Kairouan, Sufetula, Tozeur

2. päev

Kahtlustasin, et seekord ei tule ülevaadet stiilis hommikusöök-ekskursioon-magamine... Aga ei suuda kuidagi asju süsteemi saada, et kõik ikka kirja saaks, mis oluline hetkel tundub. Pealegi ajaloos pole ma kuigui tugev, et anda ülevaadet ... Seega... Pigem taas emotsioonid, mis ühes või teises kohas mind tabasid ... Päevakavas oli pikk sõit, et jõuda õhtuks Tozeuri.

Esimene peatus oli moslemite pühas linnas Kairouanism mis on Meka, Mediina ja Jeruusalemma järel neljas püha linn kogu maailmas ja seitse palverännakut sinna võrdub hadžiga Mekasse. Seal asub 330 tegutsevat mošeed.Nagu arvate võite külastasime ka meie neist mõnda - Suurt mošeed, Kolme ukse ja Habemeajaja mošeed ... Suur mošee ... Või mõni muu ... Ega ma neil piltide järgi enam vahet teha ei suuda :$

Mošee esine oli katud vaipadega ja seega ei pääsenud aknast sisse piiluma. Vähemalt mitte jalanõudega. Mošee seinad olid kaetud glasuurplaatidega...

Tüüpiline vaade koridori, ukse kõrval on kohe ase, kus vajadusel puhata.

Pildil on kipsist kaunistused. Pilt samuti ühest mošeest...

Pildil peaks olema Habemeajaja mošee... Sambad on kaetud mattidega, et peale palvust koraani lugedes oleks kuhu toetada ilma, et külm hakkaks. Mehed ja naised on eraldatud planguga.

Kuigi ega nad sisse ei lase, ainult uksevahelt saab piiluda, millega tegu. Õnneks oli mul meeles, et nende külastamine eeldab kaetud õlgu ja põlvi... Seega ma olin ainus pereliige, kes ei pidanud pingutama... Teised said kohapealt suured ürbid... Päris toredad nägid välja :P

Lisaks mošeedele vaatasime ka Aghlabidide basseini, mis oli suhteliselt igav minu jaoks ... Mida sa ikka tühjadest basseinidest vaatad ;) ... :$ Samas oli seal pood, mis rohkelt emotsioone tekitas ja ostma meelitas (vaatamata oma kõrgele hinnale). Samas tundus tore toetada perekonda, kes maiustusi ise kohapeal toodab, toetada. Lisaks nägin seal müügil viigikaktuse moosi... Loomulikult oli mul seda vaja! Kui maitsmiseni jõuan, siis eks jagan muljeid. Siiani ei ole selleni veel jõudnud ...

Edasi läksime tutvuma kohalike vaibameistritega. Täiesti uskumatu. Nii palju vaipu ja nii palju ilusaid vaipu. Loomulikult said minu lemmikuks kohe berberi omad. Oleks nii tahtnud... Aga kuna ma ei ole usin koristaja ja see meenus mulle ka seal, siis jäid vaibad sinna... Kuigi hetkel tundub, et ikka oleks pidanud ostma kasvõi pisikese berberi vaiba. Samas hinnad ei olnud nii odavad, et ainult hetke ajel osta.

Tehnikaid oli mitmeid.. Üks neist oli selline, et naine isegi ei näinud, mida ta tegi.. Mustreid kuhugi kirja pandud ei ole. Kõik tuleb mälu järgi...

Väike berberi vaip (80x 120) maksis 200 TND (1 TND = 8,65061 EEK, 18.03.2008) ja natuke suurem vaip 250 TND. Ja loomulikult teised lemmikud olid siidist vaibad. Nende hinnad aga hakkasid 12 000 EEKist. Isegi berberi kõige suurem vaip oli tunduvalt odavam. Vaipade hinnad sõltusid sõlmede hulgast ruutmeetril (sellest sõltub ka vaiba tegemiseks kuluv aeg).

Pildil suur hulk vaipu... Kahtlustasime, et kõik ei ole siiski käsitööna valminud, kuid eks see jääbki meie oletuseks...

Kuna berberi vaibad olid ikka tõsised villased vaibad, siis sõlmi ei olnud just palju... Seega ka suhteliselt odav hind (vaip oli ikka oma 3-4 cm paks)... Siidivaibad olid aga õhukesed ja rohkete sõlmedega ning valmistamiseks kulus päris pikk aeg... Siidist vaipu kutsuti ka lendavateks vaipadeks, sest neid kiirelt keerutades muutus vaiba värv kord heledamaks, kord tumedamaks... Armas... Samas hommikuti voodist palja jalaga välja astudes võiks ka see päris mõnus olla... Tuleb ikka tagasi minna kui olen saanud oma kodu ja hakanud usinaks pereemaks :D

Väike jalutuskäik mööda kitsaid tänavaid ja üllatusi sellel... Kes oleks võinud arvata, et keset kesklinna "elurajooni" ühe ukse taga varjab end laut/tall... Võite arvata, mis aroomid seal olid... Samas Tuneesia on riik, kus ei maksa mitte millegi üle imestada (nu minu jaoks oli see esimene selline kogemus! Ma siiani ju vaid Euroopas konnanud).

Olime teel Barouta Püha allika juurde, et vaadata kuidas kaamel aitab inimesi vee saamisel... Mulle meeldivad väikesed tänavakesed, kus saab jälgida kohalike tegevusi... Imestama pani, et peaaegu iga välisukse juures, mis paokil oli võis näha koridoris ukse kõrval väikest aset (tihti pikutasid seal ka inimesed). Kuidagi koduse tunde tekitas (mis siis, et mul endal ei ole aset koridoris). Lisaks nende uksed. Ilusad.

Kairouanist viis aga tee edasi Sufetula linna, kus olid Vana-Rooma aegsed varemed, mis pidavat olema ühed paremini säilinud Aafrikas. (Liibüas on vist veel midagi kabedamat). Igatahes sealne vaatepilt oli ka hämmastavalt ilus. Triumfikaar ... Foorum ... Sammastikud ... Kahju, et seda kõike ei ole säilinud ... Ainult varemed...

Edasi liikudes muutus maastik aina kuivemaks ja liivasemaks. Siinkohal peaks meenutama, et tegelikult Sahara on suuremas osas kivi- mitte liivakõrb. Kahjuks kivadeni meie oma reisi jooksul ei jõudnud. Teel nägin ka palvetavaid inimesi. Auto oli peatatud ja vaibake välja otsitud ja ... Armas. Ilus.

Nägime oma teel mägioaase ja meie ööbimispaik oli Tozeuri oaasis. Jõudsime sinna pimedas ja seega emotsioone ei olnud. Hommikul aga selgus, et tõepoolest palmid lõppesid ja algas liivameri. Mitte midagi muud silmapiirini. Hirmutav.

Sel õhtul oli plaanis ka vaadata üle ka berberite õhtuprogramm (tegelikult küll kokku segatult araabia ja tuneesia ja kõik muu). Natuke on kahju, et selles osalesin. Ainus kord kui tundsin end sel reisil rumala turistina, kes oleks justkui tsirkusesse veetud. Lisaks miks peaks Tuneesias vaatama Bosnia-Hertsegoviina kõhutantsijaid?!

Põhiroog nägi välja selline. Hunnik kuss-kussi, väga kondine lihatükk, veidike keedetud muna, paprika ja üks tükk kartulit.