Hommikul avastasin, et hotelli koridorist paistab ka kaamelite kodu :)Sõit kõrbes jätkub. Möödume paikadest, kus filmiti taas mingeid osasid "Tähesõdadest". Oli tegu küll korraliku "kuu" maastikuga. 
Esimene peatus oli lihtsalt maastikuga tutvumiseks ja meie rõõmuks oli karjus oma karjaga ka läheduses, puu all varju otsimas.
Hiljem oma teel tegime peatuse ka tutvumaks hotelliga "Sidi Driss", mis peaks olema ka tähesõdalastele tuntud. Osad tegelased olevat seal ka ööbinud... 
Selline nägi välja "söökla"... 
Uksed olid suht madalad ja pisikesed... Ruumid olid väga erineva suurusega... 
Aga sisustuseks olid peaaegu, et mitte öelda ainult, voodid. Mida suurem tuba, seda enam neid oli.
Tuleb tunnistada, et loodus on ikka hämmastav. Lihtsalt vaatad ja vaatad ja ei saa üldse mitte küll. 
Täiesti suvaline küla bussiaknast...
Teine peatus oli juba berberite mägikülas Matmatas, mis on kuulus oma koobaselamute poolest. Mul puudus selge ettekujutus, et kuidas seal koobastes ikka elatakse. Tundus enne külastust, et ronid aga koopasse ja siis on suur käikude süsteem... Võta näpust! Tegelikult oli asi palju hubasem, valgem ja mõnusam! 
Selline oli koobaselamu nurk väljast vaadates... Uks, millest meie sisenesime jääb tegelikkuses pildilt välja :)
Kõigepealt sisened koopasse ja natuke maad edasi ja oled hoopis sisehoovis, mis täidab koridori funktsiooni. 
Sealt saab minna siis vastavalt kas eluruumi, magamistuppa, kööki vms. 
Selles piirkonnas pidi elama aastaringselt nii vaid 20 perekonda (ei ole andmeid kontrollinud... ei tea kas on võimalikki). Üldiselt on neil generaatorid olemas ja isegi selles elamus, mida meie külastasime oli telekas rätikute alla peidetult olemas. 
Kohapeal pakuti ka natuke kõhutäidet - värskelt küpsetatud saia, mida sai kasta oliivõlisse segatud mee sisse. Väga mõnus. Üldse tundus, et sellise eluga võiks ju paar nädalat oma puhkusest mööda saata küll. Elama ei kipuks. Liiga vaikne ja eraldatud ja tundub siiski raske.
Ksari poole sõites nägime ka vana surnuaeda. Maapiirkondades on need eriliselt arhailised ja armsad. Peale inimese matmist paigutakse hauale kas 1 kivi (mees) või kaks kivi (naine). Ei mingeid nimesid ega edasist haua eest hoolitsemist. Tulemuseks on lihtsalt kivine maastik. 
Pildil üks surnuaedadest. Aga mitte kõige arhailisem... Tavaliselt selliseid suuri plaate ei olnud, va suuremates asulates.
Pildil tüüpiline pisike oaasike...
Kolmas peatus oli vana berberite traditsioonilist kindlustatud viljahoidlat (ksari), kus vanasti ümbruskonna suguharud hoidsid ja kaitsesid vaenlaste eest oma viljatagavarasid. 
Siseõue ümbritsevad kolme- ja neljakorruselised kitsad hoidlad, mis on ehitatud liivakivist koobastesse. Need hoidlad on ideaalsed, sest neis oli aastaringi madal ja enamvähem ühtlane temperatuur. Kuna õhk oli ümbruses väga kuiv, olid tingimused vilja säilitamiseks ideaalsed. Ülemistel korrustel hoiti teravilja, peamiselt nisu ja otra, maa-alustesse hoidlatesse paigutati oliiviõli vaadid. Kuna igal aastal ei olnud loota head saaki, siis kindlustas selline kollektiivne hoiusüsteem suguharule stabiilsed toidutagavarad.
Neljas peatus Djerba saar, mida kutsutakse ka "tuhande mošee" saareks. Saarel oli plaanis käia keraamikatöökojas, tutvuda Houmt Souki linnaga (külastada sünagoogi, vaadata millised näevad välja foundoukkid ehk võõrastemajad). 
