Ida-Madeira ja Nunnade org

3. päev

Meie esimene tuur Madeiral, mis viis med tutvuma saare idapoolse küljega. Esimene peatus oli Camacha külakeses, mis on tuntud oma korvipunujate poolest. Õigupoolest nad punuvad kõikvõimalikku ja võimatut. Samuti on selles linnas peetud Madeira esimene jalkamatš aastal 1875. Seega igati oluline koht :P Mees tööhoos. Ma pakun, et see pole just kõige toredam töökoht. Päevad läbi nokitse ja inimesed muudkui käivad ja pildistavad (loe: segavad). Õnneks valdav osa toodangust ei valmi ikka selles kohas ja inimesed saavad rahus töötada. Samas on turism üks peamisi saart toitvaid majandusharusid ... Noored pidavat saarelt lahkuma ja vanemas eas tagasi tulema (iga giid rääkis ise juttu, seega ei pruugi asi üldse nii olla :D).
Peale meistrite imetlemise ja kohvi-koogi pausi jätkus tee. Siinkohal tuleb mainida, et kohv on neil kange ja koogid väga magusad. Aga ometi näeb iga tuur ette just sellist maitseelamust.

Väike vaade golfiväljakult Santo da Serras. Sellises kohas tahaks õppida golfi mängima. Iseasi kui palju sellest välja tuleks, sest vaade on super! Seekord väga erilisi asju ei teinud. Järgmine kord. Kusjuures ma veendun üha enam, et just sinna ma lähen tagasi. Ilmselt see kompaktsus meeldib ikka mulle. Lisaks kliimale muidugi. Hetkel näitab termomeeter 26 kraadi ja kohalik aeg peaks olema kohe kohe 19... Oeh...Sõites edasi Santana poole tehti väike peatus, et imetleda saari (eelmisel pildil) teisest küljest. Järsk rannik, sini-sinine vesi väike laineloks... Õnneks saime sealt minema enne kui maandus buss 40 turistiga. Seal oli mul ka esimest korda palav. Nimelt kui trepist veidi allapoole laskuda kadus tuul ja ... siis ei olnud enam nii mõnus :)
Lõpuks jõudsime Santanasse, et imetleda ehtsaid elamuid. Minu pettumiseks oli neid paar tükki turistidele tehtud ja siis mõned veel ja oligi kõik. Kuna neid demonstreeritakse vaid Santana ümbruses, siis lootsin, et seal on ka säilinud neid rohkem. Esimene kord kui tundsin, et mind on petetud ja täielikku turistilõksu veetud. Hea küll. Ega Eestis ka vana pole just palju säilinud ja vabaõhumuseum võib seega ka pettumuse valmistada :) Loodad küla ja saad täieliku muuseumi.
Oligi aeg lõunasöögiks, mis on neil traditsiooniliselt ikka kolmekäiguline. Söömine algab veini ja traditsioonilise kohaliku leiva serveerimisega (küüslaugu ürtidega soe leib....) ja loomulikult valge ning punane vein. Minu silmad lõid särama, sest minu reisi üks eesmärk oli ju võimalikult palju head veini juua ning süüa head paremat. Suppi vaida ei saanud ja selleks oli köögivilja (loe: herne) püreesupp... Täitsa mõnna. Praeks valisime tuunikala, sest lihavarrast (espetadat) ei antud valida ja mõõkkala olime eelmisel päeval juba mekkinud. Ma ei olnud kunagi varem tuunikala sellisel kujul söönud. Nagu ehe sealiha taine tükk oli taldrikul. Kõrvaseks toorsalat (peaaegu ehedal kujul), paar kartulit ja maisipuder üleküpsetatult (milho frito). Esialgu tundus, et maguskartulitest friikad, aga ... kontrollisime üle. (Enne reisi tundus grillitud maisipuder veider. Kohapeal selgus, et friikate moodi maitsvad pulgad on need :D). Peale seda olime kurguni täis ja mõte magustoidust ei olnud ahvatlev. Tundus, et nad oskavad lugeda inimeste mõtteid. Magusroaks oli puuviljasalat. Peale seda oli taas tunne, et paradiisi oleme jõudnud. Kui lauast lahkuma asusime, siis teenindaja küsis imestunult, et kas te kohvi ei soovigi... Hmm... Ikka soovime. Eriti ei mahtunud, aga teades, et topsid on väikesed ja seedimist soodustavad siis ... :) Täiuslik!
Väike vaade ka restorani sisemusse. Toidupildid ei õnnestunud, sest nagu ma mainisin oli alustuseks vein leivaga (meiemõistes siis saiaga) :P Aga seda kohta ma soovitan kui peaksite Madeirale sattuma :)

