Tuneesia lingid ...

www.tamerza-palace.com - Väga vinge Spa, kus hinnad on üüratud, aga ...
www.eddar.net - Tuneesia käsitööd ...
Kahjuks on kaotsi läinud reklaamike minu lemmikpoekesest... Katsun seda leida mingi aeg :)

Meened kallitele ...

Kui keegi kunagi satub Hispaaniasse ja on tüdinenud traditsioonilistest kingitustest oma lähedastele, siis ... tsekake Enric Rovira toodangut (Sant Geroni 17, 08296 Castellbell i el Vilar, Barcelona) ja usun, et kõik leiavad midagi huvitavat :)

Minul oli au saada endale Bombolas de "cansalada", mis sisaldas kakaod, suhkrut, kakaovõid, searasva, sea nahka ja letstiini. See kõik oli pakitud imearmasse roosasse karpi (analoogne pildil olevatega)...

Pilt: Eric Stone'lt

Maitse kohta julgen vaid öelda, et peale maitsemist lugesin koostisosad mitu korda läbi... Tundus, et äkki on kosmeetikaga tegu :D

Monastir, Sousse

6. päev

Hommikul tegime väikese jalutuskäigu mööda randa kesklinna suunas. Turistid alles alustasid päeva aga kohalikud olid juba kalale läinud ...Edasi tuli väike väljasõit Monastiri, kus külastasime kindlust (ribati) ning tegime väikese trepi "jooksu". ning vaatasime üle ka viimase presidendi, Habib Bourguiba, mausoleumi. Oli nii kulda, kui marmorit. Päris peenutsev koht.Peale Monastiris käiku otsustasime Sousse'i jõudes ette võtta hullumeelse retke turule, sest meil oli vaja viite kartulit. Maainimeste asi. Sugulane kollektsioneerib neid. Kolumbia variant on olemas ja nüüd oli Tuneesia varianti ka vaja :D Siiani ei ole erinevaid kartuleid maitsta saanud. Ikka tavalised eesti sordid laual olnud :D

Peale turgu oli aega rannas mõnuleda. Tuleb tunnistada, et ei olnud erilist rannailma, aga oma teise ujumise Vahemeres (selle reisi jooksul) tegin küll. Lisaks oli meil suurejooneline plaan jalutada teise linna otsa, et nautida ilusaid ja peeneid kohvikuid ja juua mündi teed mandlitega, aga ... Selleks olime liiga kurnatud, et jalutada linna teise otsa. Sugulased olid hommikul avastanud mingi tavalise kohviku ümber nurga hotelli juurest, kus palju kohalikke. Menüüd uurides selgus, et ka seal on olemas kohalik variant teest. Väga mõnus oli puhata päevast lihtsalt kohvikus kohalikke jälgides, peaaegu turistivabalt. Reisi üks vabamaid ja mõnusamaid päevi oli see. Kahjuks kooritud mandleid nägime müügil vaid ühes kohas ja siis ei taibanud ka neid osta :( Seega teile ei paku sellist teed. Vähemalt seni kuni ma ei ole selgeks teinud kuidas mandleid kooritakse ;)

El Jem

5. päev

Algab tagasitee Sousse'i. Tuleb tunnistada, et see oli reisi kõige raskem ja tüütum päev. Peatusi oli vähe ja sõitu palju. Meelde jäid vaid meeleolukas kohtumine ja suhtlemine Tuneesia koolinoortega ning El Jem oma amfiteatriga. El Jemi's olev amfiteatr on antiikmaailma suuruselt kolmas Vana-Rooma aegne amfiteater. See on suhteliselt hästi säilinud ja tehtud on ka hulgaliselt taastustöid. Väga vinge ehitis. Tänapäeval võib seal kontsertitel käia... Pildil on näha taastatud istumiskohad ja mis alles jäänud on...

Teater on nii hästi säilinud, et pole raske kujutleda, kuidas siin gladiaatoreid ja metsloomi hoiti.

Peaaegu unustasin. Üks tore peatus oli veel... granaatõunte ostmine. Mul oli lapsepõlvest üks maitse meeles ja seda maitset sai kogeda uuesti just Tuneesias... Seal olid granaatõunad pea iga söögikorra juures ja õnneks puhastatult ;)

Tüüpiline vaade teeäärtele... Müüakse odavat piiri tagant toodud kütust. Tegevus on illegaalne, kuid samas ei sekkuta. Kõik saavad rahulikult oma äri ajada. Kütus on tunduvalt odavam kui ametlikes tanklates...
Teine tüüpiline vaatepilt ... Igas külakeses on söögikoht, kus võib näha tapetud loomasid oma järge ootamas. Pildil on suhteliselt viisaks koht - liha on kilekottides. Tavaliselt ripuvad need niisama. Mõningates kohtades võis näha alles nülgimist ja osades söögikohtades olid loomad veel elusad ja oma järge ootamas...

Matmata, Djerba saar, Houmt Souk

4. päev

Hommikul avastasin, et hotelli koridorist paistab ka kaamelite kodu :)

Sõit kõrbes jätkub. Möödume paikadest, kus filmiti taas mingeid osasid "Tähesõdadest". Oli tegu küll korraliku "kuu" maastikuga. Esimene peatus oli lihtsalt maastikuga tutvumiseks ja meie rõõmuks oli karjus oma karjaga ka läheduses, puu all varju otsimas.

Hiljem oma teel tegime peatuse ka tutvumaks hotelliga "Sidi Driss", mis peaks olema ka tähesõdalastele tuntud. Osad tegelased olevat seal ka ööbinud... Selline nägi välja "söökla"... Uksed olid suht madalad ja pisikesed... Ruumid olid väga erineva suurusega... Aga sisustuseks olid peaaegu, et mitte öelda ainult, voodid. Mida suurem tuba, seda enam neid oli.

Tuleb tunnistada, et loodus on ikka hämmastav. Lihtsalt vaatad ja vaatad ja ei saa üldse mitte küll.

Täiesti suvaline küla bussiaknast...

Teine peatus oli juba berberite mägikülas Matmatas, mis on kuulus oma koobaselamute poolest. Mul puudus selge ettekujutus, et kuidas seal koobastes ikka elatakse. Tundus enne külastust, et ronid aga koopasse ja siis on suur käikude süsteem... Võta näpust! Tegelikult oli asi palju hubasem, valgem ja mõnusam!

Selline oli koobaselamu nurk väljast vaadates... Uks, millest meie sisenesime jääb tegelikkuses pildilt välja :)

Kõigepealt sisened koopasse ja natuke maad edasi ja oled hoopis sisehoovis, mis täidab koridori funktsiooni. Sealt saab minna siis vastavalt kas eluruumi, magamistuppa, kööki vms. Selles piirkonnas pidi elama aastaringselt nii vaid 20 perekonda (ei ole andmeid kontrollinud... ei tea kas on võimalikki). Üldiselt on neil generaatorid olemas ja isegi selles elamus, mida meie külastasime oli telekas rätikute alla peidetult olemas. Kohapeal pakuti ka natuke kõhutäidet - värskelt küpsetatud saia, mida sai kasta oliivõlisse segatud mee sisse. Väga mõnus. Üldse tundus, et sellise eluga võiks ju paar nädalat oma puhkusest mööda saata küll. Elama ei kipuks. Liiga vaikne ja eraldatud ja tundub siiski raske.

Ksari poole sõites nägime ka vana surnuaeda. Maapiirkondades on need eriliselt arhailised ja armsad. Peale inimese matmist paigutakse hauale kas 1 kivi (mees) või kaks kivi (naine). Ei mingeid nimesid ega edasist haua eest hoolitsemist. Tulemuseks on lihtsalt kivine maastik.

Pildil üks surnuaedadest. Aga mitte kõige arhailisem... Tavaliselt selliseid suuri plaate ei olnud, va suuremates asulates.

Pildil tüüpiline pisike oaasike...

Kolmas peatus oli vana berberite traditsioonilist kindlustatud viljahoidlat (ksari), kus vanasti ümbruskonna suguharud hoidsid ja kaitsesid vaenlaste eest oma viljatagavarasid. Siseõue ümbritsevad kolme- ja neljakorruselised kitsad hoidlad, mis on ehitatud liivakivist koobastesse. Need hoidlad on ideaalsed, sest neis oli aastaringi madal ja enamvähem ühtlane temperatuur. Kuna õhk oli ümbruses väga kuiv, olid tingimused vilja säilitamiseks ideaalsed. Ülemistel korrustel hoiti teravilja, peamiselt nisu ja otra, maa-alustesse hoidlatesse paigutati oliiviõli vaadid. Kuna igal aastal ei olnud loota head saaki, siis kindlustas selline kollektiivne hoiusüsteem suguharule stabiilsed toidutagavarad.

Neljas peatus Djerba saar, mida kutsutakse ka "tuhande mošee" saareks. Saarel oli plaanis käia keraamikatöökojas, tutvuda Houmt Souki linnaga (külastada sünagoogi, vaadata millised näevad välja foundoukkid ehk võõrastemajad).

Keraamikatöökojas alustuseks näidati kui lihtne see kõik on... Paar minutit ja oligi olemas nii tass, taldrik kui vaas. Tahan ka! Tegelikkuses ise ei saanud kahjuks proovida. Proovile sai panna vaid oma kauplemisoskust, sest oli palju asju, mida kõike endale loomulikult ka vaja oli! Esialgu oli asi visa, aga kui avastasime, et noor poiss on palju altim tingimise suhtes, siis ... :) Võidab see, kellel on surres rohkem asju!

Sünagoogi külastus eeldas, et pea oleks kaetud ja tuli loobuda ka oma jalanõudest. Õlad võisid seekord paljaks jääda. Ah jaa... Turvakontroll oli ka enne sisenemist. Pilt on tehtud peale turvakontrolli ja olgem ausad. See protseduur oli suht absurdne. Käid turvakontrollist läbi, siis jalutad üle tee ja siis veel natuke maad ja jõuad sünagoogi territooriumile. Ehk siis hea tahtmise korral jõuaks sigadusi korraldada küll. Tuleb tunnistada, et päris õdus koht on see sünagoog. Kohalikud (?) mehed istusid ja jutlesid. Sünagoogi kõrval oli kohe võõrastemaja, kus juudid saavad suuremate pidustuste ajal ööbima jääda. Kahjuks ruume ei näinud. Seega ei tea kas juudid peavad olema askeetlikud või mitte.

Houmt Souki linnakeses oli natuke ekslemist ja olimegi foundoukki sisehoovis. Ma ei tea kui askeetlikud need seest on, kuid sisehoov nägi küll vinge välja. Kunagise kaevu asukohal oli nüüd bassein... Lauakesed olid kaetud ...

Hotell Arisha sisehoov.

Paraku on need võõrastemajad liiga väikesed, et suuri masse mahutada ja nii me pidimegi ööseks hotellirajooni tagasi sõitma. Kui kunagi Tuneesia tagasi satun, siis aga eelistaksin just neid. Hindadest ei oska midagi öelda, sest neid silma ei jäänud...

Vaba aeg ehk siis protseduur "võidab see, kellel on surres rohkem asju" jätkub. Oli vaja ju issile ikka traditsioonilist rõivastust ja ... mulle kulinaid. Kauplemine peaaegu meedib mulle juba! Ma ei ole osav, aga küsitud hinda ka enam ei maksa. Issi pluusi ostimisest sai tõsine väljakutse. Nimelt arvati, et issi pluusi võib vahetada minu vastu. Kuna me suurt entusiasmi üles ei näidanud, siis tuli uus pakkumine, 2000 kaamelit... Ikka ei olnud ahvatlev. Siis hakati mind riietama. Mingi valge hõlst (Marise kommentaar: see on midagi öösärgi ja pulmakleidi vahepealset) selge ja valge rätt pähe ja ongi korras. Ka nii ei suudetud meid veenda, et ma sinna peaks jääma. Mälestuseks sellest piinavast ostukogemusest jäi palju pilte.. Järgmine väljakutse oli hankida endale ehe, kaela. Kuna üks oli juba varem välja vaadatud, siis edasiseks tingimuseks sai, et peab olema odavam kui see ja meeldima vähemalt sama palju. Hea, et mingigi kriteerium ees oli, sest valik on päris lai. Astusime siis fikseeritud hindadega poodi (nii vähemalt ütles silt uksel). Saades teada kui kallis on minu lemmik, siis tuli loobuda... Ja meie üllatuseks läks hind kohe odavamaks ja kui ka see oli kallis, siis paluti öelda oma hind... See oli aga nii naeruväärselt madal, et hakati naerma ja peale pisikest kauplemist kutsuti ülemus, et kas see hind sobiks... Sobis! Minust sai õnnelik kulina omanik :) Nii õnnelik, et tagasi hotelli jõudes olin nõus isegi merre ujuma minema... Varem olin ma ujumist vältinud, sest õhtud kippusid jahedaks minema. Seekord oli aga soe õhtu ja tõeliselt mõnus oli jalutada rannas ja supelda tähistaeva all. Üks mõnusamaid õhtuid Tuneesias.

Chott al Jerid

3. päev

Peale varast äratust istusime džiipidesse, et minna tutvuma Saharaga. Ilm oli vastav. Sadas vihma! Saharas! Ehk läheb üle?! Esialgu oli päris pikalt sõitu, läbi poolkõrbe, oaaside... Vihm muutus tugevamaks. Esimene peatus on Alžeeria piirist 700 m (oli vist midagi sellist) suure nõo juures, kus arvukad allikad annavad jõudu palmioaasile. Teen kaupa. Ostan kohalikke mandariine. Hind suht krõbe, sest kauplemise isu ei ole (tunne, et nad seal lõunas on nii vaesed ja ma saan toetada neid noori...). Viljad olid natuke toored ja veidi hapud. Aga kohalikud! Edasi viis tee meid filmi "Inglise patsiendi" filmimispaika, mahajäetud (loe: vihmasajus hävinud) Tamerzase külla ühes oaasis. Ma ei ole filmi näinud, seega ei oska öelda, kas siis oli ka küla juba hävinud või see hävis hiljem. Taastatud on vaid pühad paigad. Uue küla rajas sõjavägi sinna kõrvale, tiba kõrgemale. Ilus küla. Boutique oli ka seal. Krõbedad hinnad ja väga ilusad asjad. Päris mitu sinna jäänud asja kriibivad hinge (võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju! Edasi tuli veekaskaad... Veekaskaadi juures hakkas esimene kauplemine kaamelid vs naine. Seal pakuti minu eest 500 kaamelit. Lubasin tagasi minna kui kaamelid koos...

Lasin end siis seni oma tulevase lemmikloomaga pildistada. Oli teisel uneaeg ja täielik laiskus. Kohalikud kutsusid teda Lacosteks.

Midesis (?) ja uus oaas. Ka selle külakese oli vihmasajud hävitanud. Matkarada sai meile parajaks kannatuste rajaks. Vihm ja savi ei sobi kokku. Kui on veel kitsad kohad ja ees jaapanlased, siis on täielik kaos!

Ringreis jätkub. Kahjuks soolajärvest kerkivatele mägedele nad ei julenud džiipidega ronida. Vihmane ilm ja esimene auto tuli külg ees alla... Soolajärv oli kuiv ja mitte eriti soolane. Tundus, et tegu onsuvalise järvega, aga ... seal oli päris palju valkjaid soolaka maitsega kivasid. Ei olnud nii soolased kui sool!

Kõrbes on elu ka ... Selliseid taimekesi oli seal lõputult... Ei imesta. Vihma ju sadas! :D

Läheme hoopis liivaluidetele turnima ja päris tore oli džiibiga nina taevas olla. Alla tulek ei olnud nii vahva! Ja olimegi Tähesõja filmimispaigas. Oli ikka kole asi, keset kõrbe jäetud. Ja isegi seal paigas olid kaupmehed platsis. Hinnad muidugi soodsamad kui kusagil mujal. ATVga rallijaid oli ka seal palju. Kahjuks endal selleks aega ei olnud... Ees ootas pikk sõit ... See on see grupireiside viga. Tuleb edasi minna ka siis kui ei taha! Taas üks väike oaas. Seekord ringikujuline. Pidi haruldane olema. Datlid mekkisid hea ja poiss eesliga oli vahva. Tahtis eesli pildistamise eest raha saada. Ei saanud. Sõber meelitas ta siis korraks ära ja tagasi tuli poiss juba "rahvarõivais". Ta oli nii lahe! Džiipidest kolisime bussi ja asusime teele Chott al Jeridi suunas. Tegu siis suurima soolajärvega Tuneesias. Ilm oli natuke paranenud, aga mitte nii palju, et miraaže näha :( Soolajärv (seal oli natuke ka vett) oli ikka väga soolane. Üldiselt oli tegu aga kuiva soolaväljaga, tunne nagu lumel kõnniks. Väga vahva! Tõeline sõdalane soolast mäel... Kauguses ei paistnud mitte midagi... Ainult sool.

Edasi viis tee läbi väiksemate oaaside ja külade Sahara kõrbe poole. Peatuspaigaks saab Douzi oaas, mida peetakse kõrbe väravaks. Sealt algab lõputi liivameri, mis katab 2o-kordselt Prantsusmaa suuruse ala. Alustuseks džiibid ja päeva lõpetuseks sõit kaamelil.

Minu kaamel on see hele :D Täiesti taltsas oli va paar vallatust eesistuja seljakotiga... Kes käskis nii põneva küüru endale tekitada, loomulikult oli kaamelil huvi!

Kahjuks oli see suht lühike, sest hakkas pimedaks minema. Aga nii haledat tõmbamist kui sel retkel ei kohanud enne ega pärast. Pakuti koolat (loe: suruti lahtiselt pihku ka mitme keeldumise järel) ja hiljem pudeli eest taheti raha... Üks naine kommenteeris, et kulda jõime, et nii kallis?! :D Aga ega tihti Saharas koolat juua saa... Elasime üle (mul ei olnud raha ja ma ei maksnud ka seda). Üldiselt kaameliga sõit meeldis mulle rohkem kui hobusega (viimast olen kord elus teinud ja kole oli... aga mälestuseks jäi ilus fotoseeria ehmunud minust!). Seekord ei jäänud pildilisi mälestusi, sest pime oli ja kohalik fotograaf oli koba!

Lõpuks ometi öö ja puhkus.