Keraamikatöökojas alustuseks näidati kui lihtne see kõik on... Paar minutit ja oligi olemas nii tass, taldrik kui vaas. Tahan ka! Tegelikkuses ise ei saanud kahjuks proovida. 
Proovile sai panna vaid oma kauplemisoskust, sest oli palju asju, mida kõike endale loomulikult ka vaja oli! Esialgu oli asi visa, aga kui avastasime, et noor poiss on palju altim tingimise suhtes, siis ... :) Võidab see, kellel on surres rohkem asju! 
Sünagoogi külastus eeldas, et pea oleks kaetud ja tuli loobuda ka oma jalanõudest. Õlad võisid seekord paljaks jääda. Ah jaa... Turvakontroll oli ka enne sisenemist. Pilt on tehtud peale turvakontrolli ja olgem ausad. See protseduur oli suht absurdne. Käid turvakontrollist läbi, siis jalutad üle tee ja siis veel natuke maad ja jõuad sünagoogi territooriumile. Ehk siis hea tahtmise korral jõuaks sigadusi korraldada küll. 
Tuleb tunnistada, et päris õdus koht on see sünagoog. Kohalikud (?) mehed istusid ja jutlesid. Sünagoogi kõrval oli kohe võõrastemaja, kus juudid saavad suuremate pidustuste ajal ööbima jääda. Kahjuks ruume ei näinud. Seega ei tea kas juudid peavad olema askeetlikud või mitte.
Houmt Souki linnakeses oli natuke ekslemist ja olimegi foundoukki sisehoovis. Ma ei tea kui askeetlikud need seest on, kuid sisehoov nägi küll vinge välja. Kunagise kaevu asukohal oli nüüd bassein... Lauakesed olid kaetud ... 
Hotell Arisha sisehoov.
Paraku on need võõrastemajad liiga väikesed, et suuri masse mahutada ja nii me pidimegi ööseks hotellirajooni tagasi sõitma. Kui kunagi Tuneesia tagasi satun, siis aga eelistaksin just neid. Hindadest ei oska midagi öelda, sest neid silma ei jäänud...
Vaba aeg ehk siis protseduur "võidab see, kellel on surres rohkem asju" jätkub. Oli vaja ju issile ikka traditsioonilist rõivastust ja ... mulle kulinaid. Kauplemine peaaegu meedib mulle juba! Ma ei ole osav, aga küsitud hinda ka enam ei maksa. Issi pluusi ostimisest sai tõsine väljakutse. Nimelt arvati, et issi pluusi võib vahetada minu vastu. Kuna me suurt entusiasmi üles ei näidanud, siis tuli uus pakkumine, 2000 kaamelit... Ikka ei olnud ahvatlev. Siis hakati mind riietama. 
Mingi valge hõlst (Marise kommentaar: see on midagi öösärgi ja pulmakleidi vahepealset) selge ja valge rätt pähe ja ongi korras. Ka nii ei suudetud meid veenda, et ma sinna peaks jääma. Mälestuseks sellest piinavast ostukogemusest jäi palju pilte.. Järgmine väljakutse oli hankida endale ehe, kaela. Kuna üks oli juba varem välja vaadatud, siis edasiseks tingimuseks sai, et peab olema odavam kui see ja meeldima vähemalt sama palju. Hea, et mingigi kriteerium ees oli, sest valik on päris lai. Astusime siis fikseeritud hindadega poodi (nii vähemalt ütles silt uksel). Saades teada kui kallis on minu lemmik, siis tuli loobuda... Ja meie üllatuseks läks hind kohe odavamaks ja kui ka see oli kallis, siis paluti öelda oma hind... See oli aga nii naeruväärselt madal, et hakati naerma ja peale pisikest kauplemist kutsuti ülemus, et kas see hind sobiks... Sobis! Minust sai õnnelik kulina omanik :) 
Nii õnnelik, et tagasi hotelli jõudes olin nõus isegi merre ujuma minema... Varem olin ma ujumist vältinud, sest õhtud kippusid jahedaks minema. Seekord oli aga soe õhtu ja tõeliselt mõnus oli jalutada rannas ja supelda tähistaeva all. Üks mõnusamaid õhtuid Tuneesias.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar