Chott al Jerid

3. päev

Peale varast äratust istusime džiipidesse, et minna tutvuma Saharaga. Ilm oli vastav. Sadas vihma! Saharas! Ehk läheb üle?! Esialgu oli päris pikalt sõitu, läbi poolkõrbe, oaaside... Vihm muutus tugevamaks. Esimene peatus on Alžeeria piirist 700 m (oli vist midagi sellist) suure nõo juures, kus arvukad allikad annavad jõudu palmioaasile. Teen kaupa. Ostan kohalikke mandariine. Hind suht krõbe, sest kauplemise isu ei ole (tunne, et nad seal lõunas on nii vaesed ja ma saan toetada neid noori...). Viljad olid natuke toored ja veidi hapud. Aga kohalikud! Edasi viis tee meid filmi "Inglise patsiendi" filmimispaika, mahajäetud (loe: vihmasajus hävinud) Tamerzase külla ühes oaasis. Ma ei ole filmi näinud, seega ei oska öelda, kas siis oli ka küla juba hävinud või see hävis hiljem. Taastatud on vaid pühad paigad. Uue küla rajas sõjavägi sinna kõrvale, tiba kõrgemale. Ilus küla. Boutique oli ka seal. Krõbedad hinnad ja väga ilusad asjad. Päris mitu sinna jäänud asja kriibivad hinge (võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju! Edasi tuli veekaskaad... Veekaskaadi juures hakkas esimene kauplemine kaamelid vs naine. Seal pakuti minu eest 500 kaamelit. Lubasin tagasi minna kui kaamelid koos...

Lasin end siis seni oma tulevase lemmikloomaga pildistada. Oli teisel uneaeg ja täielik laiskus. Kohalikud kutsusid teda Lacosteks.

Midesis (?) ja uus oaas. Ka selle külakese oli vihmasajud hävitanud. Matkarada sai meile parajaks kannatuste rajaks. Vihm ja savi ei sobi kokku. Kui on veel kitsad kohad ja ees jaapanlased, siis on täielik kaos!

Ringreis jätkub. Kahjuks soolajärvest kerkivatele mägedele nad ei julenud džiipidega ronida. Vihmane ilm ja esimene auto tuli külg ees alla... Soolajärv oli kuiv ja mitte eriti soolane. Tundus, et tegu onsuvalise järvega, aga ... seal oli päris palju valkjaid soolaka maitsega kivasid. Ei olnud nii soolased kui sool!

Kõrbes on elu ka ... Selliseid taimekesi oli seal lõputult... Ei imesta. Vihma ju sadas! :D

Läheme hoopis liivaluidetele turnima ja päris tore oli džiibiga nina taevas olla. Alla tulek ei olnud nii vahva! Ja olimegi Tähesõja filmimispaigas. Oli ikka kole asi, keset kõrbe jäetud. Ja isegi seal paigas olid kaupmehed platsis. Hinnad muidugi soodsamad kui kusagil mujal. ATVga rallijaid oli ka seal palju. Kahjuks endal selleks aega ei olnud... Ees ootas pikk sõit ... See on see grupireiside viga. Tuleb edasi minna ka siis kui ei taha! Taas üks väike oaas. Seekord ringikujuline. Pidi haruldane olema. Datlid mekkisid hea ja poiss eesliga oli vahva. Tahtis eesli pildistamise eest raha saada. Ei saanud. Sõber meelitas ta siis korraks ära ja tagasi tuli poiss juba "rahvarõivais". Ta oli nii lahe! Džiipidest kolisime bussi ja asusime teele Chott al Jeridi suunas. Tegu siis suurima soolajärvega Tuneesias. Ilm oli natuke paranenud, aga mitte nii palju, et miraaže näha :( Soolajärv (seal oli natuke ka vett) oli ikka väga soolane. Üldiselt oli tegu aga kuiva soolaväljaga, tunne nagu lumel kõnniks. Väga vahva! Tõeline sõdalane soolast mäel... Kauguses ei paistnud mitte midagi... Ainult sool.

Edasi viis tee läbi väiksemate oaaside ja külade Sahara kõrbe poole. Peatuspaigaks saab Douzi oaas, mida peetakse kõrbe väravaks. Sealt algab lõputi liivameri, mis katab 2o-kordselt Prantsusmaa suuruse ala. Alustuseks džiibid ja päeva lõpetuseks sõit kaamelil.

Minu kaamel on see hele :D Täiesti taltsas oli va paar vallatust eesistuja seljakotiga... Kes käskis nii põneva küüru endale tekitada, loomulikult oli kaamelil huvi!

Kahjuks oli see suht lühike, sest hakkas pimedaks minema. Aga nii haledat tõmbamist kui sel retkel ei kohanud enne ega pärast. Pakuti koolat (loe: suruti lahtiselt pihku ka mitme keeldumise järel) ja hiljem pudeli eest taheti raha... Üks naine kommenteeris, et kulda jõime, et nii kallis?! :D Aga ega tihti Saharas koolat juua saa... Elasime üle (mul ei olnud raha ja ma ei maksnud ka seda). Üldiselt kaameliga sõit meeldis mulle rohkem kui hobusega (viimast olen kord elus teinud ja kole oli... aga mälestuseks jäi ilus fotoseeria ehmunud minust!). Seekord ei jäänud pildilisi mälestusi, sest pime oli ja kohalik fotograaf oli koba!

Lõpuks ometi öö ja puhkus.