4. päev
Esimene hommik saarel kui ei pidanud kiirustama. Nimelt olime saanud poole päevase tuuri pärastlõunaks ja seega sai hommikut nautida. Kuigi ega kaua ei mallanud aega raisata. Tahaks ikka tegutseda ja midagi uut. Seekord, siis Lido külastus. (Huvitav miks "Lido" nii pop on. Mulle meenub Riia kiirrtoidukoht näiteks sellega.) Madeial on tegu siis basseine ja ookeanimõnusid pakkuva kohaga.
Kahjuks või õnneks on see juba raha andmise kohta. Sisemine 3 raha ja kui rannatooli tahad, siis veel 1,65 raha. Rahvast õnneks ülemäära palju ei olnud ja seega oli mõnus. Kuigi see Atlandi ookeanisse ronimine (võõras kohas ma ei taha vette hüpata) oli suht suur ettevõtmine. Valisime vist kõige pikema redeli (ehk siis kõige järsema nuki). Vesi oli aga super. Välja ei tahtnudki tulla. Meie õnneks polnud lained suured ja seega hulpimine soolases vees suht mõnus :) Muidugi oli ka väiksemaid nukke ja mõnusamaid vette minekuid...
Peale mõnusat suplust on kõht alati tühi ja kuna eelmine päev isa oli lubanud mingile "pigile", et läheme nende restosse, siis ... eesti mees on sõnapidaja mees ... läksimegi. Kuna aega oli suht vähe ja traditsiooniliselt olime esimesed inimesed, kes süüa tahtsid (kesest siestat!), siis tuli ikka päris kaua oodata. Vaatamata, et tahtsime kõigest suppi. Maitsesime ära kala- ja tomatisupi. Ka tüüpilised road. See koht üllatas meid suure õllekannu suurusega. See oli 2 liitrit :D Selleks me ei olnud valmis. Aga probleem sai muidugi lahendatud :)
Edasi tuli aga bussi istumine ja uus juht ja uus marsuut. Eesmärgiks Nunnade org ja miljon imelist vaadet. Esimene peatus oli Pico dos Barcelos, kust avanes järjekordne suurepärane vaade Funchalile. Ka see nukk on populaarne kohalike seas vastu uut aastat, et imetleda kõige kõigemat vaadet ilutulestikule. Linnalegend räägib, et inimesed hakkavad kogunema sinna juba 17 paiku, et ikka parim koht saada. Paraku südaööks neil pole enam vahet kohast, sest kaasavõetud vein (tuletan meelde, et tüüpiline on portvein, mille kraadid on 19-25) saab lahendatud ja uni tikub selle aja peale silma :)
Edasi jätkasime oma teed Eira do Serradosse (1530 m), kust avanes vaade juba Curral das Freiras’e (Nunnade oru) poole. Kahjuks oli ilm taas meid mitte soosiv ja mitmes kohas puudus vaade (olime pilvedes). See oli muidugi mõnusalt karge tunne, aga ... Teid ääristasid peamiselt eukalüptid. Nende aroomid olid ka mõnusad. Jõudes aga vaateplatvormile oli vaade hämmastav. Terrasspõllud, looklevad teed, pisikesed majakesed. Mõnus! Lisaks veel okaspuude lõhn. Ma ei suutnud neid puid tuvastada ja minule meenus ikka minu armas Matsi rand, kus lõhnavad nii männid :D Sealt sai ka jala minna külakesse, aga see pidi 1,5 h ettevõtmine olema ja meil selleks aega ei olnud. Ilmselt poleks ka jaksu, sest hiljem seda rajakest vaadates ... oeh... ega mägedes ju otse alla ei saa :D
Peale seda liikusime aga edasi Nunnade oru poole, mis on saare sügavaim. Kahjuks pidime tunnelit kasutama, kuna vana maaliline tee oli suletud. Giid lootis, et ehk see ikka tehakse korda ja tulevikus saab kasutada seda. Kohalikele muidugi on tunnelid head, kiirelt saab ühest saare otsast teise ja kui on kivirahed tormidega, siis ei jää külad enam vangi. Turistidele pidavat need aga karuteene tegema. Paljud eelistavad kiirelt liikuda ühelt vaateplatvormilt teisele ja ühest külakesest teise.
Germalo väidab, et Curral das Freiras’es on säilinud 16. sajandist pärit klooster, mis oli kunagi varjupaik Funchali nunnadele piraatide rünnakute ajal. Meile räägiti, et nunnad põgenesid sinna, kuid seal puudub klooster ning nad elasid seal tavalist elu. Ainult kirik on seal... Samuti olevat see maa jäetud nunnadele, kes seal põlduharisid ja elasid. Siiani ei kuuluvat see maa ei riigile ega eraomanikele. Ei viitsi kontrollida kummal õigus (kahtlustan muidugi, et sealsed giidid pole just pädevaimad).
Curral das Freiras’es oli meil traditsiooniline kohvi-koogi peatus kohas, kus sai imetleda mäenukki, mille otsas me ennist vaadet alla orgu nautisime. Olgem ausad, alt tundus see asi päris järsk (~400 m vabalangemist ikkagi). Mulle meeldib, et kohalikele meeldib asju "maja" kulul anda. Seekord pakuti traditsioonilist maracuja - ja kastani likööri. Meie lemmikuks sai kastaniliköör ja selle me omastasime ka kodus napsutamiseks. Selle regiooni tüüpiliseks "lisandiks" ongi kastan. Selle auks on sügisel ka festival, kus kastanitest tehakse kõike võimalikku ja võimatut. Kastanikommid olid ka saadaval. Ei suutnud tuvastada kas kook, mis pakuti oli ka neist :D Väike jalutuskäik külakeses ja õigeks ajaks tagasi auto juurde. Ei olnud täpsus hea asi. Esimese asjana küsiti, et kas teile ei meeldi siin :D Meeldis küll, aga ... Oleks seda enne teadnud oleks veel kaugemale uudistama roninud :)