Peale sööki pole midagi paremat kui väike matk. Meid ootas levada matk Ribeiro Frio ("külm jõgi") jõe lähistel. Jõgi iseenesest oli antud aastajal suht olematu. Seega sellest pilti ei ole. Aga kui sa pole käinud levadal (niisutuskanalitel) pole sa ka Madeiral käinud. Levadad on rajatud selleks, et põhjast puhuvad tuuled tühjendavad oma vihmavarud vastu põhjarannikut ja keskmägesid ning eeega lõunarannik oleks suht kuiv. Aga tänu levadadele saab vajaliku vee ka lõunarannik, kus kohati ei saja pool aastat. Minu meelest ei saja kusagil eriti ja taimed saavad niiskuse hoopis õhust aga ... äkki on see nii vaid suvel :P Sest olgem ausad, enamik levadasid olid vett täis :)
Sellise vaateni viis meid levada. Veidi mäge, veidi orgu, veidi ookeani... Ütleks, et tüüpiline Madeira vaade :)Järgmiseks võtsime ette endi matka kõrgeima punkti külastuse. (Kõige kõrgemasse ei trüginud, sest sinna viib matkarada, kus väidetavalt iga aasta saab keegi hoolimatust käitumisest surma, puuduvad osaliselt piirded ja teeribake on 20 cm lai). Hetkeks ehmatas ära, sest Pico Do Arieirost oli ikka hämmastav seda pisikest teekest jälgida... See oli küll laiem ja ei kõlkunud kahe mäe vahel :D Järgmine kord on kindlasti ka see plaanis. Sest ei usu, et asi nii karm on :)
See rajake viibki kõige kõrgema mäe juurde. Ma ei ole kindel, kas see on ainuke. Inimesed, keda meie nägime sinna suundumas ei omanud küll mingit erivarustust (pean siinkohal silmas kinniseid jalavarjusid). Täitsa napis rõivastuses varbavahedega asusid teele...
Huvitav kas selline ongi maailma lõpp? :P
Vaade Monte kirikule. Ehk siis osake vaadata. Paraku olid seal algamas suured pidustused ja kirik oli kahtlase väärtusega (plastmass) rüüsse seatud. Samas mõistetav. Nädal aega ehtsad lilled ei toimiks. Meie sellist ilusat kirikuvaadet kahjuks ei näinud, sest pidustused kestsid ilutulestiku järgi nädala :)

Monte mäelt saab teha ka toboggani sõitu. Selle me jätsime ka vahele. Polnud meie masti ettevõtmine. Aga inimesi jagus, kes seda nautisid :) Kuigi mind ehmatas, et samal tänaval sõidavad ka autod ja see "rada" ületas mitut ristmikku. Mina ei tea kuidas nad seal kõik ellu jäävad :D

Õhtul oli energiat üle ja asusime otsime kaubanduskeskust, et hankida endale juua ja puuvilja. Asusime siis täiesti suvalises suunas teele, sest mingi hetk ikka mingi pood peaks tulema. Põnev oli jalutada ja vaadata mida inimesed teevad. Kes kastis, kes niisama mõnules... Loomulikult oli kõiki õisi ja igat banaani eraldi pildistada ja iga natukese aja taant õhata, et see on paradiisisaar :)
Nägime ka üht maha jäetud maalapikest. Kohe meenusid erinevad raamatud, kus kirjeldatakse, et oma aia väravast tuli taimede vahelt sisse murda. Tahaks ka! Seal oli isegi puuotsas mingi silt telefoninumbriga. Igaks juhuks ei helistanud. Äkki oleks soodne olnud omandada seal kinnisvara. Kellele seda nuhtlust veel vaja oleks. Kuigi inglise keelne turismiajaleht õpetas küll kuidas soetada Madeiral kinnisvara ;) Ka selle artikli jätsin lugemata. Ikka hirmust, et äkki sobib :D

Teel ostukeskusest koju leidsime selle aia.. Oeh... Mulle meeldiks omada vist isegi banaaniistandust. Kuigi viinamarja oma oleks ilmselt ägedam.

Pole midagi paremat kui surisevate jalgadega ronida basseini ja lihtsalt ujuda. Isegi kui bassein on imeväike ja peale kella 20 ei ole lubatud sinna siseneda. Õnneks olid omanikud endiselt mõistvad ja nähes meid "kodu"värvast sisenemas kohe küsisid, kas nüüd ka ujuma :) Üldse oli sealne personal vahva (loe: ma sain madam olla :D).

Muuseas täna (21.08.08) on Funchalil juubel, 500 aastat linnaõigust :) Palju õnne juubilarile!