23 oktoober, 2008
Tuneesia ideena ...
22 oktoober, 2008
«Lonely Planet» 2009. aasta reisisoovitused
Ajaleht The Times tegi ülevaate reisiraamatute sarja «Lonely Planet» 2009. aasta reisisoovituste esikümnest.
06 oktoober, 2008
10-11. päev. Hüvasti ...
Äratus, lennujaam ja hüvasti Madeira. Tuleb tunnistada, et majaperemehed olid nii armsad. Rääkisid pikalt-laialt kuidas nad mind igatsema hakkavad, sest nende päike lahkub. Lubasin tagasi minna. Mõtlesin siiralt, sest seal oli tore! Lend. Tere tulemast Inglismaa, Stansted ja hobusefarm. Seekord ei olnud enam isegi mitte plaanis Londoni minna. Ilm oli külm ja pilves ja tuuline. Läksime kohe oma ööbimiskohta, mis oli täpselt samasugune kui eelmine kord. Isegi meie toad olid samad. Väike puhkus ja esmase nälja kustutamine ja siis .... tuli paduvihm ja meil olid kohad kinni pandud kohalikus pubis (piirkonna parimas, ilmselt ka ainsamas ;)). Vihm takistas ainult meie plaani väike jäädvustusretk teha ja seega pole sellest kohast ka pilte. Ainult head mälestused. Pubis oli laud kinni pandud ja kui me alguses olime solvunud, et meid eraldi ruumi pandi ja kohalikud teises ruumis istusid (kokku oli 3 erinevat ruumi), siis varsti olid kõik puupüsti rahvast täis. Mõnus oli. Kuigi söögi portsjonid on liiga suured ja liiga rasvased. Olid seda peale Eestit ja seda enam peale Madeirat. Koht aga oli olemist ja nautimist väärt. Peale seda tuli mõnus uni.
11. päev.
Varane äratus, lennujaam, lend, tere tulemast Tallinn, Eesti. Hea on kodus olla. Isegi päike pistis oma nina sel päeval välja.
9. päev. Kesk-Madeira ehk Nunnade org vol 2
8. päev. Funchal
7. päev. Katamaraaniga merel ...
Edasi tuli pikemat aega plaanis olnud veinimuuseum ja degusteerimine. Arenguruumi on. 3 aastane vein mekkis paremini kui 5 või 10 aastane vein... Muidu sai veidi targemaks (muidu tean ainult viski ajalugu :D) ja ... Üldse oli seal tore. Siiani natuke kahetsen, et pikkadeks talveõhtuteks veini kaasa ei vedanud (mitte et kaal seda lubanud oleks). Nagu aru saate, siis selle aja peale olid portveinid jummala ok ;) Pea mõnusalt sumisemas, asusime otsima söögikohta. Seekord ei sattunud enam siesta ajale. Kõik kohad olid inimesi täis, sh kohalikke. Valisime koha, kus oli kõige rohkem kohalikke tädisid. Ei pidanud pettuma. Koht oli mõnus, teenindus hea. Oma vanemate suureks üllatuseks valisin ma traditsioonilise kala asemel kana. Kui vanemad seda kuulsid, siis nad arvasid, et nemad küll mu vanemad ei ole. Sest nende järeltulija küll kana ei sööks :D Päris hea oli vahelduseks, kuigi kala oskavad nad seal saarel tunduvalt paremini teha.
03 oktoober, 2008
Lääne-Madeira
Hommikune uni muutub aina mõnusamaks ja voodist välja saamine aina raskemaks. Ei ole midagi teha. Ees ootab järjekordne tuur, seekord Ricardo juhtimisel. Esimene vaade on Camara de Lobos (Churchill armastas seal maalida). Kahjuks jääb küla meie pikemast peatusest välja. Hiljem räägitakse legende, et ega kohalikud naised seal kolagi, ainult turistid. See pidavat olema kohalike meeste meka. Et käivad aga kalal, hiljem mängivad kaarte ja napsutavad. Naistele on lubatud vaid kirikus oma meeste eest palumas käia...
Järgmiseks jõuame Cabo Cirão’le, mis on maailma teine cliff (580 m vabalangemist). Meie juhi suureks imestuseks olime me sel kellajal seal ainsamad (müüjad ei lähe arvesse!). Tänu sellele on muidugi olemine super. Kui oleme seal veidi imetleda saanud saabuvad mitmed bussid ja parima pildi saamiseks läheb rabelemiseks. Meie lahkume ...
Ribiera Bravasse jõudes oli aeg väikeseks kohviks ja koogiks. Seekord ei olnud väga chill koht. Üldse selle päeva söömiskohad ei olnud nii lahedad kui siiani olid tuuridel olnud... Aga kook oli endiselt magus ja kohv nagu kohv ikka. Traditsiooniliselt me väga kaua ei naudelnud, sest tahtsime ikka küla ka näha. Väike merevaade, jalutuskäik mere ääres ja siis kiriku suunas. Seal käis parasjagu jumalateenistus ja kirik oli puupüsti inimesi täis. Isegi kirikuesisel platsil oli palju inimesi (teenistust sai jälgida ka ekraanilt kiriku ukse taga). Kiriku esisel platsil oli silt, mis keelas seal jalka mängimise... Minule see koht küll väga hea jalkaplatsina ei tundnud, aga ju neil on olnud probleeme :) Ära minnes jäi meil aga silma kiriku küljel olev uks, mis oli lahti ... Kuna jumalateenistuse tõttu sisse polnud mõtet eesuksest trügida, aga näha nagu tahaks, siis ... kasutasime võimalust. Väike turnimine ja olimegi kohal. Pilt kui peopesal. Kuigi tuleb tunnistada, et ega kohalikud meid väga heal pilgul ei vaadanud. Aga see oli võimas. Inimesed laulsid ja tundsid end hästi. Õhkkond oli äärmiselt soe.
Edasi viis tee aga tee mägedesse ja põhja suunas, kus võis näha Serra d’Água’s asuvat esimest hüdroelektrijaama. Mäele jõudes tuli väike peatus, kus võis „näha“ nii põhja kui lõuna rannikut ning tunda tõelist karget Eesti ilma :D Tegelikult olime pilvedes ja vaade praktiliselt puudus. Aga mõnus oli tunda korraks seda kargust ja niiskust.
Seal toimus ka meie väike levada matk, mis oli täiesti erinev eelmisest. Seekord jalutasime tühermaal, kus oli vaade kaugele ja nägime ka esimesi koduloomi, veiseid, karjamaal. Kuigi toitu leidus seal vähe ja loomi käidi toitmas. Seda nägime hiljem kui asusime teele Porto Monizi suunas. Giid muidugi naeris, et meile valmistas suurt rõõmu näha veiseid tee ääres. Ikka maainimesed, loomadega harjunud. Vähemalt vaateväljas sõites mööda kodumaad ;).
Porto Monizis sõime justnagu bistroos, ainult, et lauda toodi... Väga kitsas ruum ja liiga palju turiste. Toit ise oli selline: