21 august, 2008

Funchal

5. päev

Terve päev plaanitud "pealinnaga" tutvumiseks. Kuna kõik olid turust vaid kiitvates toonides rääkinud, siis tuli see tore koht ju ka endal üle vaadata. Loomulikult olime me pehmekesed ja teel turule lasime end kohalikul noormehel Chrisil ära meelitada mereretkele. Õnneks nii palju oidu oli, et kohe merele ei kihutanud. Aga bronnisime endale siis kohad esimeseks vabaks päevaks. Mis saab meil olla mere, vaalade, delfiinide ja kilpkonnade vastu :)

Jõudsime turule. Kui ettekujutused on suured, siis ... hea küll. Turg oli väiksem kui ma ootasin, aga siiski võrratu. Eriti toredad olid lillede müüjad. Rahvarõivais ja puha.


Meie lemmikuks muidugi sai puuvilja-tädi. Alustuseks tutvustas ta erinevaid maracujasid (Mulle meeldib see nimetus. Aga heal viljal mitu nime. Nii ka sellel - passionivili, granadill, kannatuslille vili).Tädi siis näitab erinevaid maracujasid. Tuleb tunnistada, et kõike ma ei mäleta, aga see erkpunane on maracuja + tomat, kollane on maracuja + banaan, siis oli veel maracuja + sidrun, maracuja + apelsin ja lihtsalt maracuja. Ma ütlen, et neil on vist väga igav seal saarel, et sellise asjaga tegelevad. Minu lemmik on lihtsalt maracuja ja maracuja + apelsin. Üks maracuja on järelvalmimisel hetkel. Aga Stockist saab ka seda :)Nii juhtub kui ristata banaan ja ananass. Tuleb tunnistada, et turul mekkis asi paremini kui kodus. Lisaks on see pika valmimisega. Natuke on veel alles. Kiirematele võimalus pakkuda :D


Turu kõrval mängisid aga mehed kaarti ja nautisid elu...


Edasi tuli mõnus jalutuskäik ja lõunatamine vanimas linnaosas. Söögikohaks Portao (travessa do Portao No 5, Velha). Loomulikult tahtsime me süüa taas siesta ajal ja isegi kokk tuli ukse vahele piiluma, et kes need segased on :D Seekord proovisime ära Espetada, õnneks suutsin valida ikka medium, mitte toorevariandi :D. Esialgu oli liha veritsus hirmutav (nagu toorest liha sööks?!), aga maitse oli super! Lisaks ei pidanud ise seda varda otsast õngitsema, kui otsa sai, siis vastasmaja elanik karjus oma aknalt meie omale ja see tormas meid teenindama :D

Taldrikul olevad kollased friikate moodi asjad on milho frito vms (maisijahust friteeritud pulgakesed). Maitsesid päris hästi.

Lisaks serveerimine... Minul tekkis muidugi tahtmine, et nii nagu nemad seal oma liharooga, võiksime meie Eestis šašlõkki serveerida. Paraku ei mõelnud välja head lahendust sellise aluse toomiseks, sest kohver oli juba meekooke ja mett täis :) Lisaks heale teenindusele meeldib mulle sealne klientidele mee mokale määrimine. Seekord üllatati meid pokaali veiniga ... Mõnus oli istuda ja rüübata. Aeg aga jooksis ja meil oli ääretult mõnus olla... Kui enam üldse istuda ei suutnud, siis asusime teele... Muidugi astusime ka poodi, et kaasa haarata traditsiooniline õhtusöök/jook. Väike ujumine ja nautlemine rõdul.

15 august, 2008

Funchal ja Nunnade org

4. päev

Esimene hommik saarel kui ei pidanud kiirustama. Nimelt olime saanud poole päevase tuuri pärastlõunaks ja seega sai hommikut nautida. Kuigi ega kaua ei mallanud aega raisata. Tahaks ikka tegutseda ja midagi uut. Seekord, siis Lido külastus. (Huvitav miks "Lido" nii pop on. Mulle meenub Riia kiirrtoidukoht näiteks sellega.) Madeial on tegu siis basseine ja ookeanimõnusid pakkuva kohaga.

Kahjuks või õnneks on see juba raha andmise kohta. Sisemine 3 raha ja kui rannatooli tahad, siis veel 1,65 raha. Rahvast õnneks ülemäära palju ei olnud ja seega oli mõnus. Kuigi see Atlandi ookeanisse ronimine (võõras kohas ma ei taha vette hüpata) oli suht suur ettevõtmine. Valisime vist kõige pikema redeli (ehk siis kõige järsema nuki). Vesi oli aga super. Välja ei tahtnudki tulla. Meie õnneks polnud lained suured ja seega hulpimine soolases vees suht mõnus :) Muidugi oli ka väiksemaid nukke ja mõnusamaid vette minekuid...

Peale mõnusat suplust on kõht alati tühi ja kuna eelmine päev isa oli lubanud mingile "pigile", et läheme nende restosse, siis ... eesti mees on sõnapidaja mees ... läksimegi. Kuna aega oli suht vähe ja traditsiooniliselt olime esimesed inimesed, kes süüa tahtsid (kesest siestat!), siis tuli ikka päris kaua oodata. Vaatamata, et tahtsime kõigest suppi. Maitsesime ära kala- ja tomatisupi. Ka tüüpilised road. See koht üllatas meid suure õllekannu suurusega. See oli 2 liitrit :D Selleks me ei olnud valmis. Aga probleem sai muidugi lahendatud :)
Edasi tuli aga bussi istumine ja uus juht ja uus marsuut. Eesmärgiks Nunnade org ja miljon imelist vaadet. Esimene peatus oli Pico dos Barcelos, kust avanes järjekordne suurepärane vaade Funchalile. Ka see nukk on populaarne kohalike seas vastu uut aastat, et imetleda kõige kõigemat vaadet ilutulestikule. Linnalegend räägib, et inimesed hakkavad kogunema sinna juba 17 paiku, et ikka parim koht saada. Paraku südaööks neil pole enam vahet kohast, sest kaasavõetud vein (tuletan meelde, et tüüpiline on portvein, mille kraadid on 19-25) saab lahendatud ja uni tikub selle aja peale silma :)

Edasi jätkasime oma teed Eira do Serradosse (1530 m), kust avanes vaade juba Curral das Freiras’e (Nunnade oru) poole. Kahjuks oli ilm taas meid mitte soosiv ja mitmes kohas puudus vaade (olime pilvedes). See oli muidugi mõnusalt karge tunne, aga ... Teid ääristasid peamiselt eukalüptid. Nende aroomid olid ka mõnusad. Jõudes aga vaateplatvormile oli vaade hämmastav. Terrasspõllud, looklevad teed, pisikesed majakesed. Mõnus! Lisaks veel okaspuude lõhn. Ma ei suutnud neid puid tuvastada ja minule meenus ikka minu armas Matsi rand, kus lõhnavad nii männid :D Sealt sai ka jala minna külakesse, aga see pidi 1,5 h ettevõtmine olema ja meil selleks aega ei olnud. Ilmselt poleks ka jaksu, sest hiljem seda rajakest vaadates ... oeh... ega mägedes ju otse alla ei saa :D

Peale seda liikusime aga edasi Nunnade oru poole, mis on saare sügavaim. Kahjuks pidime tunnelit kasutama, kuna vana maaliline tee oli suletud. Giid lootis, et ehk see ikka tehakse korda ja tulevikus saab kasutada seda. Kohalikele muidugi on tunnelid head, kiirelt saab ühest saare otsast teise ja kui on kivirahed tormidega, siis ei jää külad enam vangi. Turistidele pidavat need aga karuteene tegema. Paljud eelistavad kiirelt liikuda ühelt vaateplatvormilt teisele ja ühest külakesest teise.

Germalo väidab, et Curral das Freiras’es on säilinud 16. sajandist pärit klooster, mis oli kunagi varjupaik Funchali nunnadele piraatide rünnakute ajal. Meile räägiti, et nunnad põgenesid sinna, kuid seal puudub klooster ning nad elasid seal tavalist elu. Ainult kirik on seal... Samuti olevat see maa jäetud nunnadele, kes seal põlduharisid ja elasid. Siiani ei kuuluvat see maa ei riigile ega eraomanikele. Ei viitsi kontrollida kummal õigus (kahtlustan muidugi, et sealsed giidid pole just pädevaimad).

Curral das Freiras’es oli meil traditsiooniline kohvi-koogi peatus kohas, kus sai imetleda mäenukki, mille otsas me ennist vaadet alla orgu nautisime. Olgem ausad, alt tundus see asi päris järsk (~400 m vabalangemist ikkagi). Mulle meeldib, et kohalikele meeldib asju "maja" kulul anda. Seekord pakuti traditsioonilist maracuja - ja kastani likööri. Meie lemmikuks sai kastaniliköör ja selle me omastasime ka kodus napsutamiseks. Selle regiooni tüüpiliseks "lisandiks" ongi kastan. Selle auks on sügisel ka festival, kus kastanitest tehakse kõike võimalikku ja võimatut. Kastanikommid olid ka saadaval. Ei suutnud tuvastada kas kook, mis pakuti oli ka neist :D Väike jalutuskäik külakeses ja õigeks ajaks tagasi auto juurde. Ei olnud täpsus hea asi. Esimese asjana küsiti, et kas teile ei meeldi siin :D Meeldis küll, aga ... Oleks seda enne teadnud oleks veel kaugemale uudistama roninud :)

Ida-Madeira ja Nunnade org

3. päev


Meie esimene tuur Madeiral, mis viis med tutvuma saare idapoolse küljega. Esimene peatus oli Camacha külakeses, mis on tuntud oma korvipunujate poolest. Õigupoolest nad punuvad kõikvõimalikku ja võimatut. Samuti on selles linnas peetud Madeira esimene jalkamatš aastal 1875. Seega igati oluline koht :P Mees tööhoos. Ma pakun, et see pole just kõige toredam töökoht. Päevad läbi nokitse ja inimesed muudkui käivad ja pildistavad (loe: segavad). Õnneks valdav osa toodangust ei valmi ikka selles kohas ja inimesed saavad rahus töötada. Samas on turism üks peamisi saart toitvaid majandusharusid ... Noored pidavat saarelt lahkuma ja vanemas eas tagasi tulema (iga giid rääkis ise juttu, seega ei pruugi asi üldse nii olla :D).
Peale meistrite imetlemise ja kohvi-koogi pausi jätkus tee. Siinkohal tuleb mainida, et kohv on neil kange ja koogid väga magusad. Aga ometi näeb iga tuur ette just sellist maitseelamust.
Väike vaade golfiväljakult Santo da Serras. Sellises kohas tahaks õppida golfi mängima. Iseasi kui palju sellest välja tuleks, sest vaade on super! Seekord väga erilisi asju ei teinud. Järgmine kord. Kusjuures ma veendun üha enam, et just sinna ma lähen tagasi. Ilmselt see kompaktsus meeldib ikka mulle. Lisaks kliimale muidugi. Hetkel näitab termomeeter 26 kraadi ja kohalik aeg peaks olema kohe kohe 19... Oeh...Sõites edasi Santana poole tehti väike peatus, et imetleda saari (eelmisel pildil) teisest küljest. Järsk rannik, sini-sinine vesi väike laineloks... Õnneks saime sealt minema enne kui maandus buss 40 turistiga. Seal oli mul ka esimest korda palav. Nimelt kui trepist veidi allapoole laskuda kadus tuul ja ... siis ei olnud enam nii mõnus :)
Lõpuks jõudsime Santanasse, et imetleda ehtsaid elamuid. Minu pettumiseks oli neid paar tükki turistidele tehtud ja siis mõned veel ja oligi kõik. Kuna neid demonstreeritakse vaid Santana ümbruses, siis lootsin, et seal on ka säilinud neid rohkem. Esimene kord kui tundsin, et mind on petetud ja täielikku turistilõksu veetud. Hea küll. Ega Eestis ka vana pole just palju säilinud ja vabaõhumuseum võib seega ka pettumuse valmistada :) Loodad küla ja saad täieliku muuseumi.
Oligi aeg lõunasöögiks, mis on neil traditsiooniliselt ikka kolmekäiguline. Söömine algab veini ja traditsioonilise kohaliku leiva serveerimisega (küüslaugu ürtidega soe leib....) ja loomulikult valge ning punane vein. Minu silmad lõid särama, sest minu reisi üks eesmärk oli ju võimalikult palju head veini juua ning süüa head paremat. Suppi vaida ei saanud ja selleks oli köögivilja (loe: herne) püreesupp... Täitsa mõnna. Praeks valisime tuunikala, sest lihavarrast (espetadat) ei antud valida ja mõõkkala olime eelmisel päeval juba mekkinud. Ma ei olnud kunagi varem tuunikala sellisel kujul söönud. Nagu ehe sealiha taine tükk oli taldrikul. Kõrvaseks toorsalat (peaaegu ehedal kujul), paar kartulit ja maisipuder üleküpsetatult (milho frito). Esialgu tundus, et maguskartulitest friikad, aga ... kontrollisime üle. (Enne reisi tundus grillitud maisipuder veider. Kohapeal selgus, et friikate moodi maitsvad pulgad on need :D). Peale seda olime kurguni täis ja mõte magustoidust ei olnud ahvatlev. Tundus, et nad oskavad lugeda inimeste mõtteid. Magusroaks oli puuviljasalat. Peale seda oli taas tunne, et paradiisi oleme jõudnud. Kui lauast lahkuma asusime, siis teenindaja küsis imestunult, et kas te kohvi ei soovigi... Hmm... Ikka soovime. Eriti ei mahtunud, aga teades, et topsid on väikesed ja seedimist soodustavad siis ... :) Täiuslik!
Väike vaade ka restorani sisemusse. Toidupildid ei õnnestunud, sest nagu ma mainisin oli alustuseks vein leivaga (meiemõistes siis saiaga) :P Aga seda kohta ma soovitan kui peaksite Madeirale sattuma :)

Peale sööki pole midagi paremat kui väike matk. Meid ootas levada matk Ribeiro Frio ("külm jõgi") jõe lähistel. Jõgi iseenesest oli antud aastajal suht olematu. Seega sellest pilti ei ole. Aga kui sa pole käinud levadal (niisutuskanalitel) pole sa ka Madeiral käinud. Levadad on rajatud selleks, et põhjast puhuvad tuuled tühjendavad oma vihmavarud vastu põhjarannikut ja keskmägesid ning eeega lõunarannik oleks suht kuiv. Aga tänu levadadele saab vajaliku vee ka lõunarannik, kus kohati ei saja pool aastat. Minu meelest ei saja kusagil eriti ja taimed saavad niiskuse hoopis õhust aga ... äkki on see nii vaid suvel :P Sest olgem ausad, enamik levadasid olid vett täis :)
Sellise vaateni viis meid levada. Veidi mäge, veidi orgu, veidi ookeani... Ütleks, et tüüpiline Madeira vaade :)Järgmiseks võtsime ette endi matka kõrgeima punkti külastuse. (Kõige kõrgemasse ei trüginud, sest sinna viib matkarada, kus väidetavalt iga aasta saab keegi hoolimatust käitumisest surma, puuduvad osaliselt piirded ja teeribake on 20 cm lai). Hetkeks ehmatas ära, sest Pico Do Arieirost oli ikka hämmastav seda pisikest teekest jälgida... See oli küll laiem ja ei kõlkunud kahe mäe vahel :D Järgmine kord on kindlasti ka see plaanis. Sest ei usu, et asi nii karm on :)
See rajake viibki kõige kõrgema mäe juurde. Ma ei ole kindel, kas see on ainuke. Inimesed, keda meie nägime sinna suundumas ei omanud küll mingit erivarustust (pean siinkohal silmas kinniseid jalavarjusid). Täitsa napis rõivastuses varbavahedega asusid teele...
Huvitav kas selline ongi maailma lõpp? :P
Vaade Monte kirikule. Ehk siis osake vaadata. Paraku olid seal algamas suured pidustused ja kirik oli kahtlase väärtusega (plastmass) rüüsse seatud. Samas mõistetav. Nädal aega ehtsad lilled ei toimiks. Meie sellist ilusat kirikuvaadet kahjuks ei näinud, sest pidustused kestsid ilutulestiku järgi nädala :)
Monte mäelt saab teha ka toboggani sõitu. Selle me jätsime ka vahele. Polnud meie masti ettevõtmine. Aga inimesi jagus, kes seda nautisid :) Kuigi mind ehmatas, et samal tänaval sõidavad ka autod ja see "rada" ületas mitut ristmikku. Mina ei tea kuidas nad seal kõik ellu jäävad :D
Õhtul oli energiat üle ja asusime otsime kaubanduskeskust, et hankida endale juua ja puuvilja. Asusime siis täiesti suvalises suunas teele, sest mingi hetk ikka mingi pood peaks tulema. Põnev oli jalutada ja vaadata mida inimesed teevad. Kes kastis, kes niisama mõnules... Loomulikult oli kõiki õisi ja igat banaani eraldi pildistada ja iga natukese aja taant õhata, et see on paradiisisaar :)
Nägime ka üht maha jäetud maalapikest. Kohe meenusid erinevad raamatud, kus kirjeldatakse, et oma aia väravast tuli taimede vahelt sisse murda. Tahaks ka! Seal oli isegi puuotsas mingi silt telefoninumbriga. Igaks juhuks ei helistanud. Äkki oleks soodne olnud omandada seal kinnisvara. Kellele seda nuhtlust veel vaja oleks. Kuigi inglise keelne turismiajaleht õpetas küll kuidas soetada Madeiral kinnisvara ;) Ka selle artikli jätsin lugemata. Ikka hirmust, et äkki sobib :D

Teel ostukeskusest koju leidsime selle aia.. Oeh... Mulle meeldiks omada vist isegi banaaniistandust. Kuigi viinamarja oma oleks ilmselt ägedam.

Pole midagi paremat kui surisevate jalgadega ronida basseini ja lihtsalt ujuda. Isegi kui bassein on imeväike ja peale kella 20 ei ole lubatud sinna siseneda. Õnneks olid omanikud endiselt mõistvad ja nähes meid "kodu"värvast sisenemas kohe küsisid, kas nüüd ka ujuma :) Üldse oli sealne personal vahva (loe: ma sain madam olla :D).

Muuseas täna (21.08.08) on Funchalil juubel, 500 aastat linnaõigust :) Palju õnne juubilarile!

Stansted-Funchal (Madeira)

2. päev

Peale hommikusi iluprotseduure pakkis hobusemees (B & B omanik armastas ratsutada ja pidas hobuseid) meid autosse ja reis sai jätkuda. 3:45 kestis umbes meie lend. Seekordne maandumine oli minu õudsaim. Nimelt on Madeiral maandumisrada võrreldes muudega tunduvalt lühem ja esimene kord maandumine ebaõnnestus. Teinekord oli juba kühe, kuid kõik läks hästi. Pole paremat tunnet kui seista kahe jalaga kindlalt maapeal!
Algselt oli meil kindel plaan bussiga linna sõita, kuid kohapeal selgus, et see ei ole kõige parem mõte, kuna bussini oli 3 h aega ja teise firma bussigraafikut ei leidnud. igatahes istusime taksosse ja järgmine peatus oli hosteli Monte Verde ees. Me elasime küll hotelli tsoonis, kuid tiba kõrgemal ja mitte nii privaatselt. Meid jälgis kogu aega perekond, kes seda äri pidasid. Mõnus oli... Soovitan teilegi seda kohta. Väike, armas, hubane, puhas, kuid mitte ülemäära klanitud. Meil oli peaaegu vaade ookeanile. Natuke takistas eesoleva maja katus, aga ... ikkagi nägime ookeani pidevalt.
Esimesel Madeira päeval oli idee leida endale kõik vajalikud tuurid (ida, lääs ja Nunnade org) ning tutvuda kohaliku kaubandusega (puuviljad ja joogid). Esimene peatus oli söögikohas, kus meid peeti soomlasteks (nagu ka mitu korda hiljem juhtus...) ja minu pilku köitis papagoi, kes rõõmuga mu käele pandi. Alguses oli tore, aga see "kana" kaalus päris palju ja varsti sai villand ning sai edasi rännata. Oli ju vaja neid kolme tuuri ikkagi! Varsti lasimegi end eksitada reklaamist ja kuna ei olnud tahtmist tuuseldada ja kaubelda, siis peale 10% hinnalangust olime nõus ja teadsime oma päevakavasid kolmeks päevaks. Ränk töö oli tehtud ja võis rahulikult asuda linna nautima... Astusime aga parkidesse ja imetlesime (peamiselt läbi objektiivi) erinevaid lillesid jm taimi. Eriti luks oli, et taimedele oli tihti lisatud ka millega tegu ja kust see pärit on. Üle maailma oli asju kokku tassitud ja päris palju on sinna kasvama ka jäänud. Nu kes ei tahaks kasvada kohas, kus talvel miinimum on +15 ... ja suve maksimum jääb +30 kraadi juurde... Minule see kliima igatahes meeldiks! Eriti meie sügise asemel.
Esimene söögikoht oli meil täiesti vanalinnas ja alustasime kohe rahvusroogadega ehk siis mõõkkala banaaniga. Maitsestamist nad ei armasta, seega kellele meeldivad vürtsised road, sealt kulinaarset elamust ei saa. Meile aga sobis väga hästi. Üldse olid seal mõnusalt kerged road ja mis peamine... värsked. Mulle meeldib, et kõike ei pea külmutama. Kahjuks Eestis nii ei saa. Vähemalt mitte enamus söögikohtades.

See pilt on tehtud Se katedraali eest. Katedraali ei trüginud, kuna seal oli parasjagu üritus käimas. Tuleb tunnistada, et edaspidi ma sinna sisse ei astunudki. Kõik nähtud pühakojad olid suht sarnased. Tore oli see, et kirikutes oli palju värskeid lilli. Inimesed ise viivad neid sinna ja puha. Sellest ma muidugi ei saanud aru, kas sortiment oli vaikiv kokkulepe, sest peamiselt olid samast sordist ja värvist lilled. Armas.

See kollane maja seal kaugel eemal on moodsat kunsti ja vist oli ka sõda kajastav muuseum...

Peale linnas kolamist otsustasime vaadata üle ka ranna. Ei olnud kõige puhtam, aga tuld löövad jalad said värskendust. Vesi oli mõnusalt soe ja kui pildil laineid pole, siis kaldale viskus suht suure hooga. Seega olime varsti rohkem märjad kui plaan esialgu ette nägi :) Ei olnud muud kui koju ja basseini ja veini nautima.

Tõeline puhkus oli alanud!

Tallinn-London

5.08.08 oli minu jaoks eriline hommik. Sain vanemaks nii, et mu vanemad seda ei märganud. Käis hommikune pakkimis-lakkimis-ralli. Nimelt avastasin, et ma nii küll Londoni minna ei saa ja asusin end kaunistama :D
Edasi tuli tüüpiline kodu-lennujaam-ootamine-lend. Tegelikult oli tore see, et kohtasin lennujaamas oma õpilast, kes oli teel Taani oma "kasupere" juurde. Aeg lendas kohe kiiremini vesteldes. Hea on olla õpetaja :D
Stanstedi jõudes otsisime pakihoiu, et loobuda koormast ning minna tutvuma Londoniga, millest kõik vaimustunult rääkinud on. Ootused olid muidugi kõrged. Tulemuseks oli see, et bussiõit oli palav tänu juhi suurepärasele oskusele kütta oma masinat, aga Londonis oli jahe, tibutas vihma ja palju inimesi... Seega ma ei teinud mitte ühtegi pilti ja meie suurepärane plaan kahanes kiirelt imelühikeseks. Lisaks oli mul nälg. Ma ei suutnud isegi teeselda, et mulle meeldib seal. Ei olnud minu linn sel päeval. Aga üle vaatasime Westminster Abbey, Big Beni, tegime jalutuskäigu Thamesi ääres (hoolimata tibutavast vihmast!) ja siis jõudsime Trafalgari väljakule. Sealt õnneks liikusime kiirelt edasi pubisse, kus sai end siidri ja chipsidega täis laaditud. Mul oli eelarvamus, et ega mu vanematele mingi äge koht ei saa meeldida (eriti kui sinnani oli kõik ebameeldiv olnud!). Tegelikult oli tegu mõnusa-hubase kohaga. Isegi tuju tõusis veidi. Edasi viis tee vaatama, kuidas kuninganna elab. Seekord ei elanud... Esimene leedi oli puhkamas ilmselt mõnes teises kodus. Teinekord plaanin vaatamata hoiatustele, et suvel ei maksa Londoni ronida, sinna ikka minna. Tahan kuninganna kodu näha! Kuigi tuleb tunnistada, et ma pettusin kui ümber maja luusima ei lastud. Tavaliselt ikka maja ette lastakse ju... No aga tegu on UK-ga. Või siis minu pettekujutelmaga. Üldse mulle jäi mulje, et kõik on piiratud ja ahistav.
Öö veetsime aga juba Stanstedi lähedale jäävas külas nimega Little Hallingbury. Sealne peremees oli nii tore, et tuli meile bussi vastu ja viis oma koju, kus pakkus suurepärast majutust. Inglise külad on kordades parem kui pealinn. (Tegelikult võib probleemiks olla ka see, et mulle jubedalt meeldib Dublin ja Edinbourgh). Igatahes meie farm oli mõnna ja täitsa omamoodi. Mõistate ehk paremini kui teate, et peremees on poolprantslane :D Uni tuli magus. Aga ootamatu äratusega. Nimelt otsustas mu suurepärane isa, et tema äratab meid. Meie aga unustasime kontrollida, kas ta ka kella keeras. Öösel 3 ajal selgus, et ei keeranud :D Emme suutis isegi kohvivee keema panna enne kui aru saime, et meil on veel 2 h magamiseks :) Tol hetkel tegi tigedaks, aga juba lennukis ajas naerma. Edaspidi meie issil polnud õigust sõna võtta teemal äratus :)

04 august, 2008

Pakkimine... järjekordne...

Reisini on jäänud alla 24h ja ma tunnen kuidas ma ei taha/viitsi/suuda. Tundub, et järgnevad 10 päeva pole mul õrna aimu ka, mis toimuma hakkab. Mulle ei meeldi nii. Hetkel on suur suur igatsus bussitäie kaasmaalaste ja "turvalise" reisimise suhtes. Samas saab järgi proovitud kuidas on siis omal käel ja vanematega ... Hetkel on muljed suurelt negatiivsed, sest kogu asja ajamine on ju minu kaelas.
* Pakkimine pole endiselt minu sõber. Sellega tegelen ilmselt öösel, sest und niikuinii ei tule.
* Arvuti ajasin ka erinevate rongi- ja bussiaegadega hulluks. Vahetasin siis teemat. Nüüd uurin hoopis, kuidas on lood Madeira veinidega. Tundub, et janusse seal ei sure (näiteks 1, 2, 3, 4). Lisaks kiidetakse kohalikku kööki... Huvitav, kas minus tärkab taas perenaine :D Hetkel loodan küll kohalikke roogi tutvustavat raamatut omastada ja võibolla ka maitseid, et siis seda kõike sõpradega jagada.
* Ilma kontrollisin ka üle. Endiselt peaks ees ootama öösel 21 ja päeval 26 kraadi ning loomulikult päike! (Ilmateadet on kummaline vaadata, sest see on peaaegu 2 kuud sama olnud ;)) Peaasi, et ärevuses ja eesti ilma vaadates ei unusta õhemaid riideid kotti pista :D