5.08.08 oli minu jaoks eriline hommik. Sain vanemaks nii, et mu vanemad seda ei märganud. Käis hommikune pakkimis-lakkimis-ralli. Nimelt avastasin, et ma nii küll Londoni minna ei saa ja asusin end kaunistama :D
Edasi tuli tüüpiline kodu-lennujaam-ootamine-lend. Tegelikult oli tore see, et kohtasin lennujaamas oma õpilast, kes oli teel Taani oma "kasupere" juurde. Aeg lendas kohe kiiremini vesteldes. Hea on olla õpetaja :D
Stanstedi jõudes otsisime pakihoiu, et loobuda koormast ning minna tutvuma Londoniga, millest kõik vaimustunult rääkinud on. Ootused olid muidugi kõrged. Tulemuseks oli see, et bussiõit oli palav tänu juhi suurepärasele oskusele kütta oma masinat, aga Londonis oli jahe, tibutas vihma ja palju inimesi... Seega ma ei teinud mitte ühtegi pilti ja meie suurepärane plaan kahanes kiirelt imelühikeseks. Lisaks oli mul nälg. Ma ei suutnud isegi teeselda, et mulle meeldib seal. Ei olnud minu linn sel päeval. Aga üle vaatasime Westminster Abbey, Big Beni, tegime jalutuskäigu Thamesi ääres (hoolimata tibutavast vihmast!) ja siis jõudsime Trafalgari väljakule. Sealt õnneks liikusime kiirelt edasi pubisse, kus sai end siidri ja chipsidega täis laaditud. Mul oli eelarvamus, et ega mu vanematele mingi äge koht ei saa meeldida (eriti kui sinnani oli kõik ebameeldiv olnud!). Tegelikult oli tegu mõnusa-hubase kohaga. Isegi tuju tõusis veidi. Edasi viis tee vaatama, kuidas kuninganna elab. Seekord ei elanud... Esimene leedi oli puhkamas ilmselt mõnes teises kodus. Teinekord plaanin vaatamata hoiatustele, et suvel ei maksa Londoni ronida, sinna ikka minna. Tahan kuninganna kodu näha! Kuigi tuleb tunnistada, et ma pettusin kui ümber maja luusima ei lastud. Tavaliselt ikka maja ette lastakse ju... No aga tegu on UK-ga. Või siis minu pettekujutelmaga. Üldse mulle jäi mulje, et kõik on piiratud ja ahistav.
Öö veetsime aga juba Stanstedi lähedale jäävas külas nimega Little Hallingbury. Sealne peremees oli nii tore, et tuli meile bussi vastu ja viis oma koju, kus pakkus suurepärast majutust. Inglise külad on kordades parem kui pealinn. (Tegelikult võib probleemiks olla ka see, et mulle jubedalt meeldib Dublin ja Edinbourgh). Igatahes meie farm oli mõnna ja täitsa omamoodi. Mõistate ehk paremini kui teate, et peremees on poolprantslane :D Uni tuli magus. Aga ootamatu äratusega. Nimelt otsustas mu suurepärane isa, et tema äratab meid. Meie aga unustasime kontrollida, kas ta ka kella keeras. Öösel 3 ajal selgus, et ei keeranud :D Emme suutis isegi kohvivee keema panna enne kui aru saime, et meil on veel 2 h magamiseks :) Tol hetkel tegi tigedaks, aga juba lennukis ajas naerma. Edaspidi meie issil polnud õigust sõna võtta teemal äratus :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar