korraks vaatasin üle mida läheb viisa saamiseks vaja. 2 passipilti?! See oli minu jaoks suur üllatus ja kui reisibüroo ei andnud ka lohutavat vastust, et seda EI lähe vaja vaid igaks juhuks ikka kaasa võtta, siis ... pöörasin kogu elamise tagurpidi, et leida need 2 pilti. Ei leinud. Õnneks meenutati, et kohalikus "külas" on ka fotograaf, siis sai ka see mure murtud. (Vahemärkus: need pildid seisavad nüüd riiulis, ei läinud lennujaamas viisat tehes vaja!).

Lennujaama jõudsime varakult ja tuleb tunnistada, et oleks võinud rahulikult veel kodus veidi puhata. Sel ajal (15-16 ajal) liikus seal ikka väga vähe inimesi. Väike eine ja ootama. Ei saa mainimata jätta, et kui varem reisibüroo oli öelnud, et Singapuris tuleb ise oma kohvri eest hoolt kanda, siis ... tegelikkuses kohtusime oma suurema kohvriga alles Balil.

Seekord oli lennutajaks KLM. Väga mugav oli. Reisijaid oli vähe ja seega sai laiutada ja mõnuleda. Amsterdamis oli paar tundi aega enda taastamiseks (jalutamiseks) ja algaski pikk reis teisele poole maakera. Kui ma ei eksi siis nii 11 500 km. Õnneks oli lennukis vähe inimesi ja sai end ääretult mugavalt tunda. Vaatasin ära paar filmi, mida ei olnud jõudnud Eestis vaadata (Marley ja mina; Mamma Mia ja Rentslimiljonär). Veidi und ja palju söömist ja joomist ning olimegi Singapuris. Seal taas veidi ootamist ja esimene kokkupuude kohaliku kultuuriga. Nii aeglast teenindust polnud varem lennujaamas kohanud. Check-in'iks kulus meil ~15 minutit. Seda siis hetkest kui laua juurde astusime. Ta suutis kõike muud teha, kui meiega tegeleda. Edasi väike tutvust jaapani kokakunstiga (nälga ei olnud, toidud olid lihtsalt ahvatlevad) ning tasuta internet. See oli Singapuri lennujaamas kõige mõnusam.

Viimane etapp oli 2,5 h lendu ja maandusimegi Denpasari lennuväljal Balil. Lämbe õhk, pimedus ... Viisa saamine oli tüütu. Kiiresti läks vaid raha andmine. Seda tuli eraldi teha, kui tšekk käes, siis tuli oodata järgmises järjekorras oma viisat. See ei olnud sugugi enam nii kiire. Sealt pääsenud haarasid meie kohvris paar kohalikku ja vedasid loomulikult raha vahetama. See meenutas meile Tuneesiat ja ei tekitanud positiivset elamust. Neist lahti saanud (loomulikult raha andes) kohtusime oma giidi Julianiga. Temast sai meie kaaslane kogu reisiks. Kui ta lasi meile lillevanikud (?) kaela riputada (seda me juba kartsime, et palju nad nüüd siis raha nõuavad. õnneks seekord mitte!) ja juba istusimegi autos, mis meid hotelli "Novotel" Nusa Duasse sõidutas. Kuna oli pime, siis mingeid muljeid saarest ei tekkinud. Järgmine ehmatus oli enne kuurorti jõudmist turvakontroll. Vaadati ikka peeglitega auto alla ja kirjutati numbrid üles ja saime rahulikult edasi sõita. Sama protseduur autosse vaatamisega oli ka enne hotelli sõitmist. Ilmselt terroriaktid aastate eest on muutnud nad ettevaatlikuks. Olgu siinkohal ära öeldud, et see oli igapäevane rutiin kui autot kasutasime. Jalgsi liigeldes sellist kontrolli ei olnud. Edasi registreerimine hotelli ja värske mango mahl ja juba olimegi teel oma toa suunas.

Ma ei ole kunagi varem 5* olnud. Ilmselt pole see sama, mis Euroopas, aga ... Meie jaoks ikka ääretult mõnus. Lisaks tavapärasele oli meil ka elutuba, köök sööginurgaga (kokku suurem kui meie kodu esimene korrus) ja suur rõdu (suurem kui meie terrass). Igati viisakas. Edasi tuli vähkremine ja kerge uni. Sõit oli selleks korraks läbi.