Hommikune uni muutub aina mõnusamaks ja voodist välja saamine aina raskemaks. Ei ole midagi teha. Ees ootab järjekordne tuur, seekord Ricardo juhtimisel. Esimene vaade on Camara de Lobos (Churchill armastas seal maalida). Kahjuks jääb küla meie pikemast peatusest välja. Hiljem räägitakse legende, et ega kohalikud naised seal kolagi, ainult turistid. See pidavat olema kohalike meeste meka. Et käivad aga kalal, hiljem mängivad kaarte ja napsutavad. Naistele on lubatud vaid kirikus oma meeste eest palumas käia...
Järgmiseks jõuame Cabo Cirão’le, mis on maailma teine cliff (580 m vabalangemist). Meie juhi suureks imestuseks olime me sel kellajal seal ainsamad (müüjad ei lähe arvesse!). Tänu sellele on muidugi olemine super. Kui oleme seal veidi imetleda saanud saabuvad mitmed bussid ja parima pildi saamiseks läheb rabelemiseks. Meie lahkume ...
Ribiera Bravasse jõudes oli aeg väikeseks kohviks ja koogiks. Seekord ei olnud väga chill koht. Üldse selle päeva söömiskohad ei olnud nii lahedad kui siiani olid tuuridel olnud... Aga kook oli endiselt magus ja kohv nagu kohv ikka. Traditsiooniliselt me väga kaua ei naudelnud, sest tahtsime ikka küla ka näha. Väike merevaade, jalutuskäik mere ääres ja siis kiriku suunas. Seal käis parasjagu jumalateenistus ja kirik oli puupüsti inimesi täis. Isegi kirikuesisel platsil oli palju inimesi (teenistust sai jälgida ka ekraanilt kiriku ukse taga). Kiriku esisel platsil oli silt, mis keelas seal jalka mängimise... Minule see koht küll väga hea jalkaplatsina ei tundnud, aga ju neil on olnud probleeme :) Ära minnes jäi meil aga silma kiriku küljel olev uks, mis oli lahti ... Kuna jumalateenistuse tõttu sisse polnud mõtet eesuksest trügida, aga näha nagu tahaks, siis ... kasutasime võimalust. Väike turnimine ja olimegi kohal. Pilt kui peopesal. Kuigi tuleb tunnistada, et ega kohalikud meid väga heal pilgul ei vaadanud. Aga see oli võimas. Inimesed laulsid ja tundsid end hästi. Õhkkond oli äärmiselt soe.
Edasi viis tee aga tee mägedesse ja põhja suunas, kus võis näha Serra d’Água’s asuvat esimest hüdroelektrijaama. Mäele jõudes tuli väike peatus, kus võis „näha“ nii põhja kui lõuna rannikut ning tunda tõelist karget Eesti ilma :D Tegelikult olime pilvedes ja vaade praktiliselt puudus. Aga mõnus oli tunda korraks seda kargust ja niiskust.
Edasi viis tee aga Paul da Serra platoole. Saare kõige tasasemale piirkonnale. 
Seal toimus ka meie väike levada matk, mis oli täiesti erinev eelmisest. Seekord jalutasime tühermaal, kus oli vaade kaugele ja nägime ka esimesi koduloomi, veiseid, karjamaal. Kuigi toitu leidus seal vähe ja loomi käidi toitmas. Seda nägime hiljem kui asusime teele Porto Monizi suunas. Giid muidugi naeris, et meile valmistas suurt rõõmu näha veiseid tee ääres. Ikka maainimesed, loomadega harjunud. Vähemalt vaateväljas sõites mööda kodumaad ;).
Porto Monizis sõime justnagu bistroos, ainult, et lauda toodi... Väga kitsas ruum ja liiga palju turiste. Toit ise oli selline:
Maitsev espada banaaniga, palju maitsetuid kartuleid ja salatit. Kaste puudus täielikult! Õnneks oli piisavalt veini, et see kõik alla loputada :) 
Seal oli võimalik taas laava vahele ujumine minna, kuid kuna mul ei olnud meeles, et sellel tuuril seda saab, siis polnud meil vahendeid ja ega ma ei kahetsenud ka. Kondasime hoopis kõikvõimalikes nurgatagustes. Leidsin ühe pisikese tee ja loomulikult oli vaja mööda seda jalutama minna. Vanemad kõhklesid hetke, aga järgnesid.
Leidsime end järgmisel hetkel jalutamas väikese viinamarjaistanduse vahel ja see oli äraütlemata mõnus. Ja need kitsad tänavad ja levadad ... Super! See tekitas tunde paradiisist. Ilmselt püsimatu inimese jaoks nagu ma olen ei oleks seda paradiisi kauaks, aga nädalaks või nii oleks küll võinud veel sinna jääda. Aga ei ... ees ootas São Vicente külastus, kus asub ka miskine keskus, mis räägib saare vulkaanilise tekkeloo (hot spot). Meil selleks aega ei olnud, aga giid soovitas kindlasti külastada... Sellel reisil jäi see igatahes ära.
São Vicente oli pühapäeval justkui välja surnud. Ainult turistid kolistasid ringi. Seega see ei avaldanud eriti muljet. Kohalik kihav elu oleks toredam olnud